Kristliku armastuse ilmutamine elatanud inimeste vastu
SAMUEL JOHNSON, 18. sajandi kirjanik, rääkis loo noorest mehest, kes sõpru külastades unustas, kuhu ta oma kaabu oli pannud. Mitte keegi ei teinud ühtegi märkust. „Aga kui märgatakse, et mõni vana mees on sama tähelepanematu,” jätkas Johnson, „kehitavad inimesed õlgu ja ütlevad, et ’tema mälu hakkab viletsaks jääma’.”
Johnsoni lugu näitab, et elatanud inimesi, nagu ehk ka teisi vähemusrühmi, jagatakse sageli ebaõiglaselt teatud kategooriatesse. Kuigi eakate inimeste vajaduste eest hoolitsemine on pingutusi nõudev ülesanne, saavad sellest kasu kõik asjaosalised. Milles see ülesanne siis seisneb, millist tasu selle täitmine toob ning miks see teema puudutab üha suuremat hulka inimesi?
Statistika põhjal moodustavad 6 protsenti maakera elanikkonnast inimesed, kes on 65-aastased või üle selle, ja arenenud maades on see protsent veel kaks korda suurem. Euroopa Ühenduses, kes nimetas 1993. aasta „Euroopa eakate inimeste ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks”, on 1 inimene 3-st üle 50 aasta vana. Seal, nagu enamikus tööstusmaades, viib sündivuse vähenemine ja eluea pikenemine selleni, et enamik rahvastikust on üle keskea. On selge, et kõrges eas inimeste eest hoolitsemine on sellistes oludes väga tõsine ülesanne. Kui erinev oli küll olukord idamaades minevikus!
„Teadmiste varaaidad”
Raamat Handwörterbuch des Biblischen Altertums für gebildete Bibelleser (Piibliliste muinsuste käsiraamat haritud piiblilugejatele) näitab, et vanal ajal suhtuti idamaades „elatanud inimestesse kui tarkuse ja sügavamate teadmiste traditsioonilise väärtuse säilitajaisse, mistõttu nooremaid manitseti otsima nende seltsi ning õppima neilt”. Sõnaraamat Smith’s Bible Dictionary selgitab: „Eraelus peeti [eakatest inimestest] lugu kui teadmiste varaaitadest . . . [Noored] andsid kõigepealt neile võimaluse oma arvamust avaldada.”
Sügav lugupidamine eakate inimeste vastu peegeldub ka Moosese seaduses 3. Moosese 19:32: „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!” Seega oli eakatel inimestel ühiskonnas eelispositsioon ja neid peeti väärtuslikuks varanduseks. Ilmselt just nii suhtuski moabiitlanna Rutt oma iisraellannast ämma Noomisse.
Rutt tegi kindla otsuse minna koos Noomiga Moabist Iisraeli, ja seejärel kuulas ta hoolikalt Noomi nõuannet. Kui nad juba Petlemmas olid, märkas Noomi, et Jehoova käsi juhib asjade käiku, ja ta andis seejärel Rutile nõu, kuidas toimida. (Rutt 2:20; 3:3, 4, 18) Ruti elu vormiti teokraatlikult, sest ta omandas teadmisi kogemustega Noomilt. Tema ämm osutus üheks teadmiste varaaidaks.
Samamoodi võivad nooremad kristlikud naised saada tänapäeval kasu sellest, kui käivad läbi koguduse vanemate naistega. Võib-olla kavatseb mõni õde abielluda või püüab ta üle saada mõnest visalt püsivast isiklikust probleemist. Kui arukas oleks otsida nõuannet ja toetust küpselt eakalt õelt, kellel on antud vallas kogemusi!
Ka vanematekogu saab kasu, kui ta ammutab tarkust enda hulgas olevate eakate vendade kogemustest. Me võime õppida sellest, kuidas Lott seda ei teinud. Tüli tõttu, millesse olid haaratud Aabrahami ja Loti kariloomade karjased, tuli langetada otsus, mis puudutas neid kõiki. Lott tegi arutu valiku. Kui palju parem oleks olnud kõigepealt Aabrahamilt nõu küsida! Lott oleks saanud küpseid juhtnööre ja oleks säästnud oma perekonna hädast, mis tulenes tema rutakast valikust. (1. Moosese 13:7—13; 14:12; 19:4, 5, 9, 26, 29) Kas sa kuulad hoolega, mida ütlevad küpsed vanemad, enne kui sa teatud küsimuses oma otsuse langetad?
Väga suur hulk eakaid inimesi on Jehoova töös kestvalt innukad nagu Siimeon ja Anna esimesel sajandil. (Luuka 2:25, 36, 37) See on lugupidamise märk ja hooliva suhtumise ilming, kui selliseid elatanud vendi ja õdesid haaratakse koguduse tegevusse kaasa nii palju, kui nende jõud lubab, ja seda kuni kõrge eani. Võib-olla vajab mõni noor abi Teokraatlikus Teenimiskoolis määratud ülesandeks ettevalmistumisel. Tark vanem võib tulla järeldusele, et parim nõuandja oleks eakas koguduseliige, kellel on küps tarkus, heatahtlik käitumisviis ja küllalt aega.
Kuid eakate inimeste erivajaduste eest hoolitsemiseks on vaja rohkemat. Paljusid vaevab üksindus, hirm kuritegevuse ees ja rahalised raskused. Peale selle, kui elatanud inimesed muutuvad põduraks, vaevab neid lisaks eelmainitud probleemidele veel nõrgenev tervis ja nad tunnevad meelehärmi oma üha kahanevate jõuvarude tõttu. Siis vajavad nad palju rohkem tähelepanu. Kuidas peaksid üksikisikud ja kogudus tervikuna sellises olukorras toimima?
’Rakenda Jumalale andumust’
Esimesel sajandil kirjutas Paulus inspiratsiooni all olles 1. Timoteosele 5:4, 16: „Kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi, siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast [„rakendama Jumalale andumust omas peres”, NW] ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile. Sest see on meelepärane Jumala ees. Kui kellelgi usklikul mehel või naisel on leski omaste seas, siis nad hooldagu neid ja ärgu saagu need koormaks kogudusele, et see võiks hooldada tõelisi leski.” Eakate inimeste eest hoolitsemine oli perekonna kohustus. Kui elatanud koguduseliige vajas abi vaatamata sellele, et perekond oli tema aitamiseks teinud kõik mis võimalik, alles siis oli kogudus kohustatud tema eest hoolitsema. Need põhimõtted ei ole muutunud.
Mis on aidanud kristlastel ilmutada kristlikku armastust elatanud inimeste vastu, kui nad on Jumalale andumust oma peres rakendanud? Pane tähele, mida ütlesid mitmed tunnistajad, kellel on kõrges eas inimeste eest hoolitsemises kogemusi.
Pööra regulaarselt tähelepanu vaimsetele vajadustele
„Päevateksti ühine arutelu oli hindamatu abinõu,” meenutab Felix, kes aitas oma naise vanemate eest hoolitseda. „Isiklikud kogemused ja püüdlused olid ühte põimunud Jehoova põhimõtetega.” Tõepoolest, võttes vastu väljakutse kanda hoolt elatanud sugulaste eest, on esmatähtis pöörata piisavalt tähelepanu nende vaimsele ülesehitamisele. See on loogiline, kui pidada silmas Jeesuse sõnu Matteuse 5:3 (NW): „Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest.” Päevateksti arutelule võib lisada Piibli lugemise programmi, Piiblil põhinevate väljaannete arutelu ja palvetamise. „Näib, et elatanud inimestele meeldib teatud regulaarsus,” märgib Peter.
Vaimsete asjade puhul on regulaarsus tõesti olulise tähtsusega. Kuid mitte ainult vaimsete asjade puhul, vaid ka igapäevaelus hindavad vanemad inimesed kindlakskujunenud päevakava. Isegi neid, kes on natuke põdurad, võib südamlikult julgustada „tulema iga päev voodist välja ja panema end korralikult riidesse”, märgib Ursula. Sealjuures tahame kindlasti hoiduda jätmast muljet, et me käsutame eakat inimest. Doris tunnistab, et tema hea kavatsusega tehtud pingutused läksid sageli päris luhta. „Ma tegin igasuguseid vigu. Kord palusin oma isal iga päev särki vahetada. Siis tuletas ema mulle meelde: ’Ta on ikka veel minu abikaasa!’ ”
Elatanud inimesed on kõik kord noored olnud, kuid noortel seevastu on ütlemata raske kujutada ennast eaka inimese olukorras. Kuid see on võti, mis aitab mõista nende erivajadusi. Kõrge iga tekitab frustratsiooni. Gerhard selgitab: „Minu äi oli nördinud, kuna ta ei suutnud teha enam kõike, mida ta oli harjunud tegema. Selle olukorraga leppimine oli talle äärmiselt valulik. Tema isiksus muutus.”
Pole sugugi harv juhus, et nendes muutuvates oludes maandab eakas inimene endasse kogunenud frustratsiooni sel teel, et kritiseerib teisi, eriti just neid, kes tema eest hoolt kannavad. Põhjus on lihtne. Nende inimeste armastav tähelepanelikkus tuletab talle meelde, et tema enda jõud on kadumas. Kuidas sa peaksid reageerima sellisele ebaõiglasele kritiseerimisele või hädaldamisele?
Pea meeles, et seesugused negatiivsed tunded ei peegelda seda, kuidas Jehoova sinu pingutustesse suhtub. Tee ikka head ja säilita puhas südametunnistus, isegi kui sulle aeg-ajalt mõni ebaõiglane märkus osaks saab. (Võrdle 1. Peetruse 2:19.) Kohalik kogudus võib anda palju toetust.
Mida kogudus saab teha
Paljudel kogudustel on põhjust olla väga tänulik meie kallitele elatanud vendadele ja õdedele nende minevikus tehtud pingutuste eest. Just nemad panid ehk kogudusele aluse, ehitades selle aastakümnete eest üles, alustades vaid mõne kuulutajaga. Kus oleks küll kogudus ilma nende kunagise innuka tegevuseta ja võib-olla praeguse rahalise toetuseta?
Kui eaka kuulutaja eest on vaja rohkem hoolitseda, ei pea sugulased selle kohustusega üksi toime tulema. Teised võivad aidata asju ajada, süüa teha, koristada, eakat inimest jalutama viia, pakkuda võimalust autoga kristlikele koosolekutele minna või temaga kuningriigisaalis lihtsalt vestelda. Kõik võivad anda oma osa, kuigi tõhusus ja regulaarsus saavutatakse kõige paremini kooskõlastatud pingutustega.
Kooskõlastatus on see, mida kogudusevanemad võiksid meeles pidada, kui nad karjasekülastusi korraldavad. Mõned kogudused on selles suhtes eeskujulikud, kuna sealsed vanemad hoolitsevad selle eest, et eakate ja nõrkade juurde — ka nende juurde, kelle eest perekond hästi hoolitseb — tehtaks regulaarseid karjasekülastusi. Kuid paistab, et mõned kogudused peaksid endale selgemalt teadvustama oma kohustusi elatanud inimeste vastu.
Ühe ustava venna eest, kes oli juba tublisti üle 80 aasta vana, hoolitsesid tema tütar ja väimees, kes olid sel eesmärgil Beetelist lahkunud. Kuid teiste koguduseliikmete külastused olid tema jaoks samuti tähtsad. „Kui mina kunagi haigeid külastasin,” kurtis see vend, „siis ma palvetasin koos nendega. Kuid mitte keegi ei ole kunagi koos minuga palvetanud.” Sugulaste armastav tähelepanu ei vabasta kogudusevanemaid nende kohustusest ’hoida neile hoida antud Jumala karja’. (1. Peetruse 5:2) Pealegi on vaja üles ehitada ja julgustada ka neid, kes elatanud inimeste eest hoolitsevad, et nad suudaksid oma tublit tööd jätkata.
„Vanad ja rahulolevad”
Alexander von Humboldt, 19. sajandi saksa teadlane, oli kõrges eas, kui keegi noor daam temalt küsis, kas ta ei leia, et vanaks saamine on üsna tüütu. „Teil on täielik õigus,” vastas õpetatud mees. „Aga ainult niiviisi on võimalik elada pikka aega.” Samamoodi annavad paljud vennad ja õed ka tänapäeval head eeskuju, võttes pika elu elamise au eest vastu ka kõrge eaga kaasnevad raskused. Nad peegeldavad hoiakut, mida ilmutasid Aabraham, Iisak, Taavet ja Hiiob, kes olid ’vanad ja rahulolevad’. — 1. Moosese 25:8; 35:29; 1. Ajaraamat 23:1; Iiob 42:17; NW.
Kõrge iga esitab väljakutse võtta abi vastu heasoovlikult ja väljendada selle eest siirast tänu. Igaühel oleks tark tunnustada oma jõu piire. Kuid sellepärast ei pea vananev inimene veel käed rüpes istuma jääma. Maria on juba tublisti üle 90 aasta vana, kuid ta käib ikka veel koguduse koosolekutel ja teeb seal kommentaare. Kuidas ta sellega hakkama saab? „Ma ei näe enam lugeda, kuid ma kuulan Vahitorni helikassetilt. Ma unustan sellest küll üsna palju, kuid tavaliselt ma suudan ühe korra vastata.” Kui me oleme hõivatud ülesehitava tegevusega samuti nagu Maria, aitab see meil püsida aktiivsena ja säilitada kristliku isiksuse.
Jumala Kuningriigis ei ole enam vanadust. Neile, kes selles süsteemis vanaks jäid ja võib-olla koguni surid, jäävad kallid mälestused sellest hoolitsusest ja tähelepanust, mida neile osutati. Kui need vanad inimesed saavad tagasi oma elu ja jõu, tunnevad nad kindlasti suurt armastust Jehoova vastu ja tugevat tänutunnet nende vastu, kes jäid nende juurde nende katsumuste ajal selles vanas süsteemis. — Võrdle Luuka 22:28.
Kuidas on lugu nendega, kes hoolitsevad eaka inimese eest praegu? Väga varsti, siis kui Kuningriik hakkab maa üle täielikult valitsema, vaatavad nad tagasi rõõmu ja kergendusega, mis tuleneb sellest, et nad ei jätnud unarusse oma kohustusi, vaid rakendasid Jumalale andumust, ilmutades kristlikku armastust elatanud inimeste vastu. — 1. Timoteosele 5:4, NW.
[Kast lk 30]
Elatanud inimesed hindavad sinu külastusi
Palju head võib korda saata sellega, kui planeerida pärast kuulutustööd võib-olla vaid 15-minutiline külastus mõne eaka inimese juurde. Kuid kõige parem on, kui selliseid külastusi ei jäeta juhuse hooleks, nagu näitab järgnev kogemus.
Brigitte ja Hannelore olid koos kuulutamas ja nad vestlesid ühe vanema mehega tema uksel. Need õed rääkisid temaga viis minutit, enne kui nad aru said, et ka tema on Jehoova tunnistaja, ja veel sama koguduse liige. Milline piinlik lugu! Kuid see kogemus lõppes hästi. Hannelore võttis kohe oma kavva külastada seda venda ja aidata tal tulla koguduse koosolekutele.
Kas sa tead kõigi oma kuulutustööterritooriumil elavate vanemate kuulutajate nime ja aadressi? Kas sa saaksid korraldada nii, et teed lühikese külastuse? Tõenäoliselt hinnatakse seda väga kõrgelt.