Kelle kohta käib keeld süüa verd?

PÄRAST veeuputust lubas Jehoova Noal ja tema poegadel hakata tarvitama toiduks ka loomade liha, kuid neil kästi rangelt mitte süüa verd (1. Moosese 9:1, 3, 4). Sellega andis Jumal juhise, mis tollest ajast alates käib lisaks Noale ja tema perele kogu inimkonna kohta, kuna kõik, kes on elanud pärast veeuputust, on Noa perekonna järglased.

Selle keelu aegumatuse kohta märkis Joseph Benson: ”Tuleb täheldada, et seda vere söömise keeldu, mis anti Noale ja kõigile tema järeltulijatele ning mida Moosese Seaduse kaudu korrati väga pühalikult iisraellastele, ei ole mitte kunagi tühistatud, vaid hoopis vastupidi — Uues Testamendis, Apostlite tegude XV peatükis on seda kinnitatud ja nii on see saanud igaveseks kohustuseks.” (Bensoni ”Notes”, 1839, I kd., lk. 43.)

Moosese Seaduse all

Seaduselepingusse, mille Jehoova tegi Iisraeli rahvaga, lisas ta ka selle Noale antud seaduse. Ta tegi selgeks, et ”veresüü” jääb igaühe peale, kes eirab seda Jumala seaduse nõuet isegi looma tappes (3. Moosese 17:3, 4). Toiduks kasutatava looma veri tuli maha valada ja mullaga katta (3. Moosese 17:13, 14). Igaüks, kes sõi mingisugusegi liha verd, tuli ”oma rahva seast ära kaotada”. Selle vere pühadust puudutava seaduse tahtlik rikkumine tähendas ’ärakaotamist’ surmamise teel (3. Moosese 17:10; 7:26, 27; 4. Moosese 15:30, 31; Suur Piibel).

Kommenteerides teksti 3. Moosese 17:11, 12, ütleb M’Clintocki ja Strongi ”Cyclopaedia” (1882, I kd., lk. 834): ”See range korraldus kehtis mitte ainult iisraellaste puhul, vaid ka nende hulgas elavate võõraste puhul. Sellest üleastumise eest määratud karistuseks oli ’rahva seast ära kaotamine’, millega mõeldakse nähtavasti surmanuhtlust (vrd. Heb. X, 28), kuigi on raske teha kindlaks, kas see viidi täide mõõga või kividega.”

5. Moosese 14:21 jättis võõrale või välismaalasele võimaluse müüa loom, kes oli surnud iseenesest või mille oli maha murdnud mõni metsloom. Seega tehti vahet taoliste loomade vere ja inimese poolt toiduks tapetud loomade vere vahel. (Võrdle 3. Moosese 17:14—16.) Iisraellased ja ka võõramaalased, kes võtsid vastu õige kummardamisviisi ning tulid seaduselepingu alla, olid kohustatud elama selle Seaduse kõrgete nõuete järgi. 1. Moosese 9:3, 4 toodud nõue käis kõigist rahvustest inimeste kohta, kuid nende puhul, kes olid Seaduse all, nõudis Jumal selle korralduse täitmist kõrgemate normide järgi kui välismaalaste ja võõraste puhul, kes ei olnud Jehoova kummardajateks saanud.

Kristliku korra all

Esimese sajandi kristliku koguduse juhtiv kogu kehtestas püha vaimu juhtimisel vereküsimust puudutava määruse. See kõlab: ”Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need väga tarvilised määrused: hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest. Kui te nendest hoidute, teete hästi. Jääge Jumalaga!” (Apostlite teod 15:22, 28, 29). See keeld käis ka verd sisaldava liha (lämbunu) kohta.

See määrus põhineb lõppkokkuvõttes veresöömiskeelul, mille Jumal andis Noale ja tema poegadele ning seega kogu inimkonnale. Selle kohta kirjutas Sir Isaac Newton teoses ”The Chronology of Antient Kingdoms Amended” (Dublin, 1728, lk. 184) järgnevat: ”See seadus [verest hoidumise kohta] on iidsem kui Moosese päevad, kuna see anti Noale ja tema poegadele juba kaua aega enne Aabrahami päevi; ning kui siis apostlid ja vanemad Jeruusalemma nõukogul kuulutasid, et mittejuudid pole kohustatud laskma end ümber lõigata ega Moosese seadust pidama, tegid nad erandi verest ja kägistatutest hoidumise seaduse kui Jumala varasema seaduse suhtes, mida ta ei andnud ainult Aabrahami poegadele, vaid kõigile rahvastele, kui nad elasid Noa juhtimisel koos Sinearimaal; ning samalaadne on ka iidolitele ehk ebajumalatele ohverdatud lihast ja hoorusest hoidumise seadus.” (Autori kursiiv.)

Seda on peetud alates apostlite ajast

Jeruusalemma nõukogu saatis oma otsuse kristlikele kogudustele, et need seda peaksid (Apostlite teod 16:4). Umbes seitse aastat pärast seda, kui Jeruusalemma nõukogu andis välja selle määruse, kuuletusid kristlased jätkuvalt otsusele, ”et neil on tarvis hoiduda ebajumala ohvrilihast ja verest ja lämbunu lihast ja hooraelust” (Apostlite teod 21:25). Ja rohkem kui sada aastat hiljem, aastal 177 m.a.j., mil religioossed vaenlased esitasid Lyonis (praegusel Prantsusmaal) kristlaste kohta valesüüdistuse, et need söövad lapsi, ütles Biblise-nimeline naine: ”Kuidas võiksid sellised inimesed süüa lapsi, kui neil ei lubata süüa isegi mõistuseta loomade verd?” (”Historia Ecclesiastica”, Eusebius, V, I, 26 [tsitaat tõlgitud inglise keelest].)

Algkristlased vältisid igasuguse vere söömist. Selle kohta märkis Tertullianus (u. 155 — p. 220 m.a.j.) oma teoses ”Apologeticus” (IX, 13, 14): ”Häbenege oma väärusi kristlaste ees, sest meie ei lisa oma loomulikule toidule isegi mitte loomade verd. Sellepärast me hoidume kägistatud loomadest või neist, kes surevad iseenesest, et me mitte kuidagi ei reostaks end verega, isegi kui see on liha sees peidus. Lõpuks te pakute kristlastele nende katselepanemiseks vorste, mis on täidetud verega; muidugi te olete täiesti teadlikud sellest, et see on nende hulgas keelatud, kuid te tahate neid komistama panna.” Rooma jurist Minucius Felix, kes elas kuni umbes aastani 250 m.a.j., esitas samasuguse mõtte: ”Meil pole lubatud inimeste tapmist vaadata ega sellest kuulda; me väldime inimverd koguni sel määral, et hoidume oma söömaaegadel toiduks tarvitatavate loomade verest.” (”Octavius”, XXX, 6.)