„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
3.–9. MAI
AARDEID JUMALA SÕNAST | 4. MOOSESE 27–29
Vaimsed vääriskivid
it-2, lk 528, lõik 5
Ohvrid
Joogiohvrid. Joogiohvreid toodi koos enamiku teiste ohvritega, eriti pärast seda, kui iisraellased olid asunud elama tõotatud maale. (4Mo 15:2, 5, 8–10.) Joogiohvriks oli vein („alkohoolne jook”), mis valati altarile. (4Mo 28:7, 14; vrd 2Mo 30:9; 4Mo 15:10.) Apostel Paulus kirjutas Filippi kristlastele: „Kui mind valatakse joogiohvrina teie ohvri, püha teenistuse peale, milles usk teid ajendab osalema, olen ma rõõmus.” Siin rääkis ta joogiohvrist kujundlikult, kirjeldades oma soovi anda endast kõik, et kaaskristlasi aidata. (Flp 2:17.) Veidi enne oma surma kirjutas ta Timoteosele: „Mind juba valatakse joogiohvrina altarile ning mu vabanemise aeg on kohe käes.” (2Ti 4:6.)
10.–16. MAI
AARDEID JUMALA SÕNAST | 4. MOOSESE 30–31
„Täida oma tõotusi”
it-2, lk 1162
Tõotus
Vabatahtlik, kuid siduv. Tõotuse andmine oli vabatahtlik. Kui aga tõotus oli kord antud, nõudis Jumala seadus selle täitmist. Tõotuse täitmata jätmine võis maksta elu. (4Mo 30:2; vt ka Ro 1:31, 32.) Seega on arusaadav, miks pühakiri innustab enne tõotuse andmist hoolikalt järele mõtlema ja kõiki sellega seotud kohustusi kaaluma. Seadus ütles: „Kui sa annad oma Jumalale Jehoovale tõotuse, siis ära viivita selle täitmisega, sest su Jumal Jehoova ootab, et sa selle täidaksid; muidu oleks see sulle patuks. Aga kui sa tõotust ei anna, siis ei saa sa süüdlaseks patus.” (5Mo 23:21, 22.)
it-2, lk 1162
Tõotus
Jumalale antud pühalik lubadus midagi teha, midagi ohverdada või kinkida, asuda mingisse teenistusse või loobuda millestki, mis iseenesest polnud seadusega keelatud. Selliseid pühalikke lubadusi anti vabatahtlikult. Tõotus oli sama kaalukas nagu vanne, mõnikord kasutatakse piiblis neid kaht väljendit koos. (4Mo 30:2; Mt 5:33.) Tõotus väljendas enamasti kavatsusi, vanne aga oli kinnitus selle kohta, et öeldu vastas tõele. Vanne anti sageli endast kõrgemale isikule ning sellega kinnitati tihti lepinguid. (1Mo 26:28; 31:44, 53.)
Vaimsed vääriskivid
it-2, lk 28, lõik 1
Jefta
Inimesi võidi pühendada Jehoovale ja anda pühamuteenistusse. Lapse puhul oli see õigus tema vanematel. Näiteks Hanna andis enne Saamueli sündi tõotuse, et annab poja pühamuteenistusse. Hanna abikaasa Elkana oli selle tõotusega nõus. (1Sa 1:11, 22–28; 2:11.) Kohe, kui Saamuel oli võõrutatud, viis Hanna ta pühamusse.
17.–23. MAI
AARDEID JUMALA SÕNAST | 4. MOOSESE 32–33
„Ajage kõik selle maa elanikud enda eest ära”
it-1, lk 404, lõik 2
Kaanan
Joosua täitis kohusetundlikult Jehoova kohtuotsust kaananlaste kohta, et nad tuleb hävitada. „Ta ei jätnud tegemata midagi, mida Jehoova oli Moosesel teha käskinud.” (Jos 11:15.) Iisraeli rahvas seevastu ei kõrvaldanud kaananlasi täielikult. Kaananlastel oli iisraellastele halb mõju, mille tõttu hukkus aja jooksul rohkem inimesi, kui kaananlaste hävitamisel oleks hukkunud. Kaananlased tõid kaasa kuritegevuse, ebamoraalsuse ja ebajumalakummaldamise. (4Mo 33:55, 56; Koh 2:1–3, 11–23; L 106:34–43.) Jehoova oli öelnud, et tema on erapooletu, ja hoiatanud, et kui iisraellased suhtlevad kaananlastega, abielluvad nendega ja võtavad üle nende kombed, toovad nad enda peale sama kohtuotsuse. (2Mo 23:32, 33; 34:12–17; 3Mo 18:26–30; 5Mo 7:2–5, 25, 26.)
Vaimsed vääriskivid
it-1, lk 359, lõik 2
Piirid
Kui ligikaudsed asukohad olid liisu abil paika pandud, võeti piiride määramisel arvesse suguvõsa suurust. „Jaotage maa liisuga oma suguvõsade vahel ja see saab nende omandiks. Keda on rohkem, nende pärandiosa suurendage, ja keda on vähem, nende pärandiosa vähendage. Igaühe pärand olgu seal, kuhu talle liisk langeb.” (4Mo 33:54.) Näiteks, kuna Juuda territoorium oli liiga suur, anti sellest osa Siimeoni järeltulijatele. (Jos 19:9.)
7.–13. JUUNI
AARDEID JUMALA SÕNAST | 5. MOOSESE 3–4
„Jehoova seadused on targad ja õiglased”
it-2, lk 1140, lõik 5
Arusaamine
Kui inimene uurib hoolikalt Jumala sõna ja elab õpitu järgi, võib ta saada targemaks kui tema õpetajad ja arukamaks kui kogenud inimesed. (L 119:99, 100, 130; vrd Lu 2:46, 47.) Kõik Jumala määrused ja õigusnormid on läbinisti targad ja arukad. Kui iisraellased oleksid neid ustavalt järginud, oleksid nad olnud teiste rahvaste silmis „tark ja arukas rahvas”. (5Mo 4:5–8; L 111:7, 8, 10; vrd 1Ku 2:3.) Arukas inimene tunnustab Jumala sõna paikapidavust ja palub Jumala abi, et seda järgida. (L 119:169.) Ta laseb Jumala sõnal oma südames juurduda (Mt 13:19–23; Õp 3:3–6; 7:1–4) ja õpib vihkama igat vale rada (L 119:104). Maa peal olles oli Jumala poeg arukuses eeskujuks ja oli valmis isegi surema piinapostil, et Jumala sõna täide läheks. (Mt 26:51–54.)
28. JUUNI – 4. JUULI
AARDEID JUMALA SÕNAST | 5. MOOSESE 9–10
Vaimsed vääriskivid
it-1, lk 103
Anaklased
Erakordselt suurt kasvu rahvas, kes elas Kaanani mägestikus ja mõningatel lõunapoolsetel rannikualadel. Kolm silmapaistvat anaklast, Ahiman, Seesai ja Talmai, elasid Hebronis. (4Mo 13:22.) Seal nägid iisraellaste hulgast valitud 12 luurajat esmakordselt anaklasi. Kümme luurajat olid hirmul ja andsid mõista, et anaklased on enne veeuputust elanud hiidtürannide järeltulijad. Luurajad ütlesid: „Me olime nendega võrreldes nagu rohutirtsud.” (4Mo 13:28–33; 5Mo 1:28.) Anaklaste suure kasvu ja vägevuse tõttu levis kõnekäänd „Kes suudaks vastu seista Anaki poegadele”. (5Mo 2:10, 11, 20, 21; 9:1–3.)