Kolmainsus
Definitsioon: Ristiusumaailma religioonide keskne õpetus. Athanasiose usutunnistuse järgi on olemas kolm jumalikku Isikut (Isa, Poeg, Püha Vaim), kes kõik öeldakse olevat igavesed, kõikvõimsad, kellest ükski ei ole teisest suurem ega vähem, kellest igaüht peetakse Jumalaks, aga kes kõik kokku on siiski üks Jumal. Mõned teised selle dogma seisukohad rõhutavad, et need kolm „Isikut” ei ole eraldi olevused, vaid jumaliku olemuse kolm esinemisvormi. Seetõttu rõhutavad mõned kolmainsuse pooldajad uskumust, et Jeesus Kristus on Jumal või et Jeesus ja Püha Vaim on Jehoova. See õpetus ei põhine Piiblil.
Kust on kolmainuõpetus pärit?
The New Encyclopædia Britannica ütleb: „Uues Testamendis ei esine sõna kolmainsus ega ka vastavat selgesõnalist doktriini, samuti ei püüdnud ei Jeesus Kristus ega tema jüngrid vaielda vastu Vanas Testamendis öeldud usutunnistusele: ’Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus!’ (5. Moos. 6:4) ... See õpetus arenes välja järk-järgult mitme sajandi kestel ja läbi paljude vaidluste. ... Neljanda sajandi lõpuks ... oli kolmainuõpetus omandanud üldjoontes sellise kuju, millisena see on säilinud tänaseni.” — (1976), Micropædia, X kd., lk. 126.
New Catholic Encyclopedia ütleb: „Formuleering ’üks Jumal kolmes Isikus’ ei kinnitanud kanda ega sulanud mitte mingil juhul täielikult kristlikku ellu ja usutunnistusse enne 4. sajandi lõppu. Aga õigupoolest võib alles selline formuleering pretendeerida kolmainudogma tiitlile. Apostellikele isadele oli selline mõtteviis või ettekujutus täiesti võõras.” — (1967), XIV kd., lk. 299.
The Encyclopedia Americana ütleb: „Kristlus arenes välja judaismist, judaism aga oli rangelt unitaarne [uskus, et Jumal on üks isik]. Tee Jeruusalemmast Nikaiasse ei olnud kaugeltki mitte sirge. Neljanda sajandi kolmainsuslus ei peegeldanud täpselt algkristlikku õpetust Jumala olemusest; vastupidi, see oli kõrvalekaldumine sellest õpetusest.” — (1956), XXVII kd., lk. 294L.
Teoses Nouveau Dictionnaire Universel on öeldud: „Platoni kolmainsus, mis iseenesest kujutab vaid varasematelt rahvastelt pärit vanemaid kolmainsusi muudetud kujul, osutub oma tunnustelt ratsionaalseks filosoofiliseks kolmainsuseks, millest said alguse ristiusumaailma kirikutes õpetatavad kolm põhiolemust ehk jumalikku isikut. ... Seda kreeka filosoofi [neljandal sajandil e.m.a. elanud Platoni] käsitust jumalikust kolmainsusest ... võib leida kõigis muistsetes [paganlikes] religioonides.” — (Pariis, 1865—1870), toimetanud M. Lachâtre, 2. kd., lk. 1467.
Jesuiit John L. McKenzie ütleb oma teoses Dictionary of the Bible: „Isikute kolmainsust olemuse ühtsuses defineeritakse terminite ’isik’ ja ’olemus’ kaudu, mis on kreeka filosoofia terminid; Piiblis neid termineid tegelikult ei esine. Kolmainsuslikud definitsioonid kujunesid välja pikkade vaidluste tulemusena, kus mõned teoloogid kasutasid neid ja ka teisi termineid, nagu näiteks ’põhiolemust’ ja ’substantsi’, Jumala kohta valesti.” — (New York, 1965), lk. 899.
Kolmainsuse pooldajad möönavad, et Piiblis ei leidu otseselt ei sõna „kolmainsus” ega kolmainudogmat. Aga kas võib sealt leida kinnitusi sellele dogmale?
Kas Piibel õpetab, et „Püha Vaim” on isik?
Võib tunduda, et mõned üksikud tekstid, milles räägitakse pühast vaimust, viitavad isikule. Näiteks on püha vaimu kohta öeldud, et ta on trööstija (kreeka keeles pa·raʹklē·tos; „Lohutaja”, UT; NW ütleb „abistaja”, JB ja NE „toetaja”), mis „õpetab”, „tunnistab”, „räägib” ja „kuuleb”. (Joh. 14:16, 17, 26; 15:26; 16:13) Aga teised tekstid ütlevad, et inimesed said ’täis’ püha vaimu, et mõned olid sellega ’ristitud’ või ’võitud’. (Luuka 1:41; Matt. 3:11; Ap. t. 10:38) Need viited pühale vaimule ei saa mingil juhul käia isiku kohta. Et mõista, mida Piibel tervikuna õpetab, tuleb võtta arvesse kõiki tekste. Millise loogilise järelduse võime nende põhjal teha? Sellise, et siin esimesena mainitud tekstides kasutatakse piltlikku väljendusviisi, kujutades Jumala püha vaimu, tema aktiivset jõudu, isikuna, nagu Piibel kujutab isikutena ka tarkust, pattu, surma, vett ja verd. (Vaata ka lk. 395 peateema „Vaim” alt.)
Pühakiri ütleb meile Isa pärisnime — Jehoova. Piiblist saame teada ka seda, et Poja nimi on Jeesus Kristus. Aga Pühakirjas ei ole kusagil öeldud, mis on püha vaimu pärisnimi.
Apostlite teod 7:55, 56 teatab, et Stefanosele anti nägemus taevast, milles ta nägi „Jeesust seisvat Jumala paremal poolel”. Aga ta ei öelnud sõnagi püha vaimu nägemise kohta. (Vaata ka Ilmutuse 7:10; 22:1, 3.)
New Catholic Encyclopedia tunnistab: „Enamik U[ue] T[estamendi] tekste näitab, et Jumala vaim on miski, aga mitte keegi; seda on eriti näha selle vaimu ja Jumala väe kõrvutamisest.” (1967, XIII kd., lk. 575) Selles on veel öeldud: „Apologeedid [teisel sajandil elanud kristlikud kreeka kirjamehed] rääkisid samuti sellest Vaimust väga ebakindlalt; võiks isegi öelda, et liiga mitteisikuliselt.” — XIV kd., lk. 296.
Kas Piibel toetab neid, kes õpetavad, et Isa ja Poeg ei ole eraldiolevad ning eri isikud?
Matt. 26:39: „Ta [Jeesus Kristus] läks pisut eemale, heitis silmili maha, palvetas ning ütles: ’Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!’ ” (Kui Isa ja Poeg ei oleks eri isikud, oleks selline palve olnud mõttetu. Jeesus oleks siis palunud iseennast ja tema tahe oleks paratamatult olnud Isa tahe.)
Joh. 8:17, 18: „[Jeesus vastas juudi variseridele:] Teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi. Mina annan enesest ise tunnistust, ja ka Isa, kes mind on läkitanud, tunnistab minust!” (Niisiis rääkis Jeesus endast selgelt kui Isast eraldiolevast ja eri isikust.)
Vaata ka lk. 114 peateema „Jehoova” alt.
Kas Piibel õpetab, et kõik, kes öeldakse Kolmainsusse kuuluvat, on igavesed ja ilma alguseta?
Kol. 1:15, 16: „Tema [Jeesus Kristus] on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu. Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal.” Mis mõttes on Jeesus Kristus „kõige loodu esmasündinu”? 1) Kolmainsuse pooldajad ütlevad, et „esmasündinu” tähendab siin esimest, kõige suurepärasemat, kõige silmapaistvamat olevust; seega tuleks sellest saada aru nii, et Kristus ei ole mitte osa loomistööst, vaid kõige silmapaistvam suhetes nendega, kes on loodud. Kui see on nii ja kui kolmainuõpetus on õige, siis miks ei ole ka Isa ja püha vaimu kohta öeldud, et nad on kõige loodu esmasündinud? Aga Piibel tarvitab seda väljendit ainult Poja kohta. Vastavalt sõna „esmasündinu” tavapärasele tähendusele näitab see väljend, et Jeesus on Jehoova poegade peres vanim. 2) Enne teksti Koloslastele 1:15 esineb väljend „esmasündinu” Piiblis rohkem kui 30 korda, ja alati, kui seda kasutatakse elavate olevuste kohta, kehtib sama tähendus: esmasündinu teiste omataoliste seas. „Iisraeli esmasündinu” on üks Iisraeli poegadest; „vaarao esmasündinu” on üks vaarao perekonnaliige; „lojuste esmasündinud” on ka ise loomad. Mille alusel siis omistavad mõned tekstis Koloslastele 1:15 öeldule teistsuguse tähenduse? Kas selle alusel, kuidas Piibel seda sõna kasutab, või uskumuse alusel, millest nad juba eelnevalt kinni hoiavad ja millele nad vaid tõestust otsivad? 3) Kas Koloslastele 1:16, 17 välistab võimaluse, et Jeesus on loodud, kuna see ütleb, et „tema läbi on loodud kõik; ... kõik on loodud tema läbi ja temasse”? Kreekakeelne sõna, mis on siin tõlgitud sõnaga „kõik”, on panʹta, muutevorm sõnast pas. Luuka 13:2 on see tõlgitud „kõik muu”; JB ütleb „kõik teised”. (Vaata ka tekste Luuka 21:29 NE ja Filiplastele 2:21 JB tõlkes.) Kooskõlas kõige ülejäänuga, mida Piibel Poja kohta ütleb, annab NW tõlge sõnale panʹta tekstis Koloslastele 1:16, 17 sama tähenduse, ja seega kõlab see tekst nii: „Tema abil on loodud kõik muu ... Kõik muu on loodud tema läbi ja tema jaoks.” Seega osutatakse siin, et tema on loodud olevus, osa Jumala loomistööst.
Ilm. 1:1; 3:14: „Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale andis ... Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta: nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loodu algus [kreeka keeles ar·chēʹ].” (Samamoodi ütlevad UT, PR, KJ, Dy, CC, NW ja teised tõlked. Kas see on õigesti tõlgitud? Mõned on seisukohal, et selle all mõeldakse seda, et Poeg oli ’Jumala loomistöö alustaja’, et ta oli selle ’algallikas’. Aga Liddelli ja Scotti Greek-English Lexicon annab sõna ar·chēʹ esimeseks tähenduseks „algus”. (Oxford, 1968, lk. 252) Võime loogiliselt järeldada, et see olevus, kellest tekstis Ilmutuse 3:14 räägitakse, on loodud olevus, Jumala esimene loomistöö ja et tal oli algus. Võrdle Õpetussõnad 8:22, kus paljude piiblikommentaatorite sõnul on Poega kujutatud kehastunud tarkusena. EP, SP, RS, NE ja JB tõlked ütlevad, et see, kellest seal räägitakse, on ’loodud’.)
Miika 5:1 ütleb prohvetlikus viites Messiale, et tema „põlvnemine on muistseist päevist, igiaegadest”. PR tõlkes öeldakse: „Tema väljaminemised on vanast igavesest ajast olnud.” Kas on ta selle alusel sama mis Jumal? On märkimisväärne, et „igaviku päevade” asemel kasutab SP selle heebreakeelse väljendi tõlkimiseks väljendit „iidsed päevad”; NW. Kui vaadelda teksti Miika 5:1 teksti Ilmutuse 3:14 valguses, mida me eespool arutasime, siis näeme, et tekst Miika 5:1 ei tõesta, et Jeesusel ei ole algust.
Kas Piibel õpetab, et mitte ükski nendest, kes öeldakse Kolmainsusse kuuluvat, ei ole suurem ega vähem kui teised, et nad kõik on võrdsed, et nad kõik on kõikvõimsad?
Mark. 13:32: „Sellest päevast või tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega Poeg, muud kui Isa üksi.” (Kindlasti ei saaks see nii olla, kui Isa, Poeg ja Püha Vaim oleksid võrdsed ja moodustaksid koos ühe Jumaluse. Ja kui Poja teadmised olid tema inimkehas viibimise ajal piiratud, nagu mõned seda väidavad, jääb siiski küsimus, miks siis Püha Vaim ei teadnud?)
Matt. 20:20—23: „Sebedeuse poegade ema ... ütles temale [Jeesusele]: ’Ütle, et need mu kaks poega istuksid üks su paremale ja teine su vasakule käele sinu kuningriigis!’ Aga Jeesus vastas: ... ’Minu karika te küll joote, aga mu paremal ja vasakul käel istuda ei ole minu käes teile anda, vaid kellele mu Isa selle on valmistanud.’ ” (Kui Jeesus on Jumal, nagu seda väidetakse, on see tekst üsnagi veider! Kas Jeesus vastas siin ainult oma „inimeseks olemise” põhjal? Kui Jeesus oli tõesti „Jumal-inimene”, nagu kolmainsuse pooldajad väidavad — see tähendab nii Jumal kui ka inimene, mitte ainult üks või ainult teine —, kas siis tõesti oleks loogiline asja niimoodi selgitada? Kas Matteuse 20:23 ei näita selle asemel hoopis, et Poeg ei ole Isaga võrdne, et Isa on jätnud endale erilisi eesõigusi?)
Matt. 12:31, 32: „Iga patt ja jumalapilge antakse inimestele andeks; aga Püha Vaimu pilget ei anta inimestele andeks. Ja kes iganes räägib sõna Inimese Poja vastu, sellele antakse see andeks, aga kes iganes räägib Püha Vaimu vastu, sellele ei anta seda andeks ei selles maailmas ega tulevases.” (Kui Püha Vaim oleks isik ja ka Jumal, siis oleks see tekst kolmainuõpetusega täielikus vastuolus, sest see tähendaks, et Püha Vaim on mingis mõttes Pojast suurem. Selle asemel näitab Jeesuse ütlus, et Isa, kellele see „Vaim” kuulub, on suurem kui Inimese Poeg Jeesus.)
Joh. 14:28: „[Jeesus ütles:] Kui te mind armastaksite, siis te rõõmutseksite, et ma lähen Isa juurde; sest minu Isa on suurem minust!”
1. Kor. 11:3: „Ma tahan, et te teaksite, et Kristus on iga mehe pea ja et mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea.” (Niisiis on selge, et Kristus ei ole Jumal ja et Jumal on Kristusest kõrgem. Tuleks tähele panna, et need sõnad kirjutati umbes aastal 55 m.a.j., ligikaudu 22 aastat pärast Jeesuse taevaminekut. Niisiis väljendab siintoodud tõde seda, millised on Jumala ja Kristuse suhted taevas.)
1. Kor. 15:27, 28: „’Ta [Jumal] on kõik alistanud tema [Jeesuse] jalge alla!’ Kui ta aga ütleb, et kõik on alistatud tema alla, siis on avalik, et ei ole alistatud see, kes kõik temale alistas. Aga kui kõik temale on alistatud, siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis.”
Heebreakeelne sõna Šad·daiʹ ja kreekakeelne sõna Pan·tokraʹtōr tähendavad „Kõigeväelist”. Mõlemaid sõnu on algkeeltes korduvalt kasutatud Isa Jehoova kohta. (2. Moos. 6:3; Ilm. 19:6) Kumbagi neist väljenditest ei ole ei Poja ega püha vaimu kohta mitte kuskil tarvitatud.
Kas Piibel õpetab, et igaüks, kes öeldakse Kolmainsusse kuuluvat, on Jumal?
Jeesus ütles palves: „Isa, ... see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Joh. 17:1—3, meie kursiiv) (Enamik tõlkeid kasutab selles tekstis Isa kohta väljendit „ainus tõeline Jumal”. NE tõlkes on öeldud, „kes sa üksi oled tõeline Jumal”. Kas ta saaks olla „ainus tõeline Jumal”, see, „kes üksi [on] tõeline Jumal”, kui on olemas veel kaks olendit, kes on temaga samaväärsed Jumalad? Kõik teised, keda nimetatakse „jumalateks”, peavad olema kas ebajumalad või siis vaid tõelise Jumala peegeldused.)
1. Kor. 8:5, 6: „Kuigi on olemas niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid, on meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad ja kellesse me suundume, ja üks Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik ja ka meie tema läbi.” (Siin näidatakse, et Isa on kristlaste „üks Jumal”, kes on selgelt teistsugusel positsioonil kui Jeesus Kristus.)
1. Peetr. 1:3: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.” (Isegi pärast Jeesuse taevaminekut nimetatakse Isa Pühakirjas korduvalt Jeesuse Kristuse „Jumalaks”. Johannese 20:17 rääkis Jeesus ise pärast ülestõusmist Isast kui „oma Jumalast”. Hiljem, kui ta oli juba taevas, nagu on kirjas Ilmutuse 3:12, kasutas ta jälle sedasama väljendit. Aga Piiblis ei ole kunagi öeldud, et Isa oleks nimetanud Poega „oma Jumalaks”, samuti ei ole ei Isa ega Poeg viidanud pühale vaimule kui „oma Jumalale”.)
Selgitusi piiblitekstide kohta, millega mõned on püüdnud tõestada, et Kristus on Jumal, vaata lehekülgedelt 99—103 peateema „Jeesus Kristus” alt.
Teoses Schriften zur Theologie tunnistab jesuiit Karl Rahner: „Vaimu kohta ei ole siiski mitte kusagil kasutatud sõna Θεός [Jumal],” ja: „πνεῦμα ἅγιον [püha vaimu] kohta ei öelda Uues Testamendis kusagil ὁ θεός [sõnasõnaliselt: Jumal].” — (Zürich, Šveits, 1954), I osa, lk. 156, 162.
Kas mõni piiblitekst, mida kolmainsuse pooldajad oma uskumuse toetamiseks kasutavad, annab sellele dogmale kindla aluse?
Inimene, kes tahab tõeliselt saada teada tõde Jumala kohta, ei hakka Piiblit uurima lootuses leida mingi tekst, mida võiks sobitada sellega, mida ta juba usub. Ta tahab teada, mida Jumala Sõna ise ütleb. Ta võib küll leida mõningaid tekste, mida tema arvates võib ehk mitmeti tõlgendada, aga kui neid võrrelda sellega, mida Piibel mujal selle teema kohta ütleb, saab nende tähendus selgeks. Tuleks kohe alguses ära mainida, et enamikus tekstides, mida Kolmainsuse „tõestamiseks” kasutatakse, mainitakse tegelikult ainult kahte isikut, mitte kolme; niisiis, isegi kui kolmainsuse pooldajad neid tekste õigesti seletaksid, ei tõestaks need, et Piibel õpetab kolmainsust. Vaatle järgnevaid tekste.
Tekstid, milles mõni Jehoovale kuuluv tiitel käib või arvatakse käivat Jeesuse Kristuse kohta
A ja O (Alfa ja Oomega): Kelle puhul on seda tiitlit õige kasutada? 1) Ilmutuse 1:8 öeldakse, et seda kannab Kõigeväeline Jumal. Salmis 11 on PR tõlkes seda tiitlit kasutatud kellegi kohta, kes edasisele kirjeldusele vastavalt peaks olema Jeesus Kristus. Aga õpetlased tunnustavad, et viide A-le ja O-le 11. salmis on võltsitud ning tõlgetes EP, SP, UT, NW, RS, JB, Dy seda ei esine. 2) Mitmed Ilmutusraamatust heebrea keelde tehtud tõlked tunnistavad, et 8. salmis kirjeldatakse Jehoovat, ja niiviisi taastavad nad selles salmis Jumala isikunime. Vaata NW 1984. aasta viidetega väljaannet. 3) Ilmutuse 21:6, 7 näitab, et kristlased, kes saavad vaimseteks võitjateks, on selle ’pojad’, keda tuntakse A ja O-na. Mitte kusagil ei öelda, et vaimuga võitud kristlased oleksid Jeesuse Kristusega sellistes suhetes. Jeesus nimetas neid oma „vendadeks”. (Heebr. 2:11; Matt. 12:50; 25:40) Aga neid Jeesuse „vendi” nimetatakse ka „Jumala lasteks”. (Gal. 3:26; 4:6) 4) Tõlge TEV on teksti Ilmutuse 22:12 lisanud Jeesuse nime, ja nii jääbki mulje, nagu käiks 13. salmi viide A-le ja O-le tema kohta. Aga kreeka keeles seal Jeesuse nime ei ole ja ka teistes tõlgetes seda ei esine. 5) Ilmutuse 22:13 on öeldud ka seda, et A ja O on „esimene ja viimne”. Ilmutuse 1:17, 18 on seda väljendit tarvitatud Jeesuse kohta. Samamoodi on väljendit „apostel” kasutatud nii Jeesuse Kristuse kui ka mõningate tema järelkäijate kohta. Aga kas see tõestab, et nad on sama isik või et nad on võrdväärsed? (Heebr. 3:1) Niisiis viivad tõendid järeldusele, et tiitel „A ja O” käib Kõigeväelise Jumala, Isa, aga mitte Poja kohta.
Päästja: Pühakiri nimetab Jumalat korduvalt Päästjaks. Tekstis Jesaja 43:11 ütleb Jumal isegi nii: „Ei ole muud päästjat kui mina!” Kuna ka Jeesust on nimetatud Päästjaks, kas on siis Jumal ning Jeesus üks ja sama isik? Üldsegi mitte. Tekst Tiitusele 1:3, 4 (UT) räägib „Jumalast, meie Päästjast” ja seejärel mõlemast koos — „Jumalast Isast ja Issandast Jeesusest Kristusest, meie Päästjast”. Niisiis on mõlemad isikud päästjad. Juuda 25 (UT) näitab, milline on nendevaheline suhe: ’Jumal, meie Päästja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda kaudu’. (Meie kursiiv.) (Vaata ka Apostlite teod 13:23.) Tekstis Kohtumõistjate 3:9 kasutatakse sama heebreakeelset sõna (mō·šiʹa‛, tõlkes „päästja” või „vabastaja”), mida on kasutatud tekstis Jesaja 43:11 Iisraeli kohtumõistja Otnieli kohta, aga see ei tähenda päris kindlasti, et Otniel oleks olnud Jehoova. Lugedes teksti Jesaja 43:1—12, võib näha, et 11. salm tähendab seda, et ainult Jehoova tõi Iisraelile pääste ehk vabastuse; see pääste ei tulnud üheltki ümberkaudse rahva jumalalt.
Jumal: Jehoova ütleb Jesaja 43:10: „Enne mind ei ole olnud ühtki jumalat ega tule ühtki pärast mind!” Kas see tähendab, et kuna Jeesust on tekstis Jesaja 9:5 prohvetlikult nimetatud „Vägevaks Jumalaks”, on ta Jehoova? Kaastekst vastab jällegi ei! Ükski ebajumalaid kummardav paganarahvas ei olnud enne Jehoovat mingit jumalat valmistanud, sest enne Jehoovat ei olnud olemas mitte kedagi. Ka ei suuda nad tulevikus valmistada ühtki tõelist elavat jumalat, kes oleks võimeline prohvetlikult ennustama. (Jes. 46:9, 10) Aga see ei tähenda, et Jehoova ei oleks kunagi toonud olemasollu kedagi, keda võiks põhjendatult jumalaks nimetada. (Laul 82:1, 6; Joh. 1:1, NW) Jesaja 10:21 on Jehoova kohta öeldud, et ta on „vägev Jumal”, nagu seda ka tekstis Jesaja 9:5 Jeesuse kohta öeldakse; kuid ainult Jehoovat on nimetatud „kõigeväeliseks Jumalaks”. — 1. Moos. 17:1, meie kursiiv.
Kui mingi tiitel või kirjeldav nimetus esineb rohkem kui ühes piiblitekstis, siis ei tohiks kunagi rutakalt järeldada, et see viitab kindlasti ühele ja samale isikule. Selline mõttekäik võiks viia järelduseni, et Nebukadnetsar oli Jeesus Kristus, sest neid mõlemat on nimetatud „kuningate kuningaks” (Taan. 2:37; Ilm. 17:14), ja et Jeesuse jüngrid olid tegelikult Jeesus Kristus, kuna mõlemaid on nimetatud „maailma valguseks”. (Matt. 5:14; Joh. 8:12) Me peaksime alati arvestama kaasteksti ja teisi piiblikohti, kus esineb samasugune väljend.
Heebrea Kirjadest võetud lõigud, milles ilmselgelt viidatakse Jehoovale ja mida inspireeritud piiblikirjutajad on hiljem kohaldanud Jeesusele Kristusele
Miks tsiteerib Johannese 1:23 teksti Jesaja 40:3 ja kohaldab selle Ristija Johannese tegevusele, kui see valmistas teed Jeesusele Kristusele, samal ajal kui Jesaja 40:3 räägib ilmselgelt tee valmistamisest Jehoovale? Sellepärast, et Jeesus esindas oma Isa. Ta tuli oma Isa nimel ja talle oli antud kinnitus, et ta Isa on alati temaga, sest ta teeb seda, mis on tema Isale meelepärane. — Joh. 5:43; 8:29.
Miks tsiteerib Heebrealastele 1:10—12 teksti Laul 102:26—28 ja kohaldab selle Pojale, kuigi see Laul ütleb, et need sõnad lausutakse Jumalale? Sellepärast, et Poeg on see, kelle kaudu Jumal teostas loomistöö, mida laulukirjutaja seal kirjeldab. (Vaata Koloslastele 1:15, 16; Õpetussõnad 8:22, 27—30.) Teksti puhul Heebrealastele 1:5b tuleks tähele panna, et see tsitaat on võetud tekstist 2. Saamueli 7:14 ja käib Jumala Poja kohta. Kuigi see tekst käis algul Saalomoni kohta, ei tähenda selle hilisem Jeesusele Kristusele kohaldamine seda, et Saalomon ning Jeesus olid üks ja sama isik. Jeesus on „rohkem kui Saalomon” ja viib täide töö, mille eelpildiks oli Saalomoni töö. — Luuka 11:31.
Piiblitekstid, kus mainitakse Isa, Poega ja Püha Vaimu koos
Matteuse 28:19 ja 2. Korintlastele 13:13 on näited selle kohta. Kumbki tekst ei ütle, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on kõik võrdsed või igavesed või et nad kõik on üks Jumal. Piiblilised tõestused, mis on juba toodud lehekülgedel 155—159, räägivad neist tekstidest selliste mõtete väljalugemise vastu.
McClintocki ja Strongi Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature, mis küll kaitseb kolmainuõpetust, tunnistab Matteuse 28:18—20 kohta: „Kuid eraldi võetuna ei tõesta see tekst vääramatult nende kolme mainitu isikut ega võrdväärsust ega jumalikkust.” (Meie kursiiv.) (Kordustrükk 1981, X kd., lk. 552) Teiste tekstide kohta, kus samuti neid kolme koos mainitakse, tunnistab sama teatmeteos, et omaette võetuna on need kolmainsuse tõestamiseks „ebapiisavad”. (Võrdle 1. Timoteosele 5:21, kus mainitakse koos Jumalat, Kristust ja ingleid.)
Heebrea Kirjade tekstid, milles Jumala kohta kasutatakse mitmuse vormis nimisõna
1. Moosese 1:1 on tiitel „Jumal” tõlgitud sõnast ’Elo·himʹ, mis on heebrea keeles mitmuse vorm. Kolmainsuse pooldajad peavad seda viiteks Kolmainsusele. Nende selgituse kohaselt viitab Kolmainsuse liikmete ühtsusele ka 5. Moosese 6:4, mis ütleb: „Jehoova, meie Jumal [sõnast ’Elo·himʹ] Jehoova, on ainus.”
Siin kasutatud nimisõna mitmuse vorm tähistab heebrea keeles majesteetlikkust või suursugusust. (Vaata NAB, St. Josephi väljaanne, Piibli sõnaraamat, lk. 330; samuti New Catholic Encyclopedia, 1967, V kd., lk. 287.) See ei viita vähimalgi määral mitmele isikule, kes justkui moodustaksid ühe Jumala. Samamoodi on tekstis Kohtumõistjate 16:23, kus viidatakse ebajumal Daagonile, kasutatud tiitli ’elo·himʹ üht vormi; sellega kaasnev verb on ainsuses, mis näitab, et viidatud on ainult ühele jumalale. 1. Moosese 42:30 nimetatakse Joosepit Egiptuse „isandaks” (’ado·nēʹ, mis on suursugusust tähistav mitmus.)
Kreeka keeles ei ole ’majesteetlikkust või suursugusust tähistavat mitmust’. Nii on LXX’i tõlkijad kasutanud 1. Moosese 1:1 tõlkimisel sõna ’Elo·himʹ vastena kreekakeelset sõna ho The·osʹ (Jumal ainsuse vormis). Samuti tekstis Markuse 12:29, kus on kirjas Jeesuse vastus, milles ta tsiteeris teksti 5. Moosese 6:4, on kreeka keeles kasutatud ainsuse vormi ho The·osʹ.
5. Moosese 6:4 esineb heebreakeelses tekstis kaks korda tetragrammaton: „Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus!” Iisraeli rahvas, kellele seda öeldi, ei uskunud Kolmainsust. Kolmikjumalaid kummardasid babüloonlased ja egiptlased, kuid Iisraeli rahvale tehti selgeks, et Jehoova ei ole selline.
Tekstid, mille põhjal inimene võib teha mitmesuguseid järeldusi olenevalt sellest, millist piiblitõlget ta kasutab
Milline tõlge on siis õige, kui mõnda lõiku võib grammatiliselt tõlkida nii mitut moodi? See tõlge, mis on kooskõlas ülejäänud Piibliga. Kui inimene keeldub arvestamast teiste Piibli osadega ja ehitab oma uskumuse üles ühele kindlale salmile, mis on temale meelepäraselt tõlgitud, siis ei peegelda see, mida ta usub, tegelikult Jumala Sõna, vaid tema enda ja ehk ka mõne teise ebatäiusliku inimese ideid.
„Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures.” (Samasugust sõnastust kasutavad ka UT, PR, KJ, JB.) Kuid NW ütleb: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli jumal. See oli alguses Jumala juures.”
Milline Johannese 1:1, 2 tõlkevariant on kaastekstiga kooskõlas? Johannese 1:18 ütleb: „Ükski ei ole Jumalat iialgi näinud.” Salm 14 ütleb selgesti: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au.” Lisaks on esimeses ja teises salmis öeldud, et ta oli alguses „Jumala juures” (meie kursiiv). Kas keegi saab olla kellegi juures ja samal ajal olla ka see isik, kelle juures ta on? Johannese 17:3 pöördub Jeesus Isa kui „ainsa tõelise Jumala” poole; seega Jeesus kui „jumal” vaid peegeldab oma Isa jumalikke omadusi. — Heebr. 1:3.
Kas kreeka keele grammatika reeglite järgi saab siin kasutada tõlkevastet „jumal”? Mõned teatmeteosed väidavad kindlalt, et seda kreekakeelset teksti peab tõlkima nii: „Sõna oli Jumal.” Aga kõik ei ole sellega nõus. Philip B. Harner ütles oma artiklis pealkirjaga „Omadust näitavad artiklita nimisõnalised öeldistäited: Markuse 15:39 ja Johannese 1:1”, et sellised osalaused nagu ka Johannese 1:1 osalause, kus „tegusõna ees on ilma artiklita öeldistäide, on eeskätt omadusliku tähendusega. Need näitavad, et logos on olemuselt theos.” Ta ütleb: „Vahest võiks selle osalause tõlkida sõnadega ’Sõnal oli sama olemus mis Jumalalgi’.” (Journal of Biblical Literature, 1973, lk. 85, 87) Niisiis tõsiasi, et sõna the·osʹ teistkordsel esinemisel selles tekstis puudub selle ees määrav artikkel (ho) ja et see sõna paikneb kreekakeelses lauses tegusõna ees, väärib erilist tähelepanu. On huvitav, et tõlkijad, kes tahavad Johannese 1:1 igal juhul tõlkida „Sõna oli Jumal”, ei kõhkle kasutada umbmäärast artiklit teiste tekstilõikude tõlkimisel, kus ainsuses artiklita nimisõnaline öeldistäide on tegusõna ees. Nii nimetavad JB ja KJ Juudas Iskariotti tekstis Johannese 6:70 „[umbmäärane artikkel] kuradiks” ja Jeesust tekstis Johannese 9:17 „[umbmäärane artikkel] prohvetiks”.
Jesuiit John L. McKenzie ütleb oma teoses Dictionary of the Bible: „Joh. 1:1 peaks olema rangelt tõlgitud ’sõna oli Jumala [=Isa] juures, ja sõna oli jumalik olevus’.” — (Autori sulud. Välja antud katoliku kiriku heakskiitva trükiloaga.) (New York, 1965), lk. 317.
Kooskõlas ülaltooduga on AT tõlkes öeldud: „Sõna oli jumalik”; Mo, „Logos oli jumalik”; NTIV, „Sõna oli jumal”. Ludwig Thimme väljendab seda oma saksakeelses tõlkes niiviisi: „Sõna oli Jumala moodi.” Sõna (kes sai Jeesuseks Kristuseks) nimetamine „jumalaks” on kooskõlas selle termini kasutamisega Pühakirja teistes osades. Näiteks Laul 82:1—6 nimetatakse Iisraeli inimestest kohtumõistjaid „jumalateks” (heebrea keeles ’elo·himʹ; the·oiʹ kreekakeelses tekstis Johannese 10:34), sest nad olid Jehoova esindajad ja pidid andma edasi tema seadusi.
Vaata ka NW lisa 1984. aasta viidetega väljaandes lk. 1579.
„Jeesus ütles neile: ’Tõesti, tõesti ma ütlen teile: enne kui Aabraham sündis, olen mina [kreeka keeles e·gōʹ ei·miʹ]!’ ” (UT) (NE, KJ ja JB ütlevad kõik „Mina olen”, mõned kasutavad tiitli rõhutamiseks isegi suurtähti. Niiviisi püüavad nad seostada seda väljendit tekstiga 2. Moosese 3:14, kus vastavalt nende tõlkevariandile viitab Jumal endale tiitliga „Mina Olen”.) Kuid EP tõlkes on Johannese 8:58 lõpuosa tõlgitud nii: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina.” (Samasugust mõtet väljendavad sõnastused NW, AT, Mo ja CBW tõlkes.)
Milline tõlkevariant on kooskõlas kaastekstiga? Juutide küsimus (57. salm), millele Jeesus vastas, puudutas tema vanust, mitte seda, kes ta on. Jeesuse vastus käis loogiliselt tema vanuse kohta, selle kohta, kui kaua ta on olemas olnud. On huvitav, et väljendit e·gōʹ ei·miʹ ei ole kunagi püütud kasutada püha vaimu tiitlina.
A. T. Robertsoni A Grammar of the Greek New Testament in the Light of Historical Research ütleb: „Verb [ei·miʹ] ... Mõnikord väljendab see öeldisena eksisteerimist nagu iga teinegi verb, näiteks väljendis [e·gōʹ ei·miʹ] (Joh. 8:58).” — Nashville, Tennessee; 1934, lk. 394.
Vaata ka NW lisa 1984. aasta viidetega väljaandes lk. 1582, 1583.
„Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi.” (UT, PR, SP, JB ja KJ kasutavad samasugust sõnastust.) Kuid NW tõlkes kõlab selle salmi viimane osa järgmiselt: „tema enda [Poja] verega”. (Ka TEV väljendub sarnaselt. Kuigi RS tõlke 1953. aasta trükis on öeldud „iseenda verega”, ütleb 1971. aasta väljaanne „tema enda Poja verega”. Ro ja Da: „tema enda verega”.)
Milline tõlkevariant on kooskõlas tekstiga 1. Johannese 1:7, mis ütleb: „Jeesuse Kristuse, tema [Jumala] Poja veri puhastab meid kõigest patust”? (Vaata ka Ilmutuse 1:4—6.) Kas Jumal saatis siia oma ainusündinud Poja, nagu on öeldud Johannese 3:16, või tuli ta ise inimesena siia, et meie võiksime saada elu? See ei olnud Jumala, vaid tema Poja veri, mis ära valati.
Vaata ka NW lisa 1984. aasta viidetega väljaandes lk. 1580.
„Kelle omad on esiisad ja kellest Kristus on pärit liha poolest, tema, kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti! Aamen.” (PR, SP, KJ, Dy ütlevad samamoodi.) Kuid UT tõlkes kõlab selle salmi lõpuosa järgmiselt: „Kelle seast Kristus on liha poolest, üle kõige olev Jumal olgu kiidetud igavesti! Aamen.” (RS, NE, TEV, Mo, NW kasutavad kõik samasugust sõnastust nagu UT.)
Kas see salm ütleb, et Kristus on „üle kõige” ja on seepärast Jumal? Või viitab see Jumalale ja Kristusele kui kahele eri isikule ning ütleb, et Jumal on „üle kõige”? Milline teksti Roomlastele 9:5 tõlkevariant on kooskõlas tekstiga Roomlastele 15:5, 6, mis esmalt teeb Jumala ja Jeesuse Kristuse vahel selge vahe ning kutsub seejärel lugejat üles ’austama Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa’? (Vaata ka 2. Korintlastele 1:3 ja Efeslastele 1:3.) Mõtle sellele, mida Roomlastele 9. peatükis edasi öeldakse. Salmid 6—13 näitavad, et Jumala eesmärgi teostumine ei sõltu mitte lihalikust päritolust, vaid Jumala tahtest. Salmid 14—18 viitavad Jumala poolt vaaraole antud sõnumile, mis on kirjas 2. Moosese 9:16 ja mis rõhutab tõsiasja, et Jumal on üle kõige. Salmides 19—24 on Jumala ülemvõimu veel kord selgitatud võrdpildiga pottsepast ja saviastjatest, mida see valmistab. Kui kohane on seepärast küll 5. salmi väljend: „Üle kõige olev Jumal olgu kiidetud igavesti! Aamen”! — UT.
Theologische Begriffslexikon zum Neuen Testament ütleb: „Rooml. 9:4 j [s.t. salmid 4 ja 5] on vaieldav. ... Oleks kerge ja keeleliselt täiesti võimalik omistada see väljend Kristusele. Isegi selliselt võttes ei oleks Kristus Jumalaga täielikult võrdne, vaid teda kirjeldataks ainult olemuselt jumalikuna, sest sõna Θεός [theos] on siin ilma artiklita. ... Palju tõenäolisemalt seletub asi nii, et see ütlus on Jumalale suunatud ülistus.” — (Wuppertal, Saksa Föderatiivne Vabariik), 1977, I osa, lk. 606.
Vaata ka NW lisa 1984. aasta viidetega väljaandes lk. 1580, 1581.
UT ütleb: „Mõtelge iseenestest sedasama, mida Kristusest Jeesusest: kes, olles kujult Jumal, ei arvanud saagiks olla Jumalaga võrdne.” (SP ütleb „ei arvanud riisuks”. PR ütleb „ei arvanud saagiks, et tema Jumalaga ühesugune oli”.) Kuid NW tõlkes on selle salmi viimane osa sõnastatud järgmiselt: „Kes, kuigi ta oli olemas Jumala kujul, ei kaalutlenud anastamist [kreeka keeles har·pag·monʹ], nimelt seda, et olla Jumalaga võrdne.” (RS, NE, TEV ja NAB annavad edasi sama mõtte.)
Milline mõte on kaastekstiga kooskõlas? Viies salm annab kristlastele nõu võtta Kristus arutletavas küsimuses eeskujuks. Kas neid tõesti õhutati pidama mitte „saagiks”, vaid oma õiguseks „olla Jumalaga võrdne”? Kindlasti mitte! Aga nad võisid jäljendada teda, kes „ei kaalutlenud anastamist, nimelt seda, et olla Jumalaga võrdne”. (Võrdle 1. Moosese 3:5.) Selline tõlge on kooskõlas ka Jeesuse Kristuse enda sõnadega, kes ütles: „Minu Isa on suurem minust!” — Joh. 14:28.
The Expositor’s Greek Testament ütleb: „Me ei suuda leida ühtki kohta, kus sõnal [har·paʹzō] või mõnel selle tuletisel [kaasa arvatud har·pag·monʹ] oleks tähendus ’valduses hoidma’, ’säilitama’. Selle tähendus tundub muutumatult olevat ’anastama’, ’vägivaldselt haarama’. Seega on lubamatu minna tõeliselt tähenduselt ’endale haarama’ üle täiesti teistsugusele tähendusele ’kõvasti kinni hoidma’.” — (Grand Rapids, Michigan; 1967), toimetanud W. Robertson Nicoll, III kd., lk. 436, 437.
„Temas [Kristuses] elab kõik Jumala olemise [kreeka keeles the·oʹtē·tos] täius ihulikult.” (Sama mõtte annavad edasi ka PR, KJ, RS, JB ja Dy tõlkevariandid.) Kuid UT ütleb: „Temas elab kogu jumalik täius ihulikult.” (NW ütleb „Jumala olemise” asemel „jumaliku olemuse kogu täius”. AT, We ja CKW ütlevad „Jumala olemise” asemel „Jumala olemus”. Võrdle 2. Peetruse 1:4.)
On tõsi, et mitte kõik ei tõlgenda teksti Koloslastele 2:9 ühtmoodi. Aga milline tõlgendus on kooskõlas teiste tekstidega inspireeritud kirjas Koloslastele? Kas Kristuses oli midagi, mis kuulub temale seetõttu, et ta on Jumal, osa Kolmainsusest? Või on see „täius”, mis temas elab, midagi sellist, mille ta sai seetõttu, et keegi teine otsustas talle selle anda? Koloslastele 1:19 ütleb, et kõik täius elab Kristuses sellepärast, et Jumal „arvas heaks” lasta sellel elada temas. NE ütleb, et seda tehti „Jumala enda otsusel”.
Vaata Koloslastele 2:9 vahetut kaasteksti. Kaheksandas salmis hoiatatakse lugejaid, et nad ei laseks endid eksitada neist, kes toetavad filosoofiat ja inimeste pärimusi. Neile öeldakse ka seda, et Kristuses „peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded”, ning neid kutsutakse üles ’käima temas’ ja olema ’juurdunud temasse ja rajatud temale ning kinnitatud usus’. (Salmid 3, 6, 7) See hinnaline „täius” elab temas, aga mitte inimfilosoofiate väljamõtlejates ja õpetajates. Kas apostel Paulus ütles, et see „täius”, mis oli Kristuses, tegi Kristuse Jumalaks endaks? Ei öelnud, sest nagu Kristuse kohta ütleb Koloslastele 3:1, on ta „istumas Jumala paremal käel”. — Vaata UT, SP, PR.
Vastavalt Liddelli ja Scotti teosele Greek-English Lexicon tähendab sõna the·oʹtēs (nimetav vorm, millest on tuletatud the·oʹtē·tos) „jumalikkust, jumalikku olemust”. (Oxford, 1968, lk. 792) See, et Jeesus on tõepoolest „jumalik” või „jumaliku olemusega”, ei tee Jeesust kui Jumala Poega Isaga võrdseks ega võrdselt igaveseks, nagu ei tee ka tõsiasi, et kõik inimesed on „inimlikud” või „inimliku olemusega”, neid võrdseks ega üheealiseks.
„Oodates õndsa lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist.” (Sarnane sõnastus on ka UT, SP, NE, TEV ja PR tõlkes.) Kuid NW tõlkes on öeldud: „Oodates õnnelikku lootust ning suure Jumala ja meie Päästja Kristuse Jeesuse auhiilguse ilmsikstulekut.” (NAB tõlgib samamoodi.)
Missugune tõlge on kooskõlas tekstiga Tiitusele 1:4 (UT), milles viidatakse „Jumalale Isale ja Issandale Kristusele Jeesusele, meie Päästjale”? Kuigi Pühakiri nimetab ka Jumalat Päästjaks, teeb see tekst selge vahe tema ja Kristuse Jeesuse vahel, kelle kaudu Jumal pääste toob.
Mõnede inimeste väitel näitab Tiitusele 2:13, et Kristus on nii Jumal kui ka Päästja. On huvitav, et RS, TEV ja JB annavad teksti Tiitusele 2:13 edasi viisil, mis selliselt tõlgendatuna võib seda seisukohta kinnitada, aga 2. Tessalooniklastele 1:12 tõlkimisel nad sama reeglit enam ei järgi. Raamatus The Greek Testament väidab Henry Alford: „Ma ütleksin, et [tõlkevariant, mis teeb tekstis Tiitusele 2:13 Jumala ja Kristuse vahele selge vahe] rahuldab selle lause kõiki grammatilisi nõudeid: see on nii lauseehituse kui ka kaasteksti põhjal tõenäolisem ja apostli kirjaviisiga rohkem kooskõlas.” — (Boston, 1877), III kd., lk. 421.
Vaata ka NW lisa 1984. aasta viidetega väljaandes lk. 1581, 1582.
„Aga Pojale ta ütleb: ’Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti.’ ” (UT, SP, PR, KJ, JB, NAB tõlgivad selle samamoodi.) Kuid NW ütleb: „Aga Pojast: ’Jumal on sinu aujärg ikka ja igavesti.’ ” (AT, Mo, TC, By annavad edasi samasuguse mõtte.)
Milline tõlge on kooskõlas kaastekstiga? Eelnevad salmid ütlevad, et räägib Jumal, aga mitte, et temaga räägitakse; ja järgnevas salmis esineb väljend „Jumal, sinu Jumal”, mis näitab, et see, kelle poole pöördutakse, ei ole Kõigekõrgem Jumal, vaid hoopis selle Jumala kummardaja. Heebrealastele 1:8 on tsiteeritud Laulust 45:7, milles algselt pöörduti Iisraeli inimkuninga poole. On selge, et selle laulu kirjutaja ei mõelnud, et see inimkuningas on Kõigeväeline Jumal. Selle asemel kõlab Laul 45:6 [EP salm 7] RS tõlkes järgmiselt: „Sinu jumalik aujärg.” (NE ütleb: „Sinu aujärg on nagu Jumala aujärg.” JP [salm 7]: „Sinule Jumala poolt antud aujärg.”) Saalomoni kohta, kes oli ilmselt kuningas, kelle poole Lauluga 45 algselt pöörduti, on öeldud, et ta „istus Jehoova aujärje peal”. (1. Ajar. 29:23) Kooskõlas tõsiasjaga, et Jumal on Kristuse kuningavõimu „aujärg” ehk Allikas ja Toetaja, näitavad tekstid Taaniel 7:13, 14 ja Luuka 1:32, et sellise autoriteedi on talle andnud Jumal.
Heebrealastele 1:8, 9 on tsitaat Laulust 45:7, 8, mille kohta piibliõpetlane B. F. Westcott ütleb: „LXX lubab kahte tõlkevarianti: sõna [ho the·osʹ] võib mõlemal juhul mõista kas vokatiivina (sinu aujärg, oh Jumal, ... seepärast, oh Jumal, sinu Jumal . . . ) või siis alusena (või öeldistäitena) esimesel juhul (Jumal on sinu aujärg või sinu aujärg on Jumal . . . ) ja nimisõnalise täiendina [ho the·osʹ sou] teisel juhul (seepärast Jumal, jah, sinu Jumal . . . ). ... Pole kaugeltki võimalik, et algtekstis oleks kuninga kohta öeldud [’Elo·himʹ]. Selline eeldus räägib niisiis oletuse vastu, et [ho the·osʹ] on LXX’is vokatiiv. Nii et kokkuvõtteks tundub, et kõige parem oleks see esimeses osalauses tõlkida nii: Jumal on sinu aujärg (või: sinu aujärg on Jumal), teiste sõnadega, ’sinu kuningriik on rajatud Jumalale, kõikumatule Kaljule’.” — The Epistle to the Hebrews, (London, 1889), lk. 25, 26.
PR ütleb: „Sest kolm on, kes tunnistavad taevas: Isa, Sõna ja püha Vaim, ja need kolm on üks; Ja kolm on, kes tunnistavad maa peal: Vaim ja vesi ja veri, ja need kolm on üheks tunnistuseks.” (Ka SP tõlkes esineb see kolmainsust toetav osa.) Aga EP tõlkes ei ole sõnu „taevas: Isa, Sõna ja püha Vaim, ja need kolm on üks; Ja kolm on kes tunnistavad maa peal”. (Ka UT, RS, TEV, JB, NAB on kolmainsust toetava osa välja jätnud.)
Selle kolmainsust toetava osa kohta on tekstikriitik F. H. A. Scrivener kirjutanud: „Me võime kõhklematult kuulutada oma veendumust, et need vaidlusalused sõnad ei ole Püha Johannese kirjutatud; et need lisati kõigepealt Aafrikas ladinakeelsetesse koopiatesse käsikirja servalt, kuhu need olid kirjutatud jumalakartliku ja üldiselt õigekspeetava märkusena 8. salmi selgituseks; et ladina keelest lipsasid need kahte või kolme hilisemasse kreekakeelsesse käsikirja ning sealt edasi trükitud kreekakeelsesse teksti, kohta, kus neil ei ole õigust olla.” — A Plain Introduction to the Criticism of the New Testament (Cambridge, 1883, kolmas trükk), lk. 654.
Vaata nende salmide kohta ka allmärkust UT tõlkes ja NW lisa 1984. aasta viidetega väljaandes lk. 1580.
Teised kirjakohad, mis kolmainsuse pooldajate väitel sisaldavad nende õpetuse elemente
Pane tähele, et neist tekstidest esimeses räägitakse ainult Pojast; teises räägitakse nii Isast kui ka Pojast; kummaski neist ei räägita Isast, Pojast ja Pühast Vaimust korraga ega öelda, et nad moodustavad ühe Jumala.
Kas Jeesus mõtles antud sõnadega seda, et ta äratab ennast ise surnuist üles? Kas see tähendab, et Jeesus on Jumal, kuna Apostlite teod 2:32 öeldakse: „Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud”? Üldsegi mitte. Selline seisukoht oleks vastuolus tekstiga Galaatlastele 1:1, kus öeldakse, et ülesäratajaks oli Isa, aga mitte Poeg. Samasugust väljendusviisi kasutades ütles Jeesus tekstis Luuka 8:48 ühele naisele: „Sinu usk on sind aidanud.” Kas see naine tegi ennast ise terveks? Ei, vaid teda tegi terveks Kristuse kaudu tegutsev Jumala vägi, sellepärast et tal oli usku. (Luuka 8:46; Apostlite teod 10:38) Samamoodi andis Jeesus sellega, et ta inimesena oma Isale täiuslikult kuuletus, Jumalale moraalse aluse Jeesus surnuist üles äratada ja seega ta oma Pojaks tunnistada. Jeesuse ustava elutee alusel võis põhjendatult öelda, et tema ülesäratamine toimus tänu temale endale.
A. T. Robertson ütleb oma raamatus Word Pictures in the New Testament: „Tuletage meelde [Johannese] 2:19, kus Jeesus ütles: ’Ma püstitan selle kolme päevaga!’ Ta ei mõelnud, et ta äratab enda surnuist üles Isast sõltumatult tegutseva isikuna (Rooml. 8:11).” — (New York, 1932), V kd., lk. 183.
Kui Jeesus ütles: „Mina ja Isa oleme üks”, kas ta mõtles siis, et nad on võrdsed? Mõned kolmainsuse pooldajad väidavad, et seda ta mõtles. Aga Johannese 17:21, 22 palvetas Jeesus oma järelkäijate eest: „Et nemad kõik oleksid üks,” ja lisas, „et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks.” Ta kasutas kõigil neil juhtudel ühte ja sama kreekakeelset sõna (hen), mille tähendus on „üks”. On selge, et kõik Jeesuse jüngrid ei saaks olla Kolmainsuse osa. Aga neil on Isa ja Pojaga ühtne eesmärk, samasugune ühtsus, mis ühendab ka Jumalat ja Kristust.
Millisesse olukorda satuvad need, kes hoiavad kinni usust Kolmainsusse?
Nad satuvad väga ohtlikku olukorda. On vaieldamatuid tõendeid selle kohta, et kolmainuõpetust Piiblis ei leidu ega ole see Piibli õpetusega kooskõlas. (Vaata eelnevaid lehekülgi.) See kujutab tõelist Jumalat täiesti valesti. Kuid Jeesus Kristus ütles: „Tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Joh. 4:23, 24) Niisiis tegi Jeesus selgeks, et need, kes ei kummarda Jumalat „tões”, kooskõlas Jumala enda Sõnas väljendatud tõega, ei ole „tõelised kummardajad”. Jeesus ütles esimese sajandi juudi religioonijuhtidele: „Te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast. Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, öeldes: see rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel; ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!” (Matt. 15:6—9) See käib sama jõuliselt nende ristiusumaailma kuulujate kohta, kes tänapäeval toetavad inimeste pärimusi, eelistades neid Piibli selgetele tõdedele.
Kolmainuõpetuse õpetajad väidavad sageli, et see on „müsteerium”. Kindlasti ei pidanud Jeesus silmas sellist kolmainsuslikku Jumalat, kui ta ütles: „Meie kummardame, mida me teame.” (Joh. 4:22) Kas sa tegelikult tead, millist Jumalat sa kummardad?
Igaüks meist seisab silmitsi tõsiste küsimustega. Kas me armastame tõde siiralt? Kas me soovime tõepoolest olla Jumalaga suhetes, mida tema heaks kiidab? Kõigil inimestel ei ole ehtsat tõearmastust. Paljud on seadnud oma sugulaste ja lähikondlaste heakskiidu tõe ja Jumala armastamisest kõrgemale. (2. Tess. 2:9—12; Joh. 5:39—44) Aga Jeesus ütles hardas palves oma taevasele Isale: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Joh. 17:3) Ja Laul 144:15 (NW) kinnitab tõetruult: „Õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!”
Kui keegi ütleb:
„Kas teie usute Kolmainsust?”
Sa võiksid vastata: „See on meie ajal väga levinud uskumus. Aga kas te teate, et Jeesus ja tema jüngrid seda ei õpetanud? Seepärast kummardame meie Teda, keda Jeesus käskis kummardada.” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Jeesus õpetas, et suurim käsk on see ... (Mark. 12:28—30).” 2) „Jeesus ei väitnud kunagi, et ta on Jumalaga võrdne. Ta ütles ... (Joh. 14:28).” 3) „Kust on siis kolmainuõpetus pärit? Pange tähele, mida tuntud entsüklopeediad selle kohta ütlevad. (Vaata lehekülgi 153, 154.)”
Või siis võiksid öelda: „Ei, ma ei usu. Ja seda sellepärast, et Piiblis on tekste, mida ma ei suuda kuidagi selle uskumusega sobitada. Siin on üks neist. (Matt. 24:36) Võib-olla saate teie seda mulle selgitada.” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Kui Poeg on Isaga võrdväärne, kuidas teab siis Isa asju, mida Poeg ei tea?” Kui nad vastavad, et see pidas paika vaid seoses tema inimliku olemusega, siis küsi: 2) „Aga miks püha vaim seda ei tea?” (Kui see inimene ilmutab tõe vastu siirast huvi, siis näita temale, mida Pühakiri Jumala kohta ütleb. [Laul 83:19; Joh. 4:23, 24])
Kolmas võimalus: „Me usume küll Jeesust Kristust, aga mitte Kolmainsust. Miks? Sellepärast, et me usume seda, mida ka apostel Peetrus Kristuse kohta uskus. Pange tähele, mida ta ütles ... (Matt. 16:15—17).”
Veel üks soovitus: „Olen leidnud, et mitte kõik ei mõtle Kolmainsuse all üht ja sama. Võib-olla ma saaksin teie küsimusele paremini vastata, kui ma teaksin, mida teie selle all mõtlete.” Seejärel võid ehk lisada: „Aitäh, et te seda mulle selgitasite. Aga ma ise usun ainult seda, mida õpetab Piibel. Kas te olete sõna ’kolmainsus’ Piiblis kusagil näinud? ... (Näita oma Piibli sõnaregistrit.) Aga kas Kristusest on Piiblis räägitud? ... On küll, ja meie usume temasse. Üks tekst, mis Kristusest räägib, on Matteuse 16:16. (Loe see.) Just seda ma usungi.”
Või siis võiksid vastata (kui inimene rõhutab eriti teksti Johannese 1:1): „Mulle on see salm tuttav. Mõnes piiblitõlkes ütleb see tekst, et Jeesus on ’Jumal’, ja teistes, ta on ’jumal’. Millest on selline erinevus tingitud?” 1) „Kas see võiks olla sellepärast, et järgmine salm ütleb, et ta oli ’Jumala juures’?” (Meie kursiiv.) 2) „Võib-olla ka sellepärast, mis on öeldud siinsamas Johannese 1:18?” 3) „Kas te olete kunagi mõelnud sellele, kas Jeesus ise kummardab kedagi nagu Jumalat? (Joh. 20:17)”
„Kas te usute, et Kristus on Jumal?”
Sa võiksid vastata: „Jah, igal juhul usun. Aga võib-olla ei mõtle me ütluse all ’Kristus on Jumal’ üht ja sama.” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Miks ma seda ütlen? Sellepärast, et Jesaja 9:5 nimetatakse Jeesust Kristust ’Vägevaks Jumalaks’, aga ainult tema Isa nimetatakse Piiblis Kõigeväeliseks Jumalaks.” 2) „Ja pange tähele, et tekstis Johannese 17:3 räägib Jeesus oma Isast kui ’ainsast tõelisest Jumalast’ (meie kursiiv). Niisiis saab Jeesus olla vaid tõelise Jumala peegeldus.” 3) „Mida meilt nõutakse, et võiksime olla Jumalale meelepärased? (Joh. 4:23, 24)”