Kanna vastutust hoolitseda oma perekonna eest

”ISAD, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!” (Efeslastele 6:4, EP 97). Nende Jumala inspireeritud sõnadega näitas apostel Paulus selgelt, kellel lasub vastutus hoolitseda perekonna eest — see vastutus lasub isal.

Enamikus peredes ei pea isa laste eest üksinda hoolitsema. Tema naine, laste ema, on rõõmus, et saab teda selles aidata. Nii ütles ka kuningas Saalomon: ”Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust” (Õpetussõnad 1:8).

Materiaalne ja vaimne hoolitsus

Lapsevanemad, kes armastavad oma lapsi, ei jäta neid tahtlikult hoolitsuseta. Õigupoolest oleks see, kui kristlane nõnda toimiks, samaväärne usu ärasalgamisega, nagu me võime järeldada Pauluse sõnadest Timoteosele: ”Kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8). Kristlased mõistavad, et kasvatada lapsi ”juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi” tähendab märksa enamat kui hoolitseda ainult nende materiaalsete vajaduste eest.

Mõtle sellele, mida Mooses ütles Iisraeli rahvale, kui see veidi enne Tõotatud Maale jõudmist Moabi lagendikele laagrisse jäi. Ta kordas seal rahvale Jumala seadusi ning õpetas: ”Pange siis need mu sõnad oma südamesse ja hinge” (5. Moosese 11:18). Enne seda oli ta neid manitsenud armastama Jehoovat kõigest südamest, hingest ja väest, ning öelnud: ”Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5. Moosese 6:5, 6). Iisraeli lapsevanemad pidid laskma Jumala Seaduse sõnadel oma südameni jõuda. Kui nende süda oli tulvil hindamist vaimsete asjade vastu, oli neil kerge rakendada ellu Mooses järgmisi sõnu: ”Kinnita neid [Jumala Seaduse sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:7; 11:19; võrdle Matteuse 12:34, 35).

Pane tähele, et isad pidid neid sõnu lastele ’kõvasti kinnitama’ ja ’kõnelema neist’. Väljendit ’kõvasti kinnitama’ on defineeritud kui ’sagedase kordamise või manitsemisega õpetama ja sisendama’ (”Merriam-Webster’s Collegiate Dictionary”). Kui vanemad rääkisid Jumala Seadusest iga päev — nii hommikul, päeval kui õhtul —, avaldas see nende lastele suurt mõju. Kui nende võsukesed tajusid, kui kalliks nende vanemad Jumala Seadust peavad, ajendas see ka neid Jehoovaga lähedasi suhteid looma (5. Moosese 6:24, 25). On huvitav, et Mooses tõi eraldi välja, et isad peavad õpetama oma lapsi ”kojas istudes”. Taoline õpetus kuulus pere eest hoolitsemise juurde. Ent mida öelda praegusaja kohta?

”Kojas istudes”

”See ei ole sugugi kerge,” ütleb kristlasest nelja lapse ema Janet.a ”Peab olema järjekindel,” kinnitab tema abikaasa Paul. Paljude teiste Jehoova tunnistajatest lapsevanemate sarnaselt püüavad Paul ja Janet vähemalt kord nädalas koos lastega Piiblit uurida. ”Me üritame pidada oma perekondlikku piibliteemalist arutelu esmaspäeva õhtuti kindlal kellaajal, kuid alati see siiski ei õnnestu,” nendib Paul. Kuna Paul on ka kogudusevanem, tuleb tal aeg-ajalt pakiliste küsimuste tõttu oma plaane muuta. Tema kaks vanemat last on täisajalised jumalateenijad. Nende jaoks on õhtud viljakas aeg teenistuses osaleda, kuna siis on inimesi kergem kätte saada. Seepärast on nende pere kohandanud perekondliku uurimise aega vastavalt olukorrale. ”Mõnikord uurime kohe pärast õhtusööki,” sõnab Paul.

Ehkki vanemad ilmutavad pereuurimise aja suhtes targalt paindlikkust, püüavad nad hoida uurimise korrapärase. ”Juhul kui uurimise aega tuleb muuta,” lausub tütar Clare, ”paneb isa külmkapi ukse peale üles uue aja, nii et me kõik saame teada, millal uurimine toimub.”

Muu hulgas annab korrapärane perekondlik piibliuurimine pere noorematele liikmetele hea võimaluse vanematega oma muredest ja probleemidest rääkida. Taoline uurimine annab häid tulemusi, kui see pole niivõrd ametlik, et lapsed uuritavast piiblilisest väljaandest vastused lihtsalt maha loevad. ”Meile annab perekondlik uurimine võimaluse aruteluks,” selgitab Martin, kes kasvatab kahte poega. ”Kui koos perega kord nädalas mingit piiblilist teemat arutada, on võimalik näha, milline on pere vaimsus,” lausub ta. ”Arutelu käigus tuleb nii mõndagi päevavalgele. Me kuuleme, mis on koolis juhtunud, ning mis veelgi olulisem, näeme, mis meie lastel peas keerleb.” Martini naine Sandra on mehega päri ning leiab, et ka temal on perekondlikust uurimisest palju abi. ”Kui mu mees juhatab uurimist, saan nii mõndagi teada, kui kuulan, mil viisil poisid tema küsimustele vastavad.” Kui poisid on vastanud, seab Sandra oma kommentaarid nii, et ka nendel oleks midagi kõrva taha panna. See, et ta uurimises aktiivselt kaasa lööb, aitab tal sellest suuremat rõõmu tunda. Kindlasti aitab perekondlik uurimine vanematel oma laste mõttemaailmaga tutvuda (Õpetussõnad 16:23; 20:5).

Ole paindlik, ent järjekindel

Kui perekondliku uurimise aeg kätte jõuab, võib juhtuda, et üks laps on ergas ja tähelepanelik, teist aga tuleb kõvasti veenda, et ta uurimisele keskenduks ja sellest kasu ammutaks. Üks kristlasest ema ütleb selle kohta nii: ”Selline perekonnaelu kord on! Sa tead, mida sul tuleb lapsevanemana teha. Nii et kui sa oled järjekindel, Jehoova aitab sind ning annab ka tulemusi.”

Lapse tähelepanuvõime võib tema east olenevalt vägagi suurel määral kõikuda. Vahetegemisvõimeline lapsevanem arvestab sellega. Ühel abielupaaril on viis last, kellest noorim on kuueaastane ja vanim üle kahekümne. Isa Michael lausub: ”Lase noorimal esimesena vastata. Seejärel anna vanematele lastele võimalus lisada üksikasju ja esitada kommentaare, mis nad on ette valmistanud.” Kui vanemad oma lastega tegeldes taoliselt vahetegemisvõimet ilmutavad, on neil võimalik lapsigi teistega arvestama õpetada. ”Võib juhtuda, et üks poegadest saab asjast aru,” sõnab Martin, ”teist aga tuleb tublisti aidata, et mõte temani jõuaks. Usun, et uurimine aitab kristlikku kannatlikkust ja teisi vaimu vilju arendada.” (Galaatlastele 5:22, 23; Filiplastele 2:4.)

Ole valmis arvestama laste erisuguste võimete ja arengutasemega. Simon ja Mark, kes on nüüdseks teismelised, räägivad, et nooremana meeldis neile väga uurida koos vanematega raamatut ”Suurim inimene, kes kunagi on elanud”. ”Isa lasi meil mitmeid osi näidendina esitada,” meenutavad nad. Isale meenub, kuidas ta laskus käpuli, kui nad poistega tähendamissõna halastajast samaarlasest lavastasid (Luuka 10:30—35). ”See oli realistlik ja väga lõbus.”

Paljud lapsed on tõrksad nädalast nädalasse perekonnaringis Piiblit uurima. Kas see peaks hoidma vanemaid kavandatud ajal uurimist pidamast? Kindlasti mitte. ”Meeletus on seotud poisi [või ka tüdruku] südamesse,” tõdetakse Õpetussõnad 22:15. Ühele üksikvanemale tundus, et tal ei õnnestu pidada perekondlikku uurimist, kuna sageli kippusid kõrvalised asjad uurimist takistama. Ent ta oli järjekindel. Nüüd peavad tema lapsed temast väga lugu ning on hakanud hindama tema armastust ja hoolt, mis ilmnes tema püsivuses korrapäraselt perekondlikku uurimist juhatada.

Kuidas aidata ”vaeseidlapsi”

Kristlikud kogudusevanemad peavad ’Jumala karja hoidma’ (1. Peetruse 5:2, 3). Kui nad külastavad korrapäraselt oma koguduse perekondi, avaneb neil võimalus kiita lapsevanemaid, kes teevad pingutusi, et hoolitseda oma kristlike kohustuste eest. Kelle õlul lasub vastutus õpetada üksikvanema lapsi? Ära eales unusta, et vastutus anda lastele juhatust lasub nende vanemal.

Kristlik ettevaatus aitab kogudusevanematel vältida kompromiteerivaid olukordi, mida võiks põhjustada see, kui nad võtaksid puuduva lapsevanema rolli. Ehkki võib olla hea, kui kaks venda külastavad üksikvanemast kristlikku õde, suhtuvad nad alati ettevaatusega sellesse, milliseid korraldusi nad teevad, aitamaks õel perekondlikku uurimist pidada. Aeg-ajalt võib olla ülesehitav ja otstarbekas kutsuda lapsi (ja ka üksikvanemat) kogudusevanema enda perekondlikule uurimisele. Siiski ära kunagi unusta, et Jehoova on meie suur taevane Isa. Ta on kindlasti kohal, et suunata ja aidata ema, kes juhatab oma laste heaks uurimist, isegi kui ema peab seda üksinda tegema.

Ent mida teha siis, kui noor peab vaimseid asju tähtsaks, tema vanemad aga hoolitsevad oma vaimsete kohustuste eest halvasti või ei tee seda üldsegi? Jehoova ustavatel teenijatel pole ealeski põhjust meelt heita. ”Õnnetu jätab enese sinu [Jehoova Jumala] hooleks, sina oled vaeselapse abimees!” laulis laulik (Laul 10:14). Armastavad kogudusevanemad teevad oma parima, et julgustada vanemaid oma laste eest hoolt kandma. Näiteks võivad nad teha ettepaneku korraldada perekondlik arutelu ning ka ise seal juures olla, et anda kasulikke soovitusi, kuidas üheskoos uurida. Muidugi mõista ei võta nad sealjuures enda kanda vastutust, mille Pühakiri lapsevanemate õlule seab.

Hädasti vajavad toetust need lapsed, kelle vanemad ei ole usklikud. Juhul kui nende vanemad pole selle vastu, võib ehk olla hea nad omaenda perekondlikusse uurimisse kaasata. Robert, kes on nüüdseks täiskasvanu ja kel on juba omal pere, käis koos vanematega kristlikel koosolekutel, kui ta oli kõigest kolmeaastane. Tal jäi nendest koosolekutest meeldiv mälestus, ehkki tema vanemad lakkasid lävimast kristliku kogudusega. Kümneaastasena kohtus ta ühe tunnistajast poisiga, kes kutsus teda endaga koosolekutele. Selle tunnistajast poisi vanemad võtsid Roberti kui vaimse vaeslapse meeleldi oma tiiva alla ning hakkasid temaga hiljem ka uurima. Tänu nende armastavale hoolitsusele edenes ta kiiresti ning nüüdseks teenib ta kogudusevanemana.

Isegi kui vanemad oma laste edenemisele vastu seisavad, ei ole lapsed üksi. Jehoova on ikka nende ustav taevane Isa. ”Ta on vaestelaste isa .. Jumal oma pühas elamus!” kinnitab Laul 68:6. Vaimsed orvud teavad, et nad võivad pöörduda tema poole palves ja et tema hoolitseb nende eest (Laul 55:23; 146:9). Jehoova emasarnane organisatsioon täidab usinalt oma ülesannet valmistada hõrgutavat vaimset rooga, mis jõuab meieni tema väljaannete ja üle kogu maailma enam kui 85000 kristlikus koguduses peetavate koosolekute kaudu. Nii on isegi ”vaestellastel” tänu meie Isa Jehoova ja tema emasarnase organisatsiooni pakutavale vaimsele abile võimalik kuigipalju Piiblit uurida.

Kristlikud lapsevanemad, kes koos oma lastega perekonnaringis korrapäraselt Piiblit uurivad, on väärt meie kiitust. Erilist tähelepanu ja tunnustust väärivad üksikvanemad, kes teevad järjekindlalt pingutusi, kasvatamaks oma lapsi Jehoova teedel käima (Õpetussõnad 22:6). Kõik, kes osutavad tähelepanu vaimsetele vaeslastele, teavad, et see valmistab heameelt meie taevasele Isale Jehoovale. Hoolitseda pere vaimsete vajaduste eest on vastutusrikas ülesanne. Ent ”ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi” (Galaatlastele 6:9).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Perekondlik piibliuurimine annab pere noorematele liikmetele hea võimaluse vanematega oma muredest rääkida

[Pildi allikaviide lk 20]

Harper’s