Võitlus surma ja haiguste vastu — kas see võidetakse?
POLE enam haigusi, pole enam surma! Enamikule inimestele võib see tunduda vaid soovunelmana. Pealegi kirjutas meditsiinidoktor ja bakterioloogiaprofessor Wade W. Oliver: „Kõige varasemast kirjutatud ajaloost alates on haigused ettearvamatult muutnud inimkonna saatust . . . Suured epideemiad on sööstnud inimese kallale hirmuäratava kiirusega . . . Haigused on alalõpmata teda jälitanud.”
Kas on mingit põhjust uskuda, et põhjalik muutus on lähedal? Kas meditsiin on peatselt kõrvaldamas kõiki haigusi ja võib-olla isegi surma ennast?
Vastuvaidlematult on arstid ja teaduslikud uurijad teinud tähelepanuväärset tööd võitluses haiguste vastu. Milline teadlik inimene poleks tänulik koolera eduka ravimise eest, milleni jõuti lõplikult 19. sajandi lõpuks, või hirmsate rõugete vastu saadud vaktsiini eest? Selle vaktsiini sai Edward Jenner 1796. aastal vähem eluohtliku lehmarõuge haavandist. Aastal 1806 väljendas Ameerika Ühendriikide president Thomas Jefferson paljude teiste tundeid, kirjutades Jennerile: „Teie osaks on meeldiv mõte, et inimkond ei unusta kunagi, et olete elanud; tuleviku rahvad teavad ainult ajaloo põhjal, et kunagi eksisteerisid kohutavad rõuged.”
Peale selle tuleks heast küljest ja tänutundega mainida ka meditsiiniuuringute edu seoses selliste haigustega nagu difteeria ja poliomüeliit. Ja mõningad tänapäeva inimesed võivad vaid kiitust avaldada viimase aja edu eest südamehaiguste ja vähi ravimisel. Kuid inimesed surevad ikka veel südamehaigustesse ja vähki. Eesmärk kõrvaldada kõiki haigusi on osutunud küllaltki raskesti saavutatavaks.
„Uued” haigused
On paradoksaalne, et kuigi praegusel ajajärgul võib näha arvutiröntgenoloogia (CAT scan) ja kehaosi taastava kirurgia tulekut, võib näha ka terve rea „uute” haiguste sündi, nagu leegionäride haigus, mürgišoki sündroom ja paljuräägitud tapja nimega AIDS.
Paljud siiski küsivad, kui uued need haigused üldse on. Artikkel ajakirjas U.S.News & World Report teatab, et mõningatel juhtudel on haigused, mis on olnud juba pikka aega meie keskel, vaid täpsemini diagnoositud ja neile on antud uued nimed. Leegionäride haigust nimetati näiteks esmakordselt 1976. aastal, aga enne seda võidi seda ekslikult diagnoosida viirusliku kopsupõletikuna. Samuti võidi mürgišoki sündroomi varem ekslikult sarlakiteks pidada.
Sellele vaatamata on paljud tõved vastuvaidlematult uued. AIDS on neist kahtlemata tuntuim. See sandistav ja surmav haigus avastati ning sai esmakordselt nime 1981. aastal. Teine vähemtuntud „uus” haigus on brasiilia purpurpalavik. See avastati Brasiilias 1984. aastal ja selle surmavust on hinnatud 50 protsendile.
Ravi pole näha
Vaatamata inimeste parimatele pingutustele, pole inimeste haigustele täielikku ja püsivat ravi praegu näha. On tõsi, et inimeste keskmine eluiga on alates aastast 1900 kasvanud ligi 25 aasta võrra. Aga see muutus on toimunud põhiliselt tänu meditsiinioskustele, mis on vähendanud imikute ja laste suremust. Põhiliselt jäävad inimese elupäevad Piiblis nimetatud ’seitsmekümne aasta’ piiridesse. — Laul 90:10.
Seega oli suur uudis, kui Anna Williams suri 1987. aasta detsembris 114-aastaselt. Preili Williamsi surma kommenteerides kirjutas üks vaatleja: „Teadlased mõtlevad, et 115 või 120 aastat on arvatavasti inimese pikaealisuse ülim piir. Aga miks see peaks nii olema? Miks peaks inimkeha pärast 70, 80 või isegi 115 aastat üles ütlema?”
Meedikud avastasid 1960-ndatel aastatel, et inimese rakkudel tundub olevat võime poolduda ainult umbes 50 korda. Kui see piir on saavutatud, siis tundub, et miski ei suuda seda rakku elus hoida. See satub vasturääkivusse varasema teadusliku teooriaga, et inimese rakk võiks elada igavesti, kui anda sellele sobivad tingimused.
Ühenda see faktiga, et suur osa inimeste kannatustest on inimeste endi põhjustatud. Üks uurija tegi mõtteka järelduse: „Haigusi ei võideta ainult biomeditsiiniliste vahenditega. Haiguste ajalugu on tihedalt seotud ühiskondlike ja moraalsete teguritega.”
Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon (WHO) täheldas: „Meie haavad on meie endi tehtud, usus, et teadus, arstid ja haiglad leiavad ravi, selle asemel et esmalt haiguste algpõhjusi ära hoida. Muidugi me ei saaks hakkama ilma meditsiiniasutusteta, mis tegelikult päästavad elu, aga saagem aru, et nad ei lisa meile ’tervist’, nad ainult peatavad meie suremise. . . . Suitsetaja ja joodiku ennasthävitav kihk, töötaoleku mõju meelele ja kehale — need on mõningad ’uutest haigustest’. Miks me lubame ’liiklusõnnetuste epideemiat’, mis röövib elusid ja raiskab meie rahalisi ressursse?”
Haigused, kannatused ja surm on seega ikka veel meist lahutamatud. Sellele vaatamata on meil põhjust vaadata usaldusega ettepoole ajale, mil ei ole enam haigusi ega surma. Ja mis kõige parem, on palju põhjusi uskuda, et see aeg on varsti käes.
[Kast lk 4]
„EGIPTUSE TAUDID”
Isegi Piiblis on märgitud, et inimesed on juba ammustest aegadest haigustega tulutult võidelnud. Näiteks Mooses tegi huviäratava viite „Egiptuse kurjadele taudidele”. — 5. Moosese 7:15.
Need hõlmasid ilmselt elevantsust, düsenteeriat, rõugeid, muhukatku ja silmapõletikku. Moosese rahvas pääses sellistest tõbedest suuresti tänu sellele, et nad pidasid kinni eesrindlikest hügieenireeglitest, milleks neid kohustas Seaduseleping.
Egiptuse muumiate hoolikas uurimine aitas leida suure hulga teisi „Egiptuse taude”. Nende hulka kuulusid liigesepõletik, selgroolülipõletik, hammaste ja lõualuude haigused, pimesoolepõletik ja podagra. Ebersi papüürusena tuntud varajane ilmalik meditsiiniline kirjutis mainib isegi selliseid haigusi nagu kasvajaid, kõhu- ja maksavaevusi, suhkruhaigust, pidalitõbe, silma sidekesta põletikku ja kurtust.
Muistse Egiptuse arstid tegid nende haigustega võideldes oma parima, mõned said oma ala spetsialistideks. Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas: „[Egiptuse]maa on täis arste; üks ravib ainult silmahaigusi; teised pea, hammaste, kõhu või siseelundite haigusi.” Siiski oli suur osa Egiptuse „meditsiinist” tegelikult religioosne šarlataanlus ja kaugel teaduslikkusest.
Tänapäeva arstid on saavutanud palju suuremat edu võitluses haigustega. Siiski tegi meditsiiniteadlane Jessie Dobson sellise mõtlemapaneva järelduse: „Mida siis võib õppida möödunud aegade haiguste uurimisest? Tõendite vaatlemisest tehtav peamine järeldus tundub olevat see, et kauge mineviku haigused ja vaevused ei tundu märkimisväärselt erinevat praegustest . . . Ilmselt on kõik oskused ja pingutused haigete uuringuil haiguste väljajuurimiseks vähe kaasa aidanud.” — Disease in Ancient Man.