„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
1.–7. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOOSUA 18–19
„Maa jagamises peegeldus Jehoova tarkus”
it-1, lk 359, lõik 1
Piirid
Paistab, et maa jagamisel suguharude vahel võeti arvesse kahte tegurit: mida näitas liisk ja kui suur oli suguharu. Esmalt pandi liisu abil paika iga suguharu pärandmaa ligikaudne asukoht, kas see oli põhjas, lõunas, idas, läänes, rannikualal või mäestikus. Kuna liisu otsus tuli Jehoovalt, pidi see ära hoidma suguharudevahelise tülitsemise ja kadetsemise. (Õp 16:33.) Sellega tagas Jehoova ka Jaakobi surivoodil antud ennustuse täitumise. (1Mo 49:1–33.)
it-1, lk 1200, lõik 1
Pärand
Päritud maaomand. Iisraellased said oma pärandmaa Jehoovalt, kes andis Moosesele teada maa piirid. (4Mo 34:1–12; Jos 1:4.) Gaadlastele, ruubenlastele ja Manasse poolele suguharule jagas pärandmaa kätte Mooses. (4Mo 32:33; Jos 14:3.) Ülejäänud suguharud said pärandmaa Joosualt ja Eleasarilt, kes jagasid selle liisuga. (Jos 14:1, 2.) Vastavalt Jaakobi ennustusele tekstis 1. Moosese 49:5, 7 Siimeonile ja Leevile eraldi pärandmaad ei antud. Siimeon sai endale maatükid koos enklaavlinnadega Juuda suguharu territooriumil. (Jos 19:1–9.) Leevile anti 48 linna üle kogu Iisraeli. Kuna leviidid määrati pühamuteenistusse, pidi nende pärandiks olema Jehoova. Kümnis oli nende tasu ehk pärand teenistuse eest. (4Mo 18:20, 21; 35:6, 7.) Suguharud jagasid pärandmaa laiali oma suguvõsadele. Aja möödudes pärandasid isad maa poegadele ja nemad omakorda oma poegadele. Nii muutusid pärandiosad järjest väiksemaks.
it-1, lk 359, lõik 2
Piirid
Kui ligikaudsed asukohad olid liisu abil paika pandud, võeti piiride määramisel arvesse suguharu suurust. „Jaotage maa liisuga oma suguvõsade vahel ja see saab nende omandiks. Keda on rohkem, nende pärandiosa suurendage, ja keda on vähem, nende pärandiosa vähendage. Igaühe pärand olgu seal, kuhu talle liisk langeb.” (4Mo 33:54.) Näiteks, kuna Juuda territoorium oli liiga suur, anti osa sellest Siimeoni järeltulijatele. (Jos 19:9.)
Vaimsed vääriskivid
it-1, lk 359, lõik 5
Piirid
Jutustus Jordanist lääne poole jääva maa jagamisest näitab, et kõigepealt jagati liisuga maa-ala Juuda suguharule (Jos 15:1–63), Joosepi (Efraimi) suguharule (Jos 16:1–10) ja poolele Manasse suguharule (Jos 17:1–13) ning nimetati piirid ja linnad. Seejärel maajagamine ilmselt katkes, sest on näha, et Iisraeli laager liikus Gilgalist Siilosse. (Jos 14:6; 18:1.) Pole teada, palju aega möödus, kuid hiljem Joosua manitses ülejäänud seitset suguharu selle eest, et nad polnud maad oma valdusesse võtnud. (Jos 18:2, 3.) Nende seitsme suguharu käitumisele on pakutud mitmeid põhjendusi. Mõned kommentaatorid arutlevad, et kuna iisraellased olid saanud vallutusretkedelt ohtralt sõjasaaki ja neil oli tunne, et vaenlaste rünnakut pole lähiajal oodata, siis võisid nad mõelda, et neil pole maa vallutamisega kuhugi kiiret. Viivitamise põhjuseks võis olla ka see, et neil polnud eriti tahtmist tugeva vaenlasega rinda pista. (Jos 13:1–7.) Ja lisaks võis tõotatud maa see osa olla nende jaoks tundmatum kui juba jagatud maa.
8.–14. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOOSUA 20–22
Vaimsed vääriskivid
it-1, lk 402, lõik 3
Kaanan
Ehkki paljud kaananlased jäid pärast maa hõivamist ellu ega alistunud iisraellastele, võib siiski öelda, et Jehoova andis „Iisraelile kogu maa, mille ta vandega oli tõotanud nende esiisadele anda”, et ta andis neile „rahu kõigist ümberkaudsetest vaenlastest” ja et „ükski tõotus kõigist neist headest tõotustest, mis Jehoova oli Iisraeli soole andnud, ei jäänud täitumata, vaid kõik läks täide”. (Jos 21:43–45.) Naaberrahvad kartsid iisraellasi ega kujutanud neile tõsist ohtu. Jumal oli varem öelnud, et ta ajab kaananlased ära vähehaaval, et äkitselt tühjaks jäänud maale ei sigineks palju ohtlikke metsloomi. (2Mo 23:29, 30; 5Mo 7:22.) Kuigi kaananlaste sõjatehnika oli iisraellaste omast parem (näiteks olid kaananlastel raudvikatitega sõjavankrid), ei olnud see põhjuseks, miks iisraellased ei suutnud teatud piirkondi vallutada. Samuti ei saa süüdistada Jehoovat, et ta ei täitnud oma tõotust. (Jos 17:16–18; Koh 4:13.) Pigem ei suutnud iisraellased kõiki vaenlasi alistada seepärast, et nad olid Jehoovale truudusetud. (4Mo 14:44, 45; Jos 7:1–12.)
15.–21. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOOSUA 23–24
„Joosua viimased nõuanded rahvale”
it-1, lk 75
Liit
Kõrgeim valitseja Jehoova oli andnud iisraellastele tõotatud maa, et täita nende esiisadele antud tõotus. Seega ei läinud nad maale võõrastena ja Jehoova keelas neil sõlmida sellel maal elavate rahvastega liite. (2Mo 23:31–33; 34:11–16.) Nad pidid kuuletuma ainult Jumala õigusnormidele ja seadustele. Nad ei tohtinud järgida nende rahvaste seadusi, kes maalt ära aeti. (3Mo 18:3, 4; 20:22–24.) Jumal ütles konkreetselt, et nad ei või sõlmida selliste rahavastega abieluliite. Sellised liidud ei oleks sidunud neid mitte ainult paganrahvast naise, vaid ka tema sugulaste ja valereligiooni kommetega. See oleks saanud neile lõksuks ning oleks pannud nad usust taganema. (5Mo 7:2–4; 2Mo 34:16; Jos 23:12, 13.)
13.–19. DETSEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | KOHTUMÕISTJATE 8–9
Vaimsed vääriskivid
it-1, lk 753, lõik 1
Õlarüü
Giideonil olid head kavatsused: ta tahtis tuua Jehoovale au ja et mäletataks seda võitu, mida Jumal oli Iisraelile andnud. Kuid õlarüü sai „Giideonile ja tema perele püüniseks”, sest kogu Iisrael hakkas seda hoora kombel kummardamas käima. (Koh 8:27.) Piibel aga ei ütle, et Giideon oleks seda kummardanud. Apostel Paulus mainib teda hoopis ustavate jumalateenijate seas, kelle kohta ta ütleb „suur pilv tunnistajaid”. (Heb 11:32; 12:1.)
20.–26. DETSEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | KOHTUMÕISTJATE 10–12
„Jefta oli vaimne mees”
it-2, lk 27, lõik 2
Jefta
Jefta asus juhina kohe tegutsema. Ta saatis käskjalad ammonlaste kuningale ütlema, et neil pole mingit õigust Iisraeli tungida. Kuningas vastas, et iisraellased olid need, kes võtsid ammonlastelt maa ära. (Koh 11:12, 13.) Jefta sõnadest nähtub, et ta polnud mitte ainult vägev sõjamees, vaid ka tundis hästi Iisraeli ajalugu ja teadis, kuidas Jumal oli oma rahvaga tegelenud. Ta lükkas ammonlaste kuninga väite ümber, tuues välja, et 1) Iisrael ei rünnanud ammonlasi, moabiite ja edomlasi (Koh 11:14–18; 5Mo 2:9, 19, 37; 2Aj 20:10, 11); 2) sel ajal kui iisraellased vaidlusaluse maa-ala vallutasid, ei kuulunud see mitte ammonlastele, vaid emorlastele, kes kuulusid kaananlaste hulka, ja Jumal oli andnud nende kuninga Siihoni ja tema maa Iisraeli kätte; 3) ammonlased polnud 300 aasta jooksul seda maad endale nõudnud; mis alust oleks neil seda praegu teha? (Koh 11:19–27.)
Vaimsed vääriskivid
it-2, lk 26
Jefta
Jefta oli seaduslik poeg. Jefta ema oli prostituut, aga see ei tähenda, et Jefta sündis väljaspool abielu. Tema ema oli olnud prostituut, enne kui temast sai Gileadi teine naine. Samamoodi oli ka Raahab olnud prostituut, enne kui ta abiellus Salmoniga. (Koh 11:1; Jos 2:1; Mt 1:5.) Seda, et Jefta oli seaduslik poeg, tõestab ka fakt, et tema poolvennad ajasid ta ära, et ta ei saaks pärandit. (Koh 11:2.) Jeftast sai hiljem Gileadi vanemate tunnustatud juht (paistab, et Gileadi vanemate seas olid ka Jefta poolvennad). (Koh 11:11.) Lisaks tõi Jefta Jumalale telkpühamus ohvri. (Koh 11:30, 31.) Miski ülalmainitust poleks olnud võimalik, kui ta oleks sündinud väljaspool abielu, sest Moosese seadus ütles: „Ükski vallaspoeg ei või kuuluda Jehoova kogudusse. Isegi tema järeltulijad kümnenda põlveni ei või kuuluda Jehoova kogudusse.” (5Mo 23:2.)