ÜHE noore põllumehe Eliisa jaoks kujunes täiesti tavaline kündmisega alanud päev kõige tähendusrikkamaks tema elus. Eliisa töötas parasjagu põllul, kui teda külastas ootamatult Iisraeli tähtsaim prohvet Eelija. ”Mida ta küll minust tahab?” võis Eliisa imestada. Vastust ei pidanud ta just kaua ootama. Eelija heitis tema peale oma kuue, näidates sellega, et ühel päeval saab Eliisast tema mantlipärija. Eliisa ei suhtunud kutsesse kergekäeliselt. Sedamaid jättis ta oma põllu ning temast sai Eelija teener (1. Kuningate 19:19—21).

Kui Eliisa sai kutse koos Eelijaga eriteenistusse asuda, jättis ta kohe oma põllu, et teenida Iisraeli tähtsaimat prohvetit. Ilmselt oli Eliisal ka teenri kohustusi, sest teda tunti kui meest, kes ”valas vett Eelija käte peale”c (2. Kuningate 3:11). Sellest hoolimata suhtus Eliisa oma töösse kui eesõigusse ning jäi ustavalt Eelija kõrvale.

Paljud Jumala teenijad ilmutavad tänapäeval samasugust ennastohverdavat vaimu. Mõned on jätnud oma ”põllud”, oma ameti, et kuulutada head sõnumit kaugetel territooriumidel või teenida Peeteli pere liikmena. Teised on reisinud välismaale, töötamaks ühingu ehitusprojektidel. Paljud on vastu võtnud nii-öelda madalamat sorti ülesanded. Ent tähtsusetu pole mitte kellegi teenistus, kes orjab Jehoovat. Jehoova hindab kõiki, kes on valmis teda teenima, ning ta õnnistab nende ennastohverdavat vaimu (Markuse 10:29, 30).