Jeruusalemm piibliaegadel — mida näitab arheoloogia?
JERUUSALEMMAS on eriti just aastast 1967 leidnud aset huvitav ja ulatuslik arheoloogiline tegevus. Kuna paljud väljakaevatud kohad on nüüd ka üldsusele juurdepääsetavad, siis külastagem neist mõningaid ja pangem tähele, kuidas arheoloogia on kooskõlas Piibli ajalooga.
Kuningas Taaveti aegne Jeruusalemm
Paik, mida Piibel nimetab Siioni mäeks, millele ehitati muistne Taaveti linn, näib nüüdisaegses metropolis Jeruusalemmas üsna tähtsusetuna. Taaveti linnas tehtud väljakaevamistel, mida juhtis kadunud professor Yigal Shiloh aastatel 1978—85, tuli künka idaküljel päevavalgele massiivne kividest astmeline ehitis või tugisein.
Professor Shiloh väitis, et need on tõenäoliselt terrasside seinte hiiglasliku alusstruktuuri jäänused, millele jebuuslased (sealsed elanikud enne Taaveti vallutusi) ehitasid linnuse. Ta selgitas, et see astmeline kiviehitis, mille ta leidis nendelt terrassidelt, kuulus uue kindlustuse juurde, mille Taavet ehitas jebuuslaste linnuse kohale. 2. Saamueli 5:9 öeldakse: „Taavet asus linnusesse ning nimetas selle Taaveti linnaks. Ja Taavet ehitas ümberringi linna, kantsist alates siselinna suunas.”
Selle ehitise lähedal on sissepääsud linna muistsesse veesüsteemi, millest osa näib pärinevat Taaveti ajast. Mõned Piibli ütlused Jeruusalemma veetunnelite süsteemi kohta on küsimusi tekitanud. Näiteks ütles Taavet oma meestele, et „igaüks, kes lööb jebuuslasi ja tungib veejuhtmeni, võidab” vaenlase (2. Saamueli 5:8). Taaveti väepealik Joab tegi seda. Mida konkreetselt mõeldakse väljendiga „veejuhe”?
Teisi küsimusi on tõstatatud kuulsa Siiloahi tunneli kohta, mille tõenäoliselt ehitasid kuningas Hiskija insenerid 8. sajandil e.m.a. ning millele viidatakse 2. Kuningate 20:20 ja 2. Ajaraamat 32:30. Kuidas võisid kaks tunnelikaevajate rühma kokku saada, kui nad kumbki hakkasid kaevama ise otsast? Miks valisid nad lookleva tee, mille tõttu tunnel sai märgatavalt pikem, kui see oleks sirgena olnud? Kust said nad hingamiseks piisavalt õhku, eriti veel, kui nad kasutasid tõenäoliselt õlilampe?
Ajakiri „Biblical Archaeology Review” on neile küsimustele võimalikke vastuseid pakkunud. Dan Gill, kes tegutses neil väljakaevamistel geoloogiakonsultandina, ütles: „Taaveti linna all on kujunenud välja looduslikud karstivormid. Karst on geoloogiline termin, mis tähistab korrapäratut lohkude, tühimike ja kanalitega ala, mille tekitab läbi maa-aluste kivimite voolav ja nõrguv põhjavesi. [— — —] Meie geoloogilised uuringud näitavad, et suure osa Taaveti linna all olevast maa-alusest veevärgist on kujundanud inimesed, suurendades oskuslikult looduslikke (karstilisi) uhtekanaleid ja šahte, mis ühendati kasutuskõlblikuks veevarustussüsteemiks.”
See aitab ehk selgitada, kuidas kaevati Siiloahi tunnel. Ta võis kulgeda mööda künka all looklevat looduslikku kanalit. Rühmad, kes hakkasid tööle üks ühest, teine teisest otsast, võisid kaevata esialgse tunneli, muutes selleks juba olemasolevaid tühimikke. Seejärel kaevati kaldus kanal, et vesi saaks Giihoni allikast voolata Siiloahi tiiki, mis asus arvatavasti seespool linnamüüre. See oli tõeline insenerikunsti suursaavutus, kuna kõrguste vahe kahe otsa vahel on kõigest 32 sentimeetrit, vaatamata sellele, et tunneli pikkus on 533 meetrit.
Õpetlased on juba kaua mõistnud, et muistse linna peamiseks veeallikaks oli Giihoni allikas. See asus väljaspool linnamüüre, kuid piisavalt lähedal, et kaevata tunnel ja 11 meetri sügavune šaht, mis võimaldaks elanikel vett ammutada, lahkumata kaitsvate müüride vahelt. Seda tuntakse Warreni šahtina, mis sai nime Charles Warreni järgi, kes avastas selle süsteemi aastal 1867. Aga millal see tunnel ja šaht valmistati? Kas need olid olemas juba Taaveti päevil? Kas see on seesama veejuhe, mida kasutas Joab? Dan Gill vastab: „Kontrollimaks, kas Warreni šaht oli tegelikult looduslik karstisüvend, analüüsisime, kui palju on ühes selle korrapäratutest seintest pärinevas lubjakivitükis radioaktiivset süsinikku. Selles polnud seda üldse, mis näitab, et see välispind on üle 40000 aasta vana, ja tõendab ühemõtteliselt, et šahti ei saanud kaevata inimesed.”
Jäänused Hiskija ajast
Kuningas Hiskija elas ajal, mil assüürlased olid hävitamas kõike oma teelt. Tema valitsuse 6. aastal vallutasid assüürlased kümne suguharu kuningriigi pealinna Samaaria. Kaheksa aasta pärast (732 e.m.a.) olid assüürlased jälle tagasi ning hakkasid ohustama Juudat ja Jeruusalemma. Teine Ajaraamat 32:1—8 kirjeldab Hiskija kaitsetaktikat. Kas sellest ajaperioodist on mingisuguseid nähtavaid tõendeid?
Jah on. Aastal 1969 leidis professor Nahman Avigad sellest perioodist pärinevaid jäänuseid. Väljakaevamistel avastati lõik massiivsest müürist, mille esiosa pikkus oli 40 meetrit, laius 7 meetrit ja kõrgus arvestuste kohaselt 8 meetrit. Müür seisis osaliselt aluspõhjakivimil ja osaliselt äsjaehitatud majadel. Kes ehitas selle müüri ja millal? „Kaks piiblikohta aitasid Avigadil teada saada selle müüri ehitamise aja ja eesmärgi,” teatab üks arheoloogiaajakiri. Neis kohtades öeldakse: „Siis ta kindlustas ennast ja ehitas üles kõik mahakistud müüriosad, püstitas tornid ja väljapoole veel teise müüri” (2. Ajaraamat 32:5). „[Te] kisute kodasid maha, et kindlustada müüri!” (Jesaja 22:10). Praegu võivad külastajad näha osa sellest niinimetatud laiast müürist vanalinna juudikvartalis.
Mitmed väljakaevamised näitavad ka seda, et Jeruusalemm oli tol ajal palju suurem, kui seni arvati; põhjuseks võis olla põgeniketulv põhjakuningriigist pärast selle langemist assüürlastele. Professor Shiloh arvas, et jebuuslaste linn kattis umbes 6-hektarist maa-ala. Saalomoni ajal laius see peaaegu 16 hektaril. Kuningas Hiskija ajaks 300 aastat hiljem oli linna kindlustatud territoorium kasvanud umbes 60 hektarini.
Esimese templi aegsed matmispaigad
Veel üheks infoallikaks on matmispaigad esimese templi ajast ehk ajast, mis eelnes sellele, kui babüloonlased hävitasid Jeruusalemma aastal 607 e.m.a. Tähelepanuväärsetele leidudele satuti siis, kui aastal 1979/80 kaevati Hinnomi oru nõlvadel välja rühm hauakoopaid. „Jeruusalemma arheoloogiliste uuringute ajaloos on see üks väga vähestest esimese templi panipaikadest, mis on leitud üles kogu sisuga. Seal leidus üle tuhande eseme,” ütleb arheoloog Gabriel Barkay. Ta jätkab: „Kõigi Iisraelis, eriti just Jeruusalemmas töötavate arheoloogide suurim unistus on leida kirjalikku materjali.” Leiti kaks väikest hõbedast kirjarulli. Aga mida need sisaldasid?
Barkay selgitab: „Kui ma nägin seda lahtirullitud hõberiba ja asetasin ta suurendusklaasi alla, siis märkasin, et selle pind on kaetud terava riista abil väga õhukesele ja haprale hõbelehele kraabitud õrnade tähemärkidega. [—] Jumala nimi, mida võib sellel inskriptsioonil selgelt näha, koosneb neljast heebrea tähest jod-he-waw-he, mis on kirjutatud muistses heebrea kirjas.” Ühes hilisemas väljaandes lisab Barkay: „Meie üllatuseks olid mõlemale hõbenaastule kirjutatud õnnistusväljendused, mis peaaegu täielikult sarnanevad Piibli preesterliku õnnistusega.” (4. Moosese 6:24—26.) See oli esimene kord, kui Jehoova nimi leiti Jeruusalemmast avastatud pealiskirjalt.
Kuidas õpetlased nende hõberullide vanuse kindlaks määrasid? Peamiselt nende leiukoha arheoloogilise konteksti järgi. Sellest panipaigast leiti rohkem kui 300 dateeritavat savinõud, mis osutasid 7. ja 6. sajandile e.m.a. Kirjastiil, kui seda võrrelda teiste dateeritud raidkirjadega, osutab samale ajaperioodile. Need rullid on pandud välja Iisraeli Muuseumis Jeruusalemmas.
Jeruusalemma hävitamine aastal 607 e.m.a.
Piibel räägib Jeruusalemma hävitamisest aastal 607 e.m.a. 2. Kuningate raamatu 25. peatükis, 2. Ajaraamatu 36. peatükis ja Jeremija 39. peatükis, andes teada, et Nebukadnetsari sõjavägi pani linnale tule otsa. Kas hiljutised väljakaevamised on seda ajaloolist jutustust kinnitanud? Professor Yigal Shiloh ütles, et „Piiblis .. toodud tõendeid [babüloonlaste hävitustöö kohta] .. täiendavad selged arheoloogilised tõendid — mitmete ehitiste täielik häving ja suur tulekahju, mis laastas hoonete paljud puitosad”. Lisaks lausus ta: „Selle hävingu jälgi on leitud kõigil Jeruusalemmas teostatud väljakaevamistel.”
Külastajad võivad näha selle rohkem kui 2500 aastat tagasi toimunud hävingu jälgi. Iisraelitorn, Põlenud ruum ja Bullakoda on populaarsed arheoloogilised vaatamisväärsused, mida säilitatakse ja näidatakse rahvale. Arheoloogid Jane M. Cahill ja David Tarler teevad kokkuvõtte raamatus „Ancient Jerusalem Revealed”: „Jeruusalemma põhjalikku hävingut babüloonlaste käe läbi ei kinnita mitte üksnes paksud söestunud jäänuste kihid, mis kaevati välja näiteks sellistest ehitistest nagu Põlenud ruum ja Bullakoda, vaid ka kokkuvarisenud hoonetest järele jäänud paks kiviprahi kiht, mis katab idanõlva. Piibli kirjeldused .. linna hävingust täiendavad arheoloogilisi tõendeid.”
Seega tõendavad viimase 25 aasta jooksul tehtud arheoloogilised väljakaevamised paljudes asjades Piibli kirjeldust Jeruusalemma kohta alates Taaveti päevist kuni selle linna hävinguni aastal 607 e.m.a. Aga mida on teada Jeruusalemmast 1. sajandil m.a.j.?
Jeruusalemm Jeesuse päevil
Väljakaevamised, Piibel, 1. sajandil elanud juudi ajaloolane Josephus ja teised allikad aitavad õpetlastel luua ettekujutuse Jeesuse-aegsest Jeruusalemmast, enne kui roomlased selle hävitasid aastal 70 m.a.j. Mudelit, mis on pandud välja ühe suure Jeruusalemma hotelli taga, täiendatakse pidevalt vastavalt sellele, mida näitavad uued väljakaevamised. Linna tähtsaimaks kohaks oli templimägi, mille Heroodes tegi kaks korda suuremaks, kui see oli Saalomoni ajal. See oli muistses maailmas suurim inimeste tehtud platvorm, mille pikkus oli 480 meetrit ja laius 280 meetrit. Mõningad ehituskivid kaalusid 45 tonni, üks neist koguni peaaegu 360 tonni, ja ühe õpetlase sõnul „pole neile suuruse poolest võrdset mitte kusagil muistses maailmas”.
Pole siis midagi imestada, et mõned olid rabatud, kui nad kuulsid Jeesust ütlemas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga!” Nad arvasid, et ta mõtleb hiiglaslikku templihoonet, kuigi tema rääkis „oma ihu templist”. Sellepärast ütlesid nad: „Seda templit on ehitatud nelikümmend ja kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga?” (Johannese 2:19—21). Tänu templimäe ümbruses tehtud väljakaevamistele võivad külastajad nüüd näha müüriosi ja muid arheoloogilisi huviobjekte, mis pärinevad Jeesuse ajast, ning kõndida koguni samadel trepiastmetel, mida mööda temagi lõunapoolsete templiväravateni tõusta võis.
Templimäe läänemüüri lähedal, vanalinna juudikvartalis, asuvad kaks kenasti restaureeritud kaevamispaika 1. sajandist m.a.j., mida tuntakse Põlenud majana ja Heroodese kvartalina. Pärast Põlenud maja leidmist kirjutas arheoloog Nahman Avigad: „Nüüd sai üsna selgeks, et selle hoone põletasid roomlased Jeruusalemma hävitamise ajal aastal 70 pKr. Esmakordselt selle linna väljakaevamiste jooksul on tulnud nähtavale eredad ja selged arheoloogilised tõendid linnatulekahju kohta.” (Vaata fotosid lk. 12.)
Mõned neist avastustest heidavad valgust sündmustele Jeesuse elus. Need ehitised asusid Ülalinnas, kus elasid Jeruusalemma jõukad inimesed, kaasa arvatud ülempreestrid. Majadest leiti suur hulk rituaalse kümbluse basseine. Üks õpetlane märgib: „Suur hulk basseine tõendab, et Ülalinna elanikud täitsid rangelt teise templi perioodil rituaalse puhtuse reegleid. (Need seadused on kirjas Mišnas, millest kümme peatükki on pühendatud mikve’ga seonduvatele üksikasjadele.)” See info aitab meil mõista Jeesuse ütlusi variseridele ja kirjatundjatele nende rituaalide kohta (Matteuse 15:1—20; Markuse 7:1—15).
Jeruusalemmast on leitud ka üllatavalt suur hulk kivianumaid. Nahman Avigad märgib: „Aga miks siis ilmusid nad Jeruusalemma majapidamisse nii äkki ja nii suurel hulgal? Vastus peitub halaka’s, juutide rituaalse puhtuse reeglites. Mišna räägib, et kivianumad ei kuulu esemete hulka, mis võivad ebapuhtaks saada .. Kivi lihtsalt ei saanud rituaalselt rüvetuda.” Arvatakse, et see asjaolu selgitab, miks hoiti savinõude asemel just kivianumates seda vett, mille Jeesus veiniks muutis (3. Moosese 11:33; Johannese 2:6).
Külastades Iisraeli Muuseumi, võib seal näha kahte ebatavalist luu-urni. „Biblical Archaeology Review” selgitab: „Luu-urne kasutati laias laastus saja aasta jooksul enne seda, kui roomlased hävitasid Jeruusalemma aastal 70 m.a.j. .. Surnu asetati hauakoopa seinasse raiutud õnarusse ning pärast liha lagunemist korjati luud kokku ja asetati luu-urni, milleks tavaliselt oli kaunistustega lubjakivist laegas.” Need kaks väljapandud urni leiti 1990. aasta novembris ühest hauakoopast. Arheoloog Zvi Greenhut teatab: „Sõna .. „Kaiafa” kahel hauast leitud luu-urnil kohtame siin esmakordselt arheoloogilises seoses. Arvatavasti on see ülempreester Kaifase perekonnanimi, mida mainitakse .. Uues Testamendis .. Just tema majast Jeruusalemmas anti Jeesus üle Rooma prokuraatorile Pontius Pilaatusele.” Ühes luu-urnis olid umbes 60-aastase mehe luud. Õpetlased oletavad, et need ongi Kaifase luud. Üks õpetlane seostab need leiud Jeesuse ajaga: „Ühest teisest luu-urnist leitud mündi on verminud Heroodes Agrippas (37—44 m.a.j.). Need kaks Kaifase luu-urni võivad pärineda juba sajandi algusest.”
William G. Dever, Arizona ülikooli Lähis-Ida arheoloogia professor, ütles Jeruusalemma kohta: „See pole sugugi liialdamine, kui öelda, et me oleme viimase 15 aasta jooksul selle väga tähtsa paiga arheoloogilise ajaloo kohta rohkem teada saanud kui eelneva 150 aasta jooksul kokku.” Kindlasti on viimaste aastakümnete jooksul paljudel suurematel Jeruusalemma arheoloogilistel kaevamistel leitud asju, mis heidavad valgust Piibli ajaloole.
[Pildi allikaviide lk 9]
Teise templi aegse Jeruusalemma makett, mis asub Holyland Hotel’i territooriumil Jeruusalemmas
[Pildid lk 10]
Ülal: Jeruusalemma templimäe edelanurk
Paremal: Laskumine Warreni šahti