Kas sa mäletad?

Kas sulle meeldis lugeda „Vahitorni” viimaseid numbreid? Proovi, kas oskad vastata järgmistele küsimustele:

• Mis on erimeelsuste lahendamise põhireegel?

Me peaksime kõigepealt tunnustama, et oleme kõik altid vääradele mõtetele ja seisukohtadele. Seejärel peaksime tõsiselt järgi mõtlema, kas probleem seisneb ehk hoopis meis, mitte teises inimeses. (15/8, lk. 23.)

• Millal saabub ’aeg, mil kõik taastatakse’, mida on mainitud Apostlite teod 3:21 (UT)?

Taastamine toimub kahes etapis. Kõigepealt taastatakse vaimne paradiis, mis on toimunud alates aastast 1919. Sellele järgneb edasine taastamine, kui meie maa muudetakse taas füüsilises mõttes paradiisiks. (1/9, lk. 17, 18.)

• Kuidas võib sipelgas, kel pole pealikut, nagu on öeldud Õpetussõnad 6:6–8, olla meile heaks eeskujuks?

Sipelgakoloonias on küll kuninganna, kuid sipelgaema on kuninganna vaid selles mõttes, et ta muneb mune. Sipelgad on usinad ning sellised peaksime olema meiegi, püüdes paremini töötada ka siis, kui meid ei kontrollita. (15/9, lk. 26.)

• Kas võib nimetada õigeks Hulda prohvetiennustust, mis on kirjas 2. Kuningate 22:20, mille kohaselt Joosija pidi surema rahus, ehkki ta sai surmavalt haavata lahingus?

Jah, võib. Ta suri rahus selles mõttes, et ta suri enne aastatel 609–607 e.m.a. Jeruusalemma tabanud õnnetust, mil babüloonlased piirasid linna ja vallutasid selle. (15/9, lk. 30.)

• Mil viisil oli see kompliment, kui Saalomon kirjeldas abielunaist kui „armast emahirve, kena [„veetlevat”, UM] kaljukitse”? (Õpetussõnad 5:18, 19.)

Emane kaljukits on tasase loomuga ja elegantne. Sellest hoolimata suudab ta ellu jääda ja oma poegi sünnitada kivistes ja ligipääsmatutes kohtades, kus toiduvarud on napid. (1/10, lk. 30, 31.)

• Kes olid Henry Grew ja George Storrs?

Need kaks meest elasid 19. sajandil ning nad uurisid innukalt Piiblit. Grew mõistis, et kolmainsusõpetus ei põhine Pühakirjal nagu ka hinge surematuse ja põrgutule doktriinid. Storrs sai aru, et osa inimesi jääb igavesti elama maa peale. Mõlemad olid Charles Taze Russelli eelkäijad, kes hakkas 1879. aastal välja andma käesolevat ajakirja. (15/10, lk. 26–30.)

• Kuidas suhtuvad Jehoova tunnistajad meditsiinilistesse protseduuridesse, mille käigus kasutatakse inimese enda verd?

Piiblil põhinevate tõekspidamiste kohaselt ei talleta nad oma verd ega võta seda hiljem vereülekande kaudu enda kehasse. Iga kristlane otsustab ise, kuidas tema verega kirurgilise protseduuri, meditsiinilise testi või ravi käigus ümber käiakse. Ta peaks arvestama, mida ütleb vere kohta Piibel, ning pidama meeles, et ta on Jumalale täielikult pühendunud. (15/10, lk. 30, 31.)

• Milline tähtis vajadus selgus selle aasta algupoolel tehtud uurimusest seoses Jehoova tunnistajate ülemaailmse tööga?

Arengumaades, kus rahalised võimalused on piiratud, vajatakse rohkem kui 11 000 kuningriigisaali. Sobivate koosolekupaikade ehitamiseks kasutatakse paljude maade kristlaste tehtud annetusi. (1/11, lk. 30.)

• Millised on mõningad algsed kreekakeelsed sõnad, mida on Piiblis kasutatud seoses jumalakummardamisega?

Üks on lei·tour·giʹa, mis on tõlgitud Uue Maailma Tõlkes vastega „avalik teenistus”. Teine on la·treiʹa, mis on tõlgitud Uue Maailma Tõlkes vastega „püha teenistus” (Heebrealastele 10:11; Luuka 2:36, 37; UM). (15/11, lk. 10–12.)

• Millise tähtsa õppetunni annab meile Piibli jutustus Aadama ja Eeva kohta?

Igasugune püüdlus Jehoova Jumalast sõltumatuks saada on selge rumalus. (15/11, lk. 24–27.)

• Milliseid piiblilisi tõendeid on selle kohta, et Jumal tugevdab oma teenijaid?

Taavet, Habakuk ja apostel Paulus tunnistasid, et Jehoova Jumal on nad vägevaks teinud või neile jõudu andnud (Laul 60:14; Habakuk 3:19; Filiplastele 4:13). Seega võime olla kindlad, et Jumal tahab ja suudab meid tugevdada. (1/12, lk. 10, 11.)