„Ära karda, mina aitan sind!”
JEESUS hoiatas oma järelkäijaid: „Kurat heidab mõned teie seast vanglasse, et teid täielikult proovile panna.” Vahetult enne oli ta aga öelnud: „Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada.” Saatan kasutab tänini vangistusähvardusi, et kuningriigi kuulutustööd peatada, ja seetõttu pole midagi imestada, kui mõned valitsused hakkavad tõsikristlasi taga kiusama (Ilm. 2:10; 12:17). Mis aitab meil Saatana salasepitsusteks valmis olla ja mitte karta, nagu Jeesus nõu andis?
Muidugi on enamik meist mõnes olukorras hirmu tundnud. Kuid Jumala Sõna kinnitab, et Jehoova abiga ei pea me hirmule alla andma. Kuidas Jehoova meid siis aitab? Üks viis, kuidas ta meid vastastega toimetulekuks ette valmistab, on järgmine: ta näitab ära, milline on Saatana ja ta käsilaste taktika (2. Kor. 2:11). Vaatame selle kohta üht sündmust, mis leidis aset Piibli aegadel. Samuti toome näiteid nüüdisaja ustavatest jumalateenijatest, kes ’seisid kindlalt Kuradi sepitsuste vastu’ (Efesl. 6:11–13).
Jumalakartlik kuningas vastamisi julma valitsejaga
Kaheksandal sajandil e.m.a vallutas julm Assüüria kuningas Sanherib ridamisi hulga rahvaid. Tulvil enesekindlust, võttis ta seejärel sihikule Jehoova rahva ja selle pealinna Jeruusalemma, kus valitses jumalakartlik kuningas Hiskija (2. Kun. 18:1–3, 13). Pole kahtlustki, et Saatan kasutas olukorda enda huvides ja õhutas Sanheribi takka, et see teostaks tema eesmärgi pühkida õige jumalateenimine maa pealt minema (1. Moos. 3:15).
Sanherib lähetas oma saadikud Jeruusalemma alla linna alistumist nõudma. Saadikute hulgas oli kuninga ülemjoogikallaja, tema peamine esindaja (2. Kun. 18:17). Ülemjoogikallaja sihiks oli murda juutide meelekindlust ja panna nad võitluseta alla andma. Milliseid võtteid ta kasutas, et juutide südant araks teha?
Ustavad eraldatusest hoolimata
Ülemjoogikallaja ütles Hiskija esindajatele: „Nõnda ütleb suurkuningas, Assuri kuningas: mis lootus see on, mida sa hellitad? Vaata, nüüd sa loodad Egiptuse, tolle murtud pillirookepi peale, mis tungib pihku ja puurib selle läbi, kui keegi selle peale toetub!” (2. Kun. 18:19, 21). Ülemjoogikallaja süüdistus oli vale, Hiskija polnud Egiptusega mingit liitu sõlminud. Ometi rõhutas see süüdistus midagi, mida ülemjoogikallaja tahtis, et juudid selgelt mäletaksid: „Keegi ei tule teile appi. Te olete üksi – kõigist ära lõigatud!”
Õige jumalateenimise vastased on ka lähiajaloos püüdnud tõsikristlaste südant araks teha sellega, et on ähvardanud neid teistest eraldada. Üks kristlik õde, kes oma usu pärast vangistati ja oli aastaid usukaaslastest eraldatud, meenutas hiljem, mis aitas tal hirmule mitte alla anda. Ta ütles: „Palve aitas mul hoida Jehoova ligi . . . Pidasin meeles Jesaja 66:2 kinnitust, et Jumal vaatab „niisuguse peale, kes on vilets, kellel on rusukspekstud vaim”. Sain sellest teadmisest alati jõudu ja palju lohutust.” Üks vend, kes oli pikka aega üksikvangistuses, ütles: „Avastasin, et kongi tilluke ristkülik võib tunduda suur nagu maailmaruum, kui olla lähedastes suhetes Jumalaga.” Jah, lähedus Jehoovaga andis neile kahele kristlasele jõudu eraldatust taluda (Laul 9:10, 11). Vangistatud tunnistajad teadsid, et tagakiusajad võivad nad lahutada küll perest, sõpradest ja usukaaslastest, kuid mitte kunagi Jehoovast (Rooml. 8:35–39).
Kui tähtis on seega tugevdada suhteid Jehoovaga igal võimalusel! (Jaak. 4:8.) Meil tuleks ikka ja jälle endalt küsida: kui reaalne Jehoova mulle on? Kas ma tõesti juhindun tema sõnadest, kui teen igapäevaelus otsuseid, olgu suuri või väikseid? (Luuka 16:10.) Kui me pingutame selle nimel, et hoida Jumalaga häid suhteid, pole meil põhjust karta. Prohvet Jeremija väljendas vaevatud juutide tundeid, öeldes: „Ma hüüdsin su nime, Jehoova, sügavaimast kaevust! ... Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: „Ära karda!”” (Nutul. 3:55–57).
Kahtluste külvamine ei õnnestu
Ülemjoogikallaja püüdis salakavala arutluskäiguga juutide mõtteisse kahtlusi külvata. Ta ütles: „Kas pole siis mitte tema [Jehoova] see, kelle ohvrikünkad ja altarid Hiskija kõrvaldas ... Jehoova ise ütles mulle: mine sinna maale ja hävita see!” (2. Kun. 18:22, 25). Niisiis väitis ülemjoogikallaja, et Jehoova ei võitle oma rahva eest, kelle peale ta on pahane. Tegelikult aga olid lood vastupidi. Jehooval oli hea meel Hiskijast ja kõigist nendest juutidest, kes olid õige jumalakummardamise juurde tagasi pöördunud (2. Kun. 18:3–7).
Ka tänapäeval võivad tagakiusajad kuigipalju tõtt rääkida, et jumalateenijatega mingi ühine seisukoht leida, kuid samas segavad nad tõe salakavalalt valega, et nende mõtteisse kahtlusi külvata. Näiteks on vangistatud vendadele ja õdedele mõnikord öeldud, et keegi nende maa vastutavatest vendadest on usust lahti öelnud ning et seetõttu võiksid ju nemadki seda teha. Kuid arukaid kristlasi nad sellise mõttekäiguga lõksu ei püüa.
Võtame näiteks ühe kristliku õe juhtumi. Kui ta Teise maailmasõja ajal vangis oli, näidati talle kirjalikku dokumenti, mis osutas, et vastutav vend on usust lahti öelnud. Ülekuulaja küsis õelt, kas see usaldab toda tunnistajat. Õde vastas: „[Ta] on kõigest ebatäiuslik inimene.” Ta lisas, et Jumal kasutas teda senikaua, kuni ta Piibli põhimõtetest kinni pidas. „Aga kuna tema ütlused ei ole kooskõlas Piibliga, pole ta enam mu vend.” See ustav õde võttis targalt kuulda Piibli üleskutset „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!” (Laul 146:3).
Jumala Sõna tundmine ja selle nõuannete järgimine aitab meil riuklikke arutluskäike läbi näha, nii et need ei nõrgesta meie otsustavust vastu pidada (Efesl. 4:13, 14; Heebr. 6:19). Me saame end ette valmistada, et suudaksime surve all kainelt mõelda, kui seame oma ajakavas tähtsale kohale igapäevase piiblilugemise ja isikliku uurimise (Heebr. 4:12). Jah, praegu on aeg süvendada teadmisi ja tugevdada usku. Üks vend, kes pidas vastu aastaid kestnud üksikvangistuses, ütles: „Tahaksin kõigile südamele panna, et nad hindaksid kogu vaimset toitu, mida meile antakse, sest me ei tea, kui suureks abiks võib see millalgi osutuda.” Jah, kui uurime hoolega Piiblit ja orjaklassi väljaandeid, siis tuletab püha vaim meile otsustavatel hetkedel meelde varem õpitu (Joh. 14:26).
Jehoova rahvas ei lase end heidutada
Ülemjoogikallaja üritas juute hirmutada. Ta ütles: „Vea ometi kihla mu isandaga, Assuri kuningaga: mina annan sulle kaks tuhat hobust, kui sa suudad hankida neile ratsanikke! Kuidas sa siis saaksid tagasi tõrjuda asevalitseja, ühe mu isanda vähimaist sulaseist?” (2. Kun. 18:23, 24). Inimlikust vaatepunktist polnud Hiskijal ja tema rahval mingit šanssi võimsale Assüüria sõjaväele vastu panna.
Ka tänapäeval võivad tagakiusajad ülekaalukalt võimsad paista, eriti kui nende seljataga on riigi valitsus. Nõnda oli see Teise maailmasõja ajal natsidest tagakiusajatega. Nad üritasid paljusid Jumala teenijaid hirmutada. Üks aastaid vangis olnud vend rääkis hiljem, kuidas teda ähvardati. Kord küsis üks natsisõjaväelane temalt: „Kas nägid, kuidas su vend maha lasti? Mis sa sellest õppisid?” Vend vastas: „Ma olen Jehoova tunnistaja ja selleks ma ka jään.” „Siis oled sina järgmine, kes maha lastakse,” sai ta vastuseks. Vend jäi siiski kõigutamatuks, ning vaenlane tõmbus tagasi. Mis aitas vennal ähvardusest hoolimata endale kindlaks jääda? Ta ütles: „Ma lootsin Jehoova nime peale.” (Õpet. 18:10.)
Meie kindel usk Jehoovasse on nagu suur kilp, mis kaitseb meid kõige vastu, mida Saatan meile vaimse kahju tegemiseks ette võtab (Efesl. 6:16). Seega teeme targasti, kui palvetame, et Jehoova aitaks meil oma usku tugevdada (Luuka 17:5). Me peame vastu võtma ka abi, mida ustav orjaklass meie usu tugevdamiseks annab. Kui meid ähvardatakse, kinnitavad meid Jehoova sõnad prohvet Hesekielile, kes pidi kuulutama kangekaelsele rahvale. Jehoova ütles talle: „Ma teen su palge karmiks, nagu on nende palged, ja su lauba kõvaks, nagu on nende laubad! Teemandi sarnaseks, ränikivist kõvemaks ma teen su lauba” (Hes. 3:8, 9). Kui vaja, aitab Jehoova ka meil olla tugevad kui teemant, nagu pidi olema Hesekiel.
Ahvatlused on edutud
Vastased on leidnud, et kui miski muu ei toimi, võib ahvatleva tasu pakkumine inimese laitmatuse murda. Seda võtet kasutas ka ülemjoogikallaja. Ta ütles Jeruusalemmas olijaile: „Assuri kuningas ütleb nõnda: tehke minuga alistusleping ja tulge välja mu juurde, ... kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie maa sarnane, vilja ja viina maa, leiva ja viinamägede maa, õlipuude ja mee maa, ja te jääte elama ega sure” (2. Kun. 18:31, 32). Mõte värske leiva söömisest ja noore veini joomisest võis tunduda väga ahvatlev neile, kes olid inimestest tuubil linnas sisse piiratud.
Kord püüdsid vastased samalaadse ahvatleva pakkumisega nõrgestada ühe vangistatud misjonäri meelekindlust. Nad ütlesid sellele vennale, et ta viiakse kuueks kuuks „kenasse majja”, mis asub „ilusas aias”, et ta saaks asjade üle järele mõelda. Vend jäi aga vaimselt ärksaks ega teinud oma kristlikes seisukohtades järeleandmisi. Mis teda aitas? Ta selgitas hiljem: „Mõtlesin kuningriigile, tõelisele lootusele. ... Teadmised Jumala kuningriigist kinnitasid mu usku; kuningriik oli mulle reaalne, ma ei kahelnud selles hetkekski ega lasknud end kõigutada.”
Kui reaalne on Jumala kuningriik meile? Patriarh Aabraham, apostel Paulus ja ka Jeesus suutsid rasketes katsumustes ustavaks jääda, sest kuningriik oli neile reaalne (Filipl. 3:13, 14; Heebr. 11:8–10; 12:2). Kui me kuningriiki oma elus esikohal hoiame ja selle igikestvaid õnnistusi meeles peame, ei anna ka meie järele kiusatusele võtta vastu pakkumisi, mis tooksid katsumustes vaid ajutist kergendust (2. Kor. 4:16–18).
Jehoova ei jäta meid maha
Hoolimata ülemjoogikallaja püüetest juute heidutada, lootsid Hiskija ja tema alamad kõigutamatult Jehoovale (2. Kun. 19:15, 19; Jes. 37:5–7). Jehoova vastas nende abipalvetele nii, et saatis oma ingli assüürlaste laagrisse, kus see lõi ühe ööga maha 185 000 sõdurit. Juba järgmisel päeval ruttas Sanherib oma sõjaväe riismetega häbistatult tagasi oma pealinna Niinivesse (2. Kun. 19:35, 36).
On ilmne, et Jehoova ei jätnud maha neid, kes tema peale lootsid. Ka tänapäeval ei hülga Jehoova oma teenijaid, nagu kinnitavad näited meie vendadest ja õdedest, kes on katsumustes kindlaks jäänud. Niisiis ütleb meie taevane Isa kõigiti põhjendatult: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!”” (Jes. 41:13).
[Väljavõte lk 13]
Jehoova kinnitab Piiblis oma teenijatele üle 30 korra: „Ära karda”
[Pilt lk 12]
Mida ühist oli ülemjoogikallaja taktikal Jumala rahva nüüdisaegsete vaenlaste omaga?
[Pildid lk 15]
Lähedased suhted Jehoovaga aitavad meil katsumuses laitmatuks jääda