Meie esivanemad saavad uue elu

KAS Jumala Sõna Piibel õpetab, et kui inimene sureb, läheb ta lihtsalt vaimuderiiki ja elab seal edasi? Ei õpeta. Imeline lootus, et inimesed saavad pärast surma edasi elada, on küll Piiblis, kuid mitte sellisel kujul, nagu paljud seda arvavad.

Mõtle sellele, mida Piibel ütleb meie esiisa Aadama kohta. Jehoova valmistas tema, „kes põrm on, mullast”. (1. Moosese 2:7) Aadamal oli võimalus maa peal igavesti õnnelikuna elada. (1. Moosese 2:16, 17) Kuid ta tõstis mässu oma armastava Looja vastu ning see tõi kaasa surma.

Kuhu Aadam pärast surma läks? Jumal ütles talle: „Sa [saad] jälle mullaks, . . . sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” — 1. Moosese 3:19.

Kus oli Aadam enne seda, kui Jehoova ta mullapõrmust lõi? Mitte kusagil. Teda ei olnud olemas. Nii et kui Jehoova ütles, et Aadam peab ’jälle mullaks saama’, võis ta mõelda ainult seda, et Aadam muutub taas elutuks nagu mullapõrm. Aadam ei „läinud üle” maailma, kus elavad esivanemate vaimud, ega saanud selle asutajaks. Ta ei saanud elu taevalikus õndsuses ega pidanud ka igavesti mõnes piinapaigas kannatama. Ainus muutus, mis tõesti aset leidis, oli see, et ta muutus elusast elutuks, olevast olematuks.

Aga kuidas on lugu ülejäänud inimkonnaga? Kas ka Aadama järeltulijad lakkavad pärast surma eksisteerimast? Piibel vastab: „Kõik [nii inimesed kui loomad] lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” — Koguja 3:19, 20.

Surnute olukord

Jah, surnud on elutud, nad ei ole võimelised midagi kuulma, nägema, rääkima ega mõtlema. Näiteks ütleb Piibel: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi . . . Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud.” Veel öeldakse Piiblis: „Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” — Koguja 9:5, 6, 10.

Seega ütleb Jumala Sõna, et kui inimene elab, on ta teadlik sellest, et ta peab surema. Aga kui inimene sureb, ei ole ta enam millestki teadlik. Ta ei seisa omaenda surnukeha kõrval ega jälgi, mis sellega tehakse. Olematuses ei tunta ei mõnu ega valu, ei rõõmu ega kurbust. Surnud ei taju aja kulgu. Nad on veelgi täielikumas teadvusetuses kui sügavaimaski unes olijad.

Muistne Jumala sulane Hiiob teadis, et inimesed ei ela pärast surma edasi. Ta mõistis ka seda, et kui Jumal selles suhtes midagi ette ei võtaks, poleks lootust uuesti ellu ärgata. Hiiob ütles: „Kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab — kus on ta siis? [Ta] heidab . . . magama ega tõuse enam!” (Iiob 14:10, 12) Kindlasti ei oodanud Hiiob, et kui ta sureb, läheb ta oma esivanemate juurde vaimude maailma.

Ülestõusmislootus

Kuna surma korral lakkab inimene eksisteerimast, kerkib väga oluline küsimus, mille Hiiobki üles tõstis: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Hiiob ise vastas sellele järgmiselt: „Ma ootaksin kogu oma sundaja [hauas], kuni mu vabastus tuleb! Sa [Jehoova] hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” — Iiob 14:14, 15.

Teisisõnu, kuigi Hiiob läheks olematusse, ei unustaks Jumal teda. Hiiob uskus, et tuleb aeg, mil Jehoova Jumal kutsub ta ülesäratamise kaudu ellu tagasi.

Jumala Poeg Jeesus Kristus näitas, et Hiiobi ülestõusmislootus oli realistlik. Jeesus tõestas, et surnuid võidakse üles äratada. Kuidas ta seda tõestas? Sellega, et ta ise äratas surnuid üles! Kui Hiiob suri, polnud Jeesus teda üles äratamas, kuid maa peal olles äratas Jeesus üles Naini linnast pärit lesknaise poja. Jeesus äratas ellu ka Jairuse-nimelise mehe 12-aastase tütre. Ja ta äratas üles ka oma sõbra Laatsaruse, kes oli olnud neli päeva surnud. — Luuka 7:11—15; 8:41, 42, 49—56; Johannese 11:38—44.

Peale nende imetegude tegemise rääkis Jeesus tulevasest suurest ülestõusmisest. Ta ütles: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja.” (Johannese 5:28, 29) Ka apostel Paulus, kelle kaudu Jehoova äratas üles ühe noore mehe, näitas hiljem, et ta usub tulevasse ülestõusmisse. Ta ütles: „Mul on see lootus Jumala peale, . . . et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” — Apostlite teod 20:7—12; 24:15.

Need Pühakirjas toodud viited tulevasele ülestõusmisele ei ole seotud elu jätkumisega vaimuderiigis. Need osutavad ajale, mil miljonid surnud saavad füüsilises kehas elu tagasi siinsamas maa peal. Need ülesäratatud ei ole inimesed, kes ei mäleta midagi oma varasemast elust maa peal. Nad ei sünni uuesti imikutena. Nad on hoopis needsamad isikud, kes enne surmagi, ja neil on samad mälestused ning isiksus. Nemad ise ja ka teised teavad, kes nad on. Milline rõõm, kui nad saavad taas kokku oma sõprade ja perekonnaliikmetega! Kui põnev on meil küll saada kokku oma esivanematega!

Ülestõusmine taevasele elule

Kas Jeesus mitte ei öelnud, et mõned inimesed lähevad taevasse? Ütles küll. Õhtul enne oma surma ütles ta: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. . . . Ma lähen teile aset valmistama[.] Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.” (Johannese 14:2, 3) Jeesus ütles seda oma ustavatele apostlitele, kuid need tema sõnad ei tähenda, et kõik head inimesed lähevad taevasse.

Jeesus näitas, et need, kes taevasse üles äratatakse, peavad lisaks sellele, et nad elavad korralikku elu, vastama teistelegi nõuetele. Üks nõue on Jehoova ja tema eesmärkide täpne tundmine. (Johannese 17:3) Nõutakse ka usu ilmutamist Jeesuse Kristuse lunastusohvrisse ja Jumalale kuuletumist. (Johannese 3:16; 1. Johannese 5:3) Peale selle nõutakse, et inimene ’sünniks ülalt’ Jumala pühast vaimust sigitatud ristitud kristlasena. (Johannese 1:12, 13; 3:3—6) Veel üks taevase elu saamise nõue on see, et inimene peab nagu Jeesuski vastu pidama, jäädes Jumalale ustavaks isegi kuni surmani. — Luuka 22:29; Ilmutuse 2:10.

Selliste kõrgete nõuete kehtestamiseks on ka oma põhjus. Neil, kes taevasse üles äratatakse, on tähtis töö teha. Jehoova teadis, et inimvalitsused ei saa kunagi maa asjadega edukalt hakkama. Seepärast pani ta aluse taevasele valitsusele ehk Kuningriigile, mis inimkonna üle valitsema hakkab. (Matteuse 6:9, 10) Selle Kuningriigi kuningas on Jeesus. (Taaniel 7:13, 14) Mõned maa pealt valitud ja taevasse üles äratatud inimesed hakkavad koos temaga valitsema. Piibel ennustas, et need ülesäratatud saavad „kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad valitsevad kuningatena maa üle”. — Ilmutuse 5:10, NW.

Kas neid, kes täidavad taevase ülestõusmise nõuded, on palju? Ei ole. Kuigi see pole nende endi süü, ei vasta enamik surmaunne suikunutest neile nõuetele. Paljudel oli vähe, kui üldse oli, võimalusi õppida tõde Jehoova ja tema eesmärkide kohta. Nad elasid oma elu ja surid ära, ilma et nad oleksid midagi teadnud Jeesusest Kristusest või Jumala Kuningriigist.

Jeesus nimetas neid, kes lähevad taevasse, „pisukeseks karjukeseks”. (Luuka 12:32) Hiljem anti teada, et neid, kes on „ära ostetud ilmamaalt” ja kes hakkavad koos Kristusega taevas valitsema, on 144000. (Ilmutuse 14:1—3; 20:6) Samal ajal kui 144000 on piisavalt suur arv selleks, et asustada need „paljud eluasemed”, millele Jeesus viitas, on see siiski väike, võrreldes nende miljardite inimestega, kes Aadamast on põlvnenud. — Johannese 14:2.

Mis toimub enne maist ülestõusmist

Võiksime nüüd korrata, millest meil siiani juttu on olnud. Piibel ütleb, et need, kes surevad, on täiesti elutud, kuni Jehoova Jumal nad üles äratab. Mõned äratatakse üles taevasse, kus nad koos Jeesuse Kristusega Kuningriigis valitsema hakkavad. Enamik inimesi äratatakse üles maa peale ja neist saavad selle Kuningriigi alamad.

Maine ülesäratamine on üks abinõu, mille kaudu Jehoova viib täide oma eesmärgi maa suhtes. Jehoova lõi maa selleks, „et seal elataks”. (Jesaja 45:18) See pidi alatiseks inimkonna koduks jääma. Seepärast lauliski laulukirjutaja: „Taevas on Jehoova taevas ja maa on ta andnud inimlastele!” — Laul 115:16.

Enne kui maine ülestõusmine algab, peavad aset leidma suured muudatused. Tõenäoliselt oled sa nõus sellega, et see polnud Jumala eesmärk, et maa peal on palju sõdu, saastamist, kuritegevust, vägivalda. Neid probleeme põhjustavad inimesed, kes ei pea lugu Jumalast ega tema õiglastest seadustest. Seepärast Jumala Kuningriik ’hävitab need, kes hävitavad maad’, mis on suur samm selle poole, et Jumala tahe maa peal täide viia. (Ilmutuse 11:18) Kuningriik hävitab kõik kurjad inimesed, kuid jätab õiglased inimesed ellu, et nad maa peal igavesti elada võiksid. — Laul 37:9, 29.

Paradiis maa peal

Need, kes äratatakse üles puhastatud maa peale, on tasase meelega ja teistest hoolivad inimesed, kes teevad seda, mis on õige. (Võrdle Matteuse 5:5.) Jumala Kuningriigi armastava hoole all elavad nad õnnelikku ja turvalist elu. Sel ajal valitsevate tingimuste kohta annab Piibel järgmise imelise eelpildi: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” — Ilmutuse 21:4.

Jah, maa muudetakse paradiisiks. (Luuka 23:43) Mõtle, mida see tähendab! Haiglaid ja hooldekodusid pole enam vaja. Paradiisis saavad need, kes on praegu vanadusest vaevatud, jälle tugevaks ja terveks. (Iiob 33:25; Jesaja 35:5, 6) Enam ei ole kusagil leinamaju, surnuaedu ega hauakive. Oma Kuningriigi kaudu Jehoova „neelab surma ära igaveseks ajaks”. (Jesaja 25:8) Need õnnistused tähendavad tõesti uut elu nii meile endile kui meie esivanematele.

[Pilt lk 7]

Need, kes maa peale üles äratatakse, saavad Kuningriigi alamateks