Arvamus, et maa ei toetu millelegi, viib järgmise küsimuseni: miks maa ja teised taevakehad oma orbiidil püsivad? Pangem tähele, millise huvitava mõtte Jumal Iiobile ütles: „Kas sa suudad siduda Sõelatähtede tõrksust või valla päästa Vardatähtede köidikuid?” (Iiob 38:31). Oma pika elu jooksul nägi Iiob öötaevas ikka ja jälle tuttavaid tähekogumikke.c Kuidas on võimalik, et need nägid aastate, isegi aastakümnete pärast ikka ühtemoodi välja? Mis sidus need tähed kokku ja hoidis ka muid taevakehasid omal kohal? Sellele mõtlemine tekitas Iiobis kahtlemata aukartust.

Kui tähed oleksid lihtsalt taevasfääridel kinni, siis poleks vaja neid nii-öelda siduda. Alles tuhandeid aastaid hiljem said teadlased rohkem teada nende nähtamatute sidemete ja köidikute kohta, mis hoiavad taevakehasid koos nende pikal ja aeglasel liikumisteel üle mustava taevavõlvi. Selles vallas said oma avastustega kuulsaks Isaac Newton ja hiljem ka Albert Einstein. Mõistagi ei teadnud Iiob midagi neist jõududest, millega Jumal taevakehasid koos hoiab. Siiski on Jumala vaimu mõjutusel kirjapandud Iiobi raamatu sõnad ajaproovile palju paremini vastu pidanud kui õpetlase Aristotelese seisukohad. Kes muu võis neid asju teada kui Jumal, nende seaduste andja?