Ent õnnetustel polnud otsa. Iiobit tabas kohutav haigus, nii et ta kattus pahaloomuliste paisetega.c Ta oli nii tõbine ja eemaletõukav, et ta naine luges selle Jumala süüks. ”Nea Jumalat ja sure!” lausus too. Iiob ei teadnud, miks ta kannatab, ometi ei süüdistanud ta selles Jumalat. Me loeme: ”Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu” (Iiob 2:6—10).