Kui Hiiob pidas vastu, siis suudame seda ka meie!
„Vaata! Me kuulutame õnnelikuks need, kes on vastu pidanud.” — JAKOOBUSE 5:11, NW.
1. Mida ütles üks eakas kristlane oma katsumuste kohta?
„KURAT on mul kannul! Ma tunnen ennast just nagu Hiiob!” Nii rääkis Alexander H. Macmillan oma tunnetest ühele lähedasele sõbrale Jehoova tunnistajate keskuses. Vend Macmillan lõpetas oma maise teekonna 1966. aasta 26. augustil, olles 89-aastane. Ta teadis, et hea maine, mille temataolistele võitud kristlastele on loonud nende ustav teenistus, ’läheb nendega ühes’. (Ilmutuse 14:13) Tõepoolest, nende Jehoova teenimine ei katke, kuna neile saab kohe osaks ülestõusmine surematule elule taevas. Venna Macmillani sõbrad olid rõõmsad, et ta selle tasu kätte sai. Kuid oma maise elutee lõpupoolel koges ta mitmeid katsumusi, sealhulgas tervisehäireid, mis teadvustasid talle selgelt, et Saatan üritab murda tema laitmatust Jumala ees.
2., 3. Kes oli Hiiob?
2 Kui vend Macmillan ütles, et ta tunneb ennast just nagu Hiiob, viitas ta mehele, kes pidas vastu rasketes usukatsetes. Hiiob elas Uusimaal, mis asus tõenäoliselt Araabia põhjaosas. Ta oli Noa poja Seemi järeltulija ja kummardas Jehoovat. Hiiob pandi katsele ilmselt mingil ajal pärast seda, kui suri Joosep, ja enne seda, kui Mooses tõestas, et ta on õiglane. Sel ajal ei olnud maa peal mitte kedagi teist, kes oleks Jumalale andumuses Hiiobiga võrdne olnud. Jehoova silmis oli Hiiob veatu (NW), õiglane ja jumalakartlik mees. — Iiob 1:1, 8.
3 Hiiob oli „rikkaim kõigist hommikumaalasist” ning tal oli palju sulaseid ja 11500 karilooma. Kuid kõige tähtsamaks pidas ta vaimseid rikkusi. On vägagi tõenäoline, et sarnaselt nüüdisaja jumalakartlike isadega andis Hiiob oma seitsmele pojale ja kolmele tütrele õpetust Jehoovast. Isegi pärast seda, kui nad tema juures enam ei elanud, tõi ta perekonna-preestrina nende eest ohvreid, juhuks kui nad ehk pattu on teinud. — Iiob 1:2—5.
4. a) Miks peaksid kristlased, keda kiusatakse taga, mõtlema Hiiobile? b) Milliseid Hiiobiga seotud küsimusi me hakkame arutlema?
4 Et kristlastel oleks tagakiusamise ajal jõudu kannatlikult vastu pidada, peaksid nad mõtlema Hiiobile. „Vaata!” kirjutas jünger Jakoobus. „Me kuulutame õnnelikuks need, kes on vastu pidanud. Te olete kuulnud Hiiobi vastupidavusest ja olete näinud Jehoova antud lõpptulemust, et Jehoova on väga hell kiindumuses ja halastav.” (Jakoobuse 5:11, NW) Nagu Hiiobki, nii vajavad ka Jeesuse võitud järelkäijad ja nüüdisaja „suur rahvahulk” (NW) vastupidavust, et usukatseid ületada. (Ilmutuse 7:1—9) Millistes katsumustes Hiiob siis vastu pidas? Miks Hiiob üldse kannatas? Ja kuidas võivad tema kogemused meile kasuks tulla?
Tuline vaidlusküsimus
5. Mis toimus taevas, ilma et Hiiob seda oleks teadnud?
5 Hiiobile teadmata tõstatati taevas suur vaidlusküsimus. Ühel päeval ’tulid Jumala lapsed [„pojad”, NW] ja seisid Jehoova ees’. (Iiob 1:6) Kohal oli ka Jumala ainusündinud Poeg Sõna. (Johannese 1:1—3) Samuti olid kohal õiglased inglid ja sõnakuulmatutest inglitest „Jumala pojad”. (1. Moosese 6:1—3) Saatangi oli seal, sest tema heideti taevast välja alles pärast Kuningriigi rajamist aastal 1914. (Ilmutuse 12:1—12) Saatan tõstatas Hiiobi päevil tulise vaidlusküsimuse. Ta seadis kahtluse alla selle, kas Jehoova suveräänsus kõigi Tema loodute üle on õiguspärane.
6. Mida Saatan teha püüdis, ja kuidas ta Jehoovat laimas?
6 „Kust sa tuled?” küsis Jehoova. Saatan vastas: „Maad mööda hulkumast ja rändamast!” (Iiob 1:7) Ta oli otsinud seal kedagi, keda neelata. (1. Peetruse 5:8, 9) Püüdes murda Jehoovat teenivate üksikisikute laitmatust, tahab Saatan tõestada, et mitte keegi ei kuuletu Jumalale täielikult, ajendatuna armastusest. Tehes juttu sellest vaidlusküsimusest, küsis Jehoova Saatanalt: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast!” (Iiob 1:8) Hiiob vastas Jumala normidele, milles võeti arvesse ka tema ebatäiuslikkust. (Laul 103:10—14) Kuid Saatan nähvas kiiresti vastu: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab? Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta kari on siginenud maal.” (Iiob 1:9, 10) Sellega laimas Kurat Jehoovat, andes mõista, et mitte keegi ei armasta ega kummarda Teda Tema isiksuse pärast, vaid Jumal püüab looduid ära osta, et need Teda teeniksid. Saatan väitis, et Hiiob teenib Jumalat, lähtudes omakasupüüust, mitte armastusest.
Saatan ründab!
7. Mil viisil esitas Kurat Jumalale väljakutse, ja kuidas Jehoova sellele vastas?
7 „Aga,” ütles Saatan, „pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Küllap ta sind näkku neab!” Kuidas Jumal sellisele solvavale väljakutsele vastas? „Vaata,” ütles Jehoova, „kõik, mis tal on olgu sinu käes! Ära ainult pista kätt tema enese külge!” Kurat ütles, et Jumal õnnistab, suurendab ja kaitseb kogu Hiiobi vara. Nüüd laseb Jumal Hiiobil kannatada, kuid tema keha peab jääma puutumata. Saatan lahkus sellelt kokkutulekult, peas ainult üks mõte — teha kurja. — Iiob 1:11, 12.
8. a) Millist materiaalset kahju Hiiob kannatas? b) Mis see „Jumala tuli” tegelikult oli?
8 Varsti saatanlik rünnak algaski. Üks sulastest tõi Hiiobile järgmise halva sõnumi: „Härjad olid kündmas ja emaeeslid nende kõrval söömas, aga seebalased tulid kallale ja võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha.” (Iiob 1:13—15) Hiiobi vara ümbert oli kaitse eemaldatud. Peaaegu samal hetkel asus tegevusse otsene deemonlik jõud, sest järgmine sulane tõi teate: „Jumala tuli langes taevast ja süütas pudulojused ja poisid ning põletas need ära.” (Iiob 1:16) Kui kuratlikult salakaval see küll oli — lasta paista, nagu oleks Jumal omaenda sulasele sellise õnnetuse põhjustanud! Kuna välk lööb taevast, võidi selles kergesti süüdistada Jehoovat, kuid tegelikult oli see tuli deemonliku päritoluga.
9. Millist mõju avaldas majanduslik kahju Hiiobi suhetele Jumalaga?
9 Saatana rünnaku jätkudes tõi järgmine sulane teate, et kaldealased võtsid ära Hiiobi kaamelid ja tapsid kõik teised teenrid. (Iiob 1:17) Kuigi Hiiob kannatas seeläbi majanduslikku kahju, ei rikkunud see tema suhteid Jumalaga. Kas sina suudaksid elada üle suuri materiaalseid kaotusi, ilma et su laitmatus Jehoova ees murduks?
Leiab aset suurem tragöödia
10., 11. a) Mis sai Hiiobi kümnest lapsest? b) Mida arvas Hiiob Jehoovast pärast oma laste traagilist surma?
10 Kurat ei olnud Hiiobi ründamist veel lõpetanud. Järgmine sulane tõi teate: „Su pojad ja tütred olid söömas ja viina joomas oma vanima venna kojas. Vaata, siis tuli kõrbe poolt suur tuul, tõukas koja nelja nurka ja see langes noorte meeste peale, nõnda et need surid! Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama!” (Iiob 1:18, 19) Need, kellele on asjast vale ettekujutus loodud, võivad öelda, et see tuule poolt põhjustatud hävitustöö oli „Jumala tegu”. Kuid see oli deemonlik jõud, mis Hiiobit nüüd eriti õrna kohta tabas.
11 Ahastushoos Hiiob „käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha [ja] kummardas”. Aga pane tähele, mida ta ütles. „Jehoova on andnud ja Jehoova on võtnud: Jehoova nimi olgu kiidetud!” Ülestähenduses lisatakse: „Kõige selle juures Iiob ei teinud pattu ega rääkinud Jumala kohta halba.” (Iiob 1:20—22) Saatan sai jällegi lüüa. Aga kuidas on lugu siis, kui meile, Jumala sulastele, saab osaks lein ja ahastus? Me võime laitmatuse säilitamisel olla sama vastupidavad nagu Hiiob, kui oleme omakasupüüdmatult andunud Jehoovale ja loodame temale. Võitud kristlased ja nende maise lootusega kaaslased võivad kindlasti saada lohutust ja jõudu sellest ülestähendusest Hiiobi vastupidavuse kohta.
Vaidlus läheb tulisemaks
12., 13. Mida nõudis Saatan teisel taevasel kokkutulekul, ja kuidas Jumal sellele vastas?
12 Peagi korraldas Jehoova taevases õukonnas järgmise kokkutuleku. Hiiob oli nüüd lastetu, paljaksriisutud mees, keda Jumal näis nuhtlevat, kuid kelle laitmatus oli murdmata. Muidugi mõista ei tunnistanud Saatan, et tema süüdistused Jumala ja Hiiobi vastu on valed. Nüüd pidid „Jumala pojad” saama kuulda järgmist väidet ja vastuväidet, kuna Jehoova manööverdas Kuradit nii, et see vaidlusküsimus lõplikult lahendatud saaks.
13 Pärides Saatanalt aru, küsis Jehoova: „Kust sa tuled?” Mida Saatan vastas? „Maad mööda hulkumast ja rändamast!” Jällegi juhtis Jehoova tähelepanu oma veatule, õiglasele ja jumalakartlikule sulasele Hiiobile, kes oma laitmatusest ikka veel kõvasti kinni hoidis. Kurat vastas: „Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest! Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Küllap ta sind näkku neab!” Seepeale ütles Jumal: „Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!” (Iiob 2:2—6) Andes mõista, et Jehoova ei ole veel kõiki kaitsvaid tõkkeid kõrvaldanud, nõudis Saatan, et puudutataks Hiiobi luud ja liha. Kuradil ei lubatud Hiiobit tappa, kuid Saatan teadis, et füüsiline haigus teeks Hiiobile kohutavat valu ja jätaks mulje, et Jumal karistab teda salajaste pattude eest.
14. Millega Saatan Hiiobit lõi, ja miks ei oleks ükski inimene suutnud tema kannatusi leevendada?
14 Lahkunud sellelt kokkutulekult, jätkas Saatan õela mõnuga tegutsemist. Ta lõi Hiiobit „kurjade paisetega jalatallast pealaeni”. Millist piina Hiiob küll kannatas, kui ta istus tuha sees ja kaapis ennast potikilluga! (Iiob 2:7, 8) Mitte ükski inimarst ei oleks suutnud seda kohutavalt valurikast, jälki ja alandavat tõbe leevendada, kuna selle põhjustajaks oli saatanlik jõud. Ainult Jehoova oleks suutnud Hiiobi terveks teha. Kui sina oled Jumala sulane, keda vaevab mõni haigus, ära kunagi unusta, et Jumal võib aidata sul vastu pidada ja ta võib anda sulle elu uues maailmas, kus haigusi ei ole. — Laul 41:2—4; Jesaja 33:24.
15. Mida Hiiobi naine Hiiobit tegema õhutas, ja kuidas Hiiob sellele reageeris?
15 Lõpuks ütles Hiiobi naine: „Kas sa veelgi oma vagadusest [„laitmatusest”, NW] kinni pead? Nea Jumalat ja sure!” Kuna „laitmatus” tähendab veatut andumust, võis naine sellest rääkida sarkastiliselt, et panna Hiiobit Jumalat needma. Kuid Hiiob vastas: „Sinagi räägid nagu rumalad naised räägivad! Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Seegi Saatana sepitsus kukkus läbi, sest meile öeldakse: „Kõige selle juures ei teinud Hiiob oma huultega pattu.” (Iiob 2:9, 10) Oletame, et vaenulikud perekonnaliikmed ütlevad, et meie kristlik tegevus on iseenda mõttetu kurnamine, ja käivad meile peale, et me ütleksime Jehoova Jumalast lahti. Kuid nagu Hiiob, võime meiegi sellises katses vastu pidada, sest me armastame Jehoovat ja soovime kiita tema püha nime. — Laul 145:1, 2; Heebrealastele 13:15.
Kolm jultunud petist
16. Kes tulid Hiiobit nii-öelda lohutama, aga kuidas Saatan neid juhtis?
16 Järgmiseks saatanlikuks salasepitsuseks osutus see, et kolm „sõpra” tulid Hiiobit nii-öelda lohutama. Üks neist, Eliifas, oli tõenäoliselt Aabrahami järeltulija Eesavi liinis. Kuna Eliifas rääkis esimesena, oli ta kahtlemata teistest vanem. Kohal oli ka Aabrahami ja Ketuura poja Suua järeltulija Bildad. Kolmas mees oli Soofar, keda nimetati naamanlaseks, mis tähistas tema perekonda või elukohta arvatavasti Araabia loodeosas. (Iiob 2:11; 1. Moosese 25:1, 2; 36:4, 11) Nii osavalt nagu Saatan juhib neid inimesi, kes üritavad tänapäeval panna Jehoova tunnistajaid Jumalast lahti ütlema, sama osavalt juhtis ta ka seda kolmikut, püüdes viia Hiiobit selleni, et see need valesüüdistused omaks võtaks ja oma laitmatuse murraks.
17. Mida küllatulnud kolmik tegi, ning mida see seitsme päeva ja seitsme öö jooksul ei teinud?
17 See kolmik korraldas demonstratiivse kaastundeavalduse, valades pisaraid, rebides oma riided lõhki ja visates endale tuhka pähe. Seejärel istusid nad Hiiobi juures seitse päeva ja seitse ööd, ilma et oleksid lausunud ühtainustki lohutavat sõna! (Iiob 2:12, 13; Luuka 18:10—14) Need kolm jultunud petist olid niivõrd laostunud vaimsusega, et neil polnud mitte midagi lohutavat öelda ei Jehoova ega tema tõotuste kohta. Küll aga tegid nad valesid järeldusi ja valmistusid neid kasutama Hiiobi vastu niipea, kui avaliku leina formaalsused täidetud saavad. On huvitav, et enne seitsmepäevase vaikuse lõppu võttis kuuldeulatuses istet ka noor mees Eliihu.
18. Miks Hiiob surmast rahu otsis?
18 Hiiob katkestas lõpuks vaikuse. Kuna küllatulnud kolmik polnud pakkunud Hiiobile mitte mingit lohutust, needis ta oma sündimise päeva ja soovis teada, miks tema vaevarikas elu küll edasi kestab. Ta otsis rahu surmast ega kujutanud ettegi, et ta enne surma veel kunagi tõelist rõõmu tunda võiks, kuna ta oli nüüd puruvaene, leinast vaevatud ja raskelt haige. Kuid Jumal ei luba Hiiobit puudutada nii, et see surma võiks saada. — Iiob 3:1—26.
Hiiobi süüdistajad ründavad
19. Milles süüdistas Eliifas Hiiobit alusetult?
19 Eliifas rääkis esimesena kõigis kolmes väitlusvoorus, millega Hiiobi laitmatus järjekordsele katsele pandi. Oma esimeses kõnes küsis Eliifas: „Kus on õiged hävitatud?” Ta järeldas, et kindlasti on Hiiob midagi kurja teinud, mistõttu Jumal teda karistab. (Iiob 4. ja 5. peatükk) Oma teises kõnes naeruvääristas Eliifas Hiiobi tarkust ja küsis: „Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea?” Eliifas andis mõista, et Hiiob püüab näidata, et ta on isegi Kõigevägevamast kõrgem. Selle teise rünnaku lõpus maalis ta Hiiobist pildi kui ärataganejast, altkäemaksu võtjast ja petisest. (Iiob 15. peatükk) Oma viimases kõnes süüdistas Eliifas Hiiobit alusetult paljudes kuritegudes — väljapressimises ja selles, et ta ei olevat hädalistele ei leiba ega vett andnud ning olevat rõhunud leski ja vaeslapsi. — Iiob 22. peatükk.
20. Mis iseloomustab Bildadi rünnakuid Hiiobi vastu?
20 Bildad, kes kõigis kolmes väitlusvoorus teisena sõna võttis, pidas üldjoontes kinni Eliifase valitud teemast. Bildadi kõned olid lühemad ja sapisemad. Ta süüdistas isegi Hiiobi lapsi väärtegudes, mistõttu need olevat oma surma ära teeninud. Ta tõi oma ebaõige arutluse käigus järgneva piltliku näite: kui kõrkjas ja pilliroog vett ei saa, siis need kuivavad ja surevad — samamoodi läheb „kõigil, kes unustavad Jumala”. See näide on õige, kuid seda ei saanud rakendada Hiiobi puhul. (Iiob 8. peatükk) Bildad väitis, et Hiiobi hädad on seesugused, mis saavad osaks vaid kurjadele inimestele. (Iiob 18. peatükk) Oma kolmandas lühikeses kõnes kinnitas Bildad, et inimene on „ussike” ja „vaglake” ning on seetõttu Jumala silmis ebapuhas. — Iiob 25. peatükk.
21. Milles Soofar Hiiobit süüdistas?
21 Soofar kõneles väitluses kolmandana. Tema arutluskäik sarnanes põhimõtteliselt Eliifase ja Bildadi omaga. Soofar süüdistas Hiiobit kurjuses ja käis viimasele peale, et see oma patused eluviisid hülgaks. (Iiob 11. ja 20. peatükk) Teise korra järel lõpetas Soofar oma sõnavõtud. Kolmandas väitlusvoorus ei olnud tal enam midagi lisada. Kuid kogu selle aja jooksul oli Hiiob julge ega jäänud oma süüdistajatele vastust võlgu. Näiteks ühel puhul ütles ta: „Te kõik olete tüütavad trööstijad! Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu?” — Iiob 16:2, 3.
Me suudame vastu pidada
22., 23. a) Kuidas võib Kurat püüda murda meie laitmatust Jehoova Jumala ees samal kombel nagu Hiiobi puhulgi? b) Mida me võime küsida Hiiobi hoiaku kohta, kuigi ta paljudes katsetes vastu pidas?
22 Nii nagu see juhtus Hiiobiga, tabab ehk meidki ühel ajal korraga mitu katsumust, kusjuures Saatan võib meie laitmatuse murdmiseks appi võtta hirmutamise või muud vahendid. Ta püüab meid ehk Jehoova vastu pöörata, kui me majanduslikesse raskustesse satume. Kui sureb meie lähedane inimene või kui meil on vilets tervis, püüab Saatan meid ehk Jumalat süüdistama õhutada. Keegi võib meid koguni alusetult süüdistada, nagu Hiiobi sõbrad seda tegid. Nagu mainis vend Macmillan, võib Saatan meil „kannul olla”, kuid me võime siiski vastu pidada.
23 Me oleme nüüd näinud, et Hiiob pidas oma paljudes katsumustes vastu. Aga võib-olla pidas ta vastu vaid hädavaevu? Ehk oli tema vaim tegelikult murtud? Vaadelgem, kas Hiiob oli tõesti kogu lootuse kaotanud.
Kuidas sa vastaksid?
◻ Millise suure vaidlusküsimuse tõstatas Saatan Hiiobi päevil?
◻ Mil viisil pandi Hiiob äärmiselt raskele katsele?
◻ Milles Hiiobi kolm „sõpra” teda süüdistasid?
◻ Kuidas võib Saatan püüda murda meie laitmatust Jehoova ees samal kombel nagu Hiiobi puhulgi?
[Pilt lk 10]
A. H. Macmillan