Jehoova tunneb meid hästi!
JEHOOVA tõesti tunneb meid, eriti kui oleme tema ustavad teenijad. Lähedased sõbrad, sugulased või isegi vanemad ei tunne meid nii hästi kui tema. Jumal tunneb meid paremini kui isegi meie ise!
See, kui täiuslikult Jehoova oma teenijaid tunneb, tuleb hästi esile Laulus 139. Mida Taavet selles laulus ütles? Ja kuidas peaks see, mida Jumal meist teab, mõjutama meie kõneviisi ning käitumist?
Kui palju küll Jehoova teab!
Et Jehoova on meie Looja, peaksimegi temalt ootama, et ta meid täielikult tunneb. (Apostlite teod 17:24—28) Taavet sai seepärast öelda: „Jehoova, sa uurid mind läbi ja tunned mind!” (Laul 139:1) Jumal tundis Taavetit nii hästi, nagu oleks teinud põhjaliku uurimise. Rõõmsana, et Jumal teda uurib, alistus laulik täielikult Jehoova juhtimisele ja õpetusele. Samalaadselt ’veeretavad’ Jehoova tunnistajadki palvemeeles ’Jehoova peale oma tee ja loodavad tema peale’, kindlad selles, et ta teeb alati õigesti. (Laul 37:5) Me südameis on vaimse julgeoleku tunne, sest otsime õpetust Jumala tarkusest ning allutame end meeleldi Jumala juhtimise alla. (Õpetussõnad 3:19—26) Taaveti sarnaselt võime leida lohutust teadmisest, et Jumal peab meid silmas, mõistab meie probleeme ning on alati valmis meid aitama.
„Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen,” tunnistas laulik. (Laul 139:2a) Jumal teadis kõiki Taaveti tegusid, näiteks seda, kui ta tööpäeva lõpul maha istus, ja seda, kui ta pärast magatud ööd üles tõusis. Kui oleme Jehoova tunnistajad, võime kindlad olla, et Jumal tunneb sama hästi meidki.
Taavet möönis: „Sa mõistad kaugelt ära mu mõtted!” (Laul 139:2b) Kuigi Jumal asub maiselt areenilt kaugel taevas, teadis ta, mida Taavet mõtles. (1. Kuningate 8:43) See ei peaks meid üllatama, sest Jehoova „näeb, mis südames”. (1. Saamuel 16:7; Õpetussõnad 21:2) Tõsiasi, et Jumal võtab arvesse meie mõtted, peaks panema meid mõtlema asjadele, mis on puhtad, vooruslikud ja kiituse väärt. Ja kui sobiv on, et ilmutame oma mõtteid regulaarselt südamesttulevas palves, et saada Jumala juhtimist ning „Jumala rahu”! — Filiplastele 4:6—9.
Laulik lisas: „Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad!” (Laul 139:3) Selle äramõõtmine, kui Taavet reisis ühest kohast teise ja puhkas pikutades, tähendab ilmselt seda, et Jehoova uuris hoolikalt kõike, mida laulik tegi. Kõigekõrgem mõõtis kõiki Taaveti tegusid, et teada saada tema käitumisviisi täpset olemust. Jumal tundis täielikult teid, radasid, kus ta oma elus kõndis. Kui me taevane Isa uurib samamoodi meid, leidku ta siis meid teenimas teda ustavalt ning hoidmas kinni „õigluse rajast”, mis viib igavesse ellu. — Õpetussõnad 12:28.
Et miski, mida Taavet võiks nimetada, ei ole peidus Jumala eest, ütles ta: „Sest ei ole veel sõnagi mu keelel, näe, siis sa, Jehoova, tead selle kõik ära!” (Laul 139:4) Kui oleme sellises mures, et ei tea, mida palves öelda, siis Jehoova vaim „ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega”. (Roomlastele 8:26) Jumal tunneb meie jutust ära sõnad, mis on küll me keelel, aga jäävad ütlemata, sest ta tunneb meie tõelisi tundeid. Kui meil on „silmakirjatsematust usust” lähtuv armastus, ei ürita me kunagi teisi „libedate kõnedega” petta. — 1. Timoteosele 1:5; Roomlastele 16:17, 18.
Taavet lisas: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale!” (Laul 139:5) Jehoova ümbritses Taavetit pidevalt nagu ümberpiiratud linna. Laulik ilmselt teadis, et sel, mida ta elu jooksul teha võis, oli piir. Ta teadis ka, et oli võimatu pääseda Jumala valvsa pilgu ning käe ehk juhtimise alt. Muidugi ei üritanudki Taavet nende alt pääseda ja ega meiegi ürita. Aga olgu meie käitumisest alati näha, et teame, et Jehoova käsi on meie kui tema tunnistajate peal.
See, kui hästi Jumal tundis Taavetit, täitis teda harda aukartusega. Seepärast ta kuulutas: „See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu!” (Laul 139:6) Jumal tunneb meid kui isiksusi nii põhjalikult, et me pole võimelised seda kogemustest või ettevalmistusest hoolimata haarama. Et see ületab inimliku arusaamise piirid, võime olla kindlad, et Jehoova teab, mis on meile parim. Alistugem Jumala tahtele ka siis, kui me temalt midagi paludes saame eitava vastuse. Nagu apostel Johannes kirjutas: „Kui me midagi palume tema tahtmist mööda, ta kuuleb meid.” — 1. Johannese 5:14.
Jumala vaimu eest ei saa põgeneda
Jehoova mitte ainult vastab oma lojaalsete teenijate palvetele, vaid tema vaim ka tegutseb nende heaks ning aitab neil täita tema tahet. Taavet küsis: „Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?” (Laul 139:7) Laulik teadis, et ta ei võinud põgeneda Jumala vaimu ehk tegutseva jõu eest, mis võib jõuda universumi kaugeimate osadeni. Keegi ei või ka põgeneda Jumala palge eest, teiste sõnadega tema tähelepanu eest. Tõepoolest, „Joona tahtis Jehoova palge eest põgeneda Tarsisesse”, aga see prohvet ei võinud pääseda suure kala eest, kelle Jumal saatis teda äraneelama, ega vastutuse eest täita Jumala korraldus. (Joona 1:3; 2:1; 2:11—3:4) Lootkem siis Jehoova vaimule, et võiksime selle abiga täita Jumalalt saadud ülesanded. — Sakarja 4:6.
Kuna Taavet teadis, et Jumala eest on võimatu end peita, ütles ta: „Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda [„Šeoli”, NW], vaata, sina oled seal!” (Laul 139:8) Lauliku päevil mõeldi ’taevasse astumise’ all minekut kõrgetele mägedele, mille tipud olid tihtipeale pilvede peidus. Jah, isegi kõrgeimal mäetipul poleks me kättesaamatud Jumala vaimule. Enamgi veel, me ei jää tema tähelepanuta isegi magades Šeolis, mis piltlikult kujutab maa sügavusi. — Võrdle 5. Moosese 30:11—14; Aamos 9:2, 3.
„Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere otsa,” ütles Taavet, „siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni!” (Laul 139:9, 10) Mida mõeldakse „koidutiibadega”? Nende sõnadega kujutatakse poeetiliselt seda, kuidas koiduvalgus justkui tiibadega kiiresti idast läände tõttab. Aga kui Taavet võtaks koidutiivad ja ulatuks lääne kaugeimate merede või saarteni? Ta oleks ikka Jumala käe ehk juhtimise ja kontrolli all. Jehoova oleks oma vaimuga seal laulikut kaastundlikult õpetamas. — Laul 51:13.
Pimedus ei ole Jumalale probleemiks
Ei pikk vahemaa ega pimedus või teha inimest Jumalale kättesaamatuks. Nii Taavet lisab: „Ja kui ma ütleksin: ’Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!’, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus!” (Laul 139:11, 12) Inimene võiks sattuda pilkasesse pimedusse ja see võiks teda otsekui peita. Aga Jehoovale on ta sama nähtav, nagu seisaks eredas päevavalguses. Keegi ei või Jumala eest peita ühtegi pimeduses tehtud pattu. — Jesaja 29:15, 16.
Peitmine ei päästa meid meie Looja pilgu eest. Sellepärast ütles Taavet: „Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus! Ma tänan sind, et ma olen tehtud nii kardetavaks imeks; imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi! Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti! Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad [mille kestel kõik kehaosad moodustati], ehk küll ühtainustki neist [selgeltnähtavatest kehaosadest] ei olnud olemas!” — Laul 139:13—16.
Jehoova Jumal, kes tunneb meie sügavaimaid tundeid, tegi Taaveti neerud. Neerud on sügaval keha sees ning seetõttu peidetuimaid ja raskemini ligipääsetavamaid organeid, aga Jumal võib neid näha. Ta võib näha isegi emaihusse. Jehoova võib näha arenevat loodet! Kui Taavet mõtiskles, kuidas ta ise oli moodustunud emaüsas, pani see teda ülistama oma Tegijat. „Maa sügavusega” mõtles laulik ilmselt emaüsa. Selles inimsilmale kättesaamatus, kuid Jumalale nähtavas paigas kootakse kokku lapse luud, kõõlused, lihased, närvid ja veresooned.
Taaveti välimus oli Jumalale teada juba enne seda, kui tema emaüsas võis eristada tema kehaosi. Miks? Seepärast, et loote arenemine käis teatud kindla kava järgi, justkui raamatusse kirjutatud juhendite järgi. Kuidas see küll näitab Jehoova tarkust ja tema võimet näha peidetudki asju! See peaks panema ka meid hindama seda, et Jumal on loonud inimsoo ja on vastutav imelise paljunemisprotsessi eest, mille tulemusena me isiksustena eksisteerime.
Kui kallid on küll Jumala mõtted!
Mõtisklemine inimlapse arengu üle emaihus pani Taaveti mõtlema Jumala tarkusele. Seepärast laulik hüüatas: „Kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!” (Laul 139:17) Taavet pidas Jehoova Jumala mõtteid kalliks ja neid on nii palju, et ta oli liigutatud ’nende väga suurest arvust’. Kui Jumala mõtted meilegi kallid on, olgem usinad Pühakirja uurijad. (1. Timoteosele 4:15, 16) Tema kirjapandud mõtted on kasulikud „õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud”. — 2. Timoteosele 3:16, 17.
Taavet ütles Jehoova mõtete kohta: „Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva! Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures!” (Laul 139:18) Et Jumala mõtteid on liivateradestki rohkem, ei jõuaks Taavet ärgates nende lugemist alustades magamaminekuks valmis. Hommikul ärgates oleks ta ikka veel Jehoova juures, see on, ta loeks ikka Jumala mõtteid. Kuna me tegelikult vajame Jehoova juhatust, võiks tema mõtete ja eesmärkide üle palvemeeles mõtisklemine täita meie meele nii õhtul viimasena kui ka hommikul esimesena. — Laul 25:8—10.
Õelate kättemaks
Kuidas suhtus Taavet neisse, kes hülgavad jumaliku õpetuse, kui võtta arvesse, et Jumal juhib targasti? Ta palus: „Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad, kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased!” (Laul 139:19, 20) Taavet ei üritanud õelaid tappa, vaid palvetas, et nad saaks kättemaksu Jehoova käest. Meilgi peaks olema sama suhtumine. Näiteks võime paluda julgust rääkida Jumala sõna vastastelt tuleva tagakiusamise ajal. (Apostlite teod 4:18—31) Aga me ei või püüda oma vaenlasi kõrvaldada, sest teame, mida Jehoova ütles: „Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte!” — Heebrealastele 10:30; 5. Moosese 32:35.
Kui Jumal oleks surmanud õelad, oleks sellised verevalajad saanud eemaldatud Taavetist. Oli teada nende süü verevalamises ja ka Jehoovast rääkimises nende oma tahtmist mööda, mitte Jehoova mõtetega kooskõlas. Nad olid surma ärateeninud ka sellepärast, et nad tõid teotust Jumala nimele, kasutades seda vääritul viisil, võib-olla oma kurjade plaanide teostamiseks. (2. Moosese 20:7) Ärgem kunagi saagem sellistes pattudes süüdlasteks!
Kuna õelad olid süüdi verevalamises ja Jumala nime teotamises, kuulutas Taavet: „Kas ma neid, kes sind vihkavad, Jehoova, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu! Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu omiks vaenlasiks!” (Laul 139:21, 22) Taavet tülgastas neid, sest nad vihkasid väga Jehoovat ja mässasid Tema vastu. Nad olid lauliku vaenlased, sest ta jälestas nende kurjust, jumalakartmatust ja Kõigekõrgema vastu mässamist.
Lase Jumalal end uurida
Taavet ei tahtnud olla õelate sarnane, aga ta teadis, et ei peaks olema vaenulik nende vastu. Seepärast ta anus: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Laul 139:23, 24) Lauliku sarnaselt peaksime tahtma, et Jumal uurib meie südant ja näeb, kui meil on vääraid ajendeid. (1. Ajaraamat 28:9) Me peaks paluma Jehooval meid uurida, tunda meie rahutusttekitavaid mõtteid ja näha, kas me ei ole valuteel. Kui meid ahistab mure meie vigade pärast või kui meis on midagi kahjulikku või väära meie motiivides, palvetagem alandlikult ja alistugem täielikult Jumala vaimu juhtimisele ning tema Sõna nõuandeile. (Laul 40:12—14) Sel moel võib meie parim Sõber Jehoova juhatada meid igavesel teel, aidates meid kulgeda õiglasel teel, mis viib igavesse ellu.
Laul 139 annab siis tõelist julgustust. See näitab, et me taevasel Isal ei jää kunagi midagi tähele panemata, ja et ta võib meid aidata alati, kui vajame abi. (Heebrealastele 4:16) Lisaks sellele oleme tema armastava hoolitsuse all julged, sest ta tunneb meid paremini kui meie ise. (5. Moosese 33:27) Kui palume alandlikult tal meid uurida ja me isiklikud nõrkused meile esile tuua, võime end tema abiga parandada. Kindlasti peaks see, et Jumal meid igaüht tunneb, meie elule hästi mõjuma. See peaks ajendama meid saama ustavateks tõelise teenimise kaitsjateks ja panema meid käima alandlikult Jehoova ees, kes meid nii hästi tunneb.