„Neil, kes otsivad Jehoovat, ei puudu midagi head”

 1. Millises olukorras Taavet oli?

TAAVET põgenes elu eest. Iisraeli kuningas Saul oli otsustanud ta tappa. Kui Taavetil toidumoon otsa sai, põikas ta Noobi linna ja palus endale viit leiba. (1. Saam. 21:1, 3.) Hiljem otsis ta oma meestega koopast varju. (1. Saam. 22:1.) Kuidas Taavet sellesse täbarasse olukorda sattus?

 2. Kuidas võitles Saul Jumala enda vastu? (1. Saamueli 23:16, 17.)

² Taaveti populaarsus ja sõjaline edu oli Sauli kadedusest pööraseks teinud. Saul teadis, et sõnakuulmatuse pärast on ta troonist sama hästi kui ilma ja et Jehoova on valinud kuningaks Taaveti. (Loe 1. Saamueli 23:16, 17.) Sellest hoolimata ajas Saul oma suure sõjaväega Taavetit taga. Kas ta tõesti mõtles, et suudab nurjata eesmärgi, mis Jumalal Taavetiga oli? (Jes. 55:11.) Seda me ei tea, kuid üks on kindel: Taaveti vastu võideldes võitles Saul Jumala enda vastu. Ja need, kes Jumala vastu võitlevad, jäävad alati kaotajaks.

 3. Millise hoiakuga oli Taavet hoolimata raskustest?

³ Taavet ei olnud auahne mees ega trüginud Iisraeli troonile. Jehoova oli ta kuningaks valinud ja seepärast suhtus Saul temasse kui verivaenlasesse. (1. Saam. 16:1, 12, 13.) Ometi ei süüdistanud Taavet oma raskustes Jehoovat. Samuti ei kaevelnud ta vähese toidu ja viletsa peavarju üle. Vastupidi, võimalik et just tolles koopas lõi ta selle kauni laulu, kust on võetud artikli juhttekst „Neil, kes otsivad Jehoovat, ei puudu midagi head”. (Laul 34:10.)

 4. Milliseid küsimusi me hakkame arutama ja miks?

⁴ Ka tänapäeval on paljudel Jehoova teenijatel nappinud vahel toitu ja muud eluks vajalikku, seda näiteks koroonapandeemia ajal.b Ja võib arvata, et suure viletsuse lähenedes läheb elu veelgi raskemaks. (Matt. 24:21.) Seepärast arutagem järgmisi küsimusi: mis mõttes ei puudunud Taavetil midagi head; miks tuleb meil olla rahul sellega, mis meil on; miks me võime kindlad olla, et Jehoova hoolitseb meie eest; kuidas valmistuda tulevikuks?

 5.–6. Mida Taavet mõtles, kui ütles, et Jehoova teenijatel ei puudu midagi head? (Laul 23:1–6.)

⁵ Mida Taavet mõtles, kui ütles, et Jehoova teenijatel ei puudu midagi head? Sellest annab aimu Laul 23, kus on sarnane sõnastus. (Loe Laul 23:1–6.) Taavet alustab seda laulu sõnadega „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust”. Edasi räägib ta tõelistest ja kestvatest väärtustest: rohketest vaimsetest hüvedest, mis tal on tänu sellele, et Jehoova on tema karjane. Ta ütleb, et Jehoova juhib teda õiguse radadel ja on tema kõrval nii headel kui halbadel aegadel. Samas nendib ta, et elu Jehoova haljal aasal ei ole murevaba. Vahel on ta masendunud, otsekui kõnniks sünges orus, ja tal on vastaseid. Ent kuna Jehoova on tema karjane, ei karda ta kurja.

⁶ Siit leiamegi vastuse küsimusele: mis mõttes ei puudunud Taavetil midagi head? Tal oli olemas kõik, mida ta vajas headeks suheteks Jehoovaga. Tema õnn ei sõltunud materiaalsetest hüvedest. Ta oli rahul sellega, mida Jehoova andis. Jumala õnnistus ja kaitse oli talle kõige tähtsam.

 7. Milline katsumus tabas Juudamaa kristlasi? (Luuka 21:20–24.)

⁷ Taaveti sõnadest õpime, et me ei tohiks materiaalset vara ületähtsustada. Loomulikult on normaalne tunda rõõmu asjadest, mis meil on. Kuid need ei tohiks meile liiga tähtsaks saada. Seda tuli mõista ka esimese sajandi kristlastel, kes elasid Juudamaal. (Loe Luuka 21:20–24.) Jeesus ütles, et tuleb aeg, kui sõjaväed piiravad Jeruusalemma ümber, ning et siis tuleb ellujäämiseks mägedele põgeneda. Kuid sel oli oma hind. Üks varasem Vahitorn kommenteeris seda nii: „Nad jätsid maha põllud ja kodud ega võtnud oma majast isegi asju kaasa. Nad olid kindlad Jehoova kaitses ja toes ning panid tema teenimise ettepoole kõigest muust, mis võis näida tähtis.”

 8. Mida me võime Juudamaa kristlaste näite varal õppida?

⁸ Juudamaa kristlaste näite varal võime õppida midagi olulist. Samas Vahitornis öeldi veel: „Seega võib meil olla ees katseid seoses sellega, kuidas me suhtume materiaalsetesse asjadesse: kas need on meile esmatähtsad või on meile tähtsam pääste, mille saavad kõik, kes on Jumala poolel? Jah, põgenemine võib tähendada meile mõningaid raskusi ja millestki loobumist. Me peame olema valmis tegutsema mistahes vajalikul viisil sarnaselt esimese sajandi kristlastega, kes põgenesid Juudamaalt.”c

 9. Mida kinnitavad meile Pauluse sõnad Juudamaa kristlastele?

⁹ Võime vaid kujutleda, kui raske oli neil kristlastel kõik maha jätta ja uues kohas nullist alustada. Neil oli vaja usku, et Jehoova hoolitseb nende põhivajaduste eest. Ja tegelikult oli neil vajalik ettevalmistus olemas. Viis aastat varem oli Paulus neile kirjutanud: „Teie elust ilmnegu, et teis pole rahaarmastust. Olge rahul sellega, mis teil on. Jumal on ju öelnud: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?”” (Heebr. 13:5, 6.) Nendel kristlastel, kes olid Pauluse nõu kuulda võtnud, oli nüüd kergem vähemaga läbi ajada. Nad olid kindlad, et Jehoova ei jäta neid maha. Pauluse sõnad kinnitavad meile sedasama.

10. Mis oli Pauluse saladus?

¹⁰ Paulus andis samalaadset nõu ka Timoteosele. Ta kirjutas: „Kui meil on olemas toit ja riided, siis olgem rahul.” (1. Tim. 6:8.) Kas see tähendab, et on vale nautida peeneid roogasid, elada ilusas kodus ja osta uusi riideid? See pole Pauluse sõnade mõte. Ta pidas silmas hoopis seda, et me peaksime olema rahul sellega, mis meil on. Paulus nimetas seda tõde oma saladuseks. (Filipl. 4:12, allmärkus.) Meie kalleim varandus on lähedane suhe Jehoovaga, mitte aga maine vara. (Hab. 3:17, 18.)

11. Mida võib Moosese sõnadest rahulolemise kohta õppida?

¹¹ Meie arusaam sellest, mida me vajame, ei pruugi kokku langeda Jehoova omaga. On huvitav tähele panna, mida Mooses ütles Iisraeli rahvale, kes oli 40 aastat kõrbes rännanud. Ta lausus: „Teie Jumal Jehoova on õnnistanud kõiki teie tegusid. Ta teab hästi teie rännakuid selles suures kõrbes. Need 40 aastat on teie Jumal Jehoova olnud koos teiega ja teil pole olnud millestki puudust.” (5. Moos. 2:7.) Kogu selle aja toitis Jehoova neid mannaga ja nende riided – needsamad, mis neil Egiptusest lahkudes seljas olid – ei kulunud ära. (5. Moos. 8:3, 4.) Kuigi mõne meelest ei pruukinud seda just palju olla, tuletas Mooses neile meelde, et neil oli kõik vajalik olemas olnud. Meilgi tuleks õppida olema rahul ning olla tänulik ka väikeste asjade eest ja näha neis Jehoova õnnistust.

12. Mis näitab, et Taavet lootis Jehoovale, mitte oma võimekusele?

¹² Taavet teadis, et Jehoova on ustav ja hoiab neid, kes teda armastavad. 34. laulu kirjutamise aegu oli ta küll surmasuus, kuid ususilmil nägi ta, et Jehoova ingel on tema ümber laagri üles löönud. (Laul 34:7, allmärkus.) Näib, et Taavet võrdles inglit sõduriga, kes on lagedal laagris ja peab valvsalt vahti. Kuigi Taavet oli võimekas sõjamees ja Jehoova oli lubanud anda talle kuningavõimu, ei lootnud ta vaenlaste alistamisel oma lingule ega mõõgale. (1. Saam. 16:13; 24:12.) Ta lootis hoopis oma Jumalale, olles täiesti kindel, et Jehoova ingel kaitseb neid, kes Jehoovat kardavad. Meie küll ei oota, et Jumal meid ime läbi kaitseks, kuid me teame, et need, kes loodavad temale, ei kannata korvamatut kahju.

13. Miks me näime Googi rünnaku ajal kaitsetud, kuid miks ei pea me kartma? (Vaata kaanepilti.)

¹³ Varsti pannakse meie usk Jehoova kaitsesse tõsiselt proovile. Goog Maagoogi maalt, mingi rahvaste ühendus, ründab Jumala rahvast ning võib tunduda, et meie elu on ohus. Meil tuleb olla kindel, et Jehoova suudab meid päästa ja ka teeb seda. Rahvaste silmis oleme nagu kaitseta lambad. (Hes. 38:10–12.) Meil pole relvi ega sõjalist väljaõpet. Näib, nagu oleksime kerge saak. Kuid nemad ei näe seda, mida meie usus näeme: inglite armeed, kes on laagris Jumala rahva ümber, valmis meid kaitsma. Kui taevased väed meile appi tõttavad, tabab meie vaenlasi tõeline šokk. (Ilm. 19:11, 14, 15.)

14. Kuidas me saame tulevasteks sündmusteks valmistuda?

¹⁴ Mis aitab meil tulevasteks sündmusteks valmis olla? Me ei tohiks materiaalset vara ületähtsustada; ühel päeval tuleb meil sellega nagunii hüvasti jätta. Samuti peaksime olema rahul sellega, mis meil on, ja leidma suurimat rõõmu suhetest Jehoovaga. Mida paremini me oma Jumalat tunneme, seda kindlamad oleme, et ta kaitseb meid, kui Goog Maagoogi maalt Jumala rahvast ründab.

15. Kuidas oli Taavet minevikus Jehoova abikätt näinud?

¹⁵ Laulus 34 mainib Taavet veel midagi, mis aitas temal ja aitab ka meil raskusteks valmistuda. Taavet ütles: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea! Õnnelik on mees, kes tema juurest pelgupaika otsib.” (Laul 34:8.) See selgitab, miks Taavet nii kindlalt Jehoovale lootis. Ta oli korduvalt kogenud, et Jumalale lootmine ei vii pettumuseni. Näiteks astus ta noorena välja vilistist hiiglase Koljati vastu ja ütles talle: „Täna annab Jehoova sind minu kätte.” (1. Saam. 17:46.) Ja nii läkski. Jehoova oli Taavetiga ka siis, kui kuningas Saul teda mitut puhku tappa üritas. (1. Saam. 18:12.) Kuna Taavet oli näinud Jehoova abikätt minevikus, oli ta kindel, et võib loota talle ka nüüd.

16. Too näide, kuidas me saame maitsta, et Jehoova on hea.

¹⁶ Mida enam me praegu Jehoovale toetume, seda kindlamad oleme tema päästes ka tulevikus. Nõuab usku, et end kokkutulekuks töölt vabaks küsida või et paluda endale töögraafikut, mis võimaldaks käia kõigil koosolekutel ja teha rohkem kuulutustööd. Mis siis, kui tööandja keeldub meile vastu tulemast ja me kaotame töö? Kas meil on usku, et Jehoova ei hülga meid ja hoolitseb edaspidigi meie põhivajaduste eest? (Heebr. 13:5.) Paljud täisajalised teenijad võivad omast kogemusest kinnitada, et Jehoova tuleb kriitilisel hetkel alati appi. Jehoova on ustav.

17. Kuidas kõlab aastatekst 2022 ja miks juhtiv kogu just selle teksti valis?

¹⁷ Koos Jehoovaga ei pea me tulevasi sündmusi kartma. Senikaua kui tema huvid on meie elus esikohal, ei jäta ta meid maha. Et tuletada meile meelde, kui oluline on praegu eelseisvaks valmistuda ja õppida Jehoovale toetuma, valis Jehoova tunnistajate juhtiv kogu aastatekstiks 2022 Laulu 34:10 sõnad „Neil, kes otsivad Jehoovat, ei puudu midagi head”.