Olen leidnud lohutust ”surmavarju orus”

Jutustanud Barbara Schweizer

Vahel, kui kõik on hästi läinud, olen elanud nagu meeldival ”haljal aasal”. Kuid tean ka seda, mida tähendab kõndida ”surmavarju orus”. Siiski olen kindel, et tänu meie Karjasele Jehoovale võime tulla toime igasugustes olukordades, mis ka meie ette ei kerkiks. (Laul 23:1—4.)

AASTAL 1993, mil olime abikaasaga mõlemad ligi 70-aastased, otsustasime võtta oma elus ette uue seikluse — teenida Ecuadoris, kus oli suurem vajadus piibliõpetajate järele. Kuigi oleme päritolult ameeriklased, valdasime hispaania keelt ning meil polnud mingisuguseid rahalisi kohustusi. Kuna teadsime, et ’inimeste püüdmise’ töö läheb Ecuadoris hästi, otsustasime heita oma võrgud neisse saagirikastesse vetesse (Matteuse 4:19).

Veetnud mõned meelierutavad päevad Vahitorni ühingu Ecuadori harubüroos, läksime Guayaquilis bussijaama, oodates ärevusega reisi Machalasse, mis oli üks neist linnadest, kus vajadus abi järele oli eriti suur. Kuid bussi oodates hakkas mu abikaasal Fredil korraga halb, mistõttu otsustasime oma reisi edasi lükata. Fred jäi meie kohvrite juurde istuma, mina aga läksin telefoniputkasse helistama, et teha korraldusi harubüroosse tagasi pöördumiseks. Kui ma mõne minuti pärast tagasi jõudsin, oli mu abikaasa kadunud!

Pärast seda ei näinud ma enam kunagi Fredi elavana. Sel ajal, kui mina olin korraks ära läinud, oli ta sealsamas bussijaamas raskekujulise südamerikke pärast kokku varisenud. Kui ma teda meeleheitlikult otsisin, pöördus minu poole üks bussijaama ametnik ning ütles, et Fred viidi haiglasse. Jõudnud haiglasse, sain teada, et ta on juba surnud.

Leidsin end äkitselt üksinda keset võõrast maad, ilma kodu ja meheta, kellele toetuda. Ütlen ”toetuda”, kuna Fred oli alati perekonda juhtinud ja korraldanud asju meie mõlema eest. Kuna ma ise ei ole tugev isiksus, oli mul selle üle hea meel. Kuid nüüd tuli mul endal otsuseid langetada, oma elu korraldada ja samal ajal ka kurvastusest üle saada. See kõik oli nii muserdav ja mulle tundus, nagu oleksin ma tõugatud alla ”surmavarju orgu”. Kas ma õpin kunagi üksi toime tulema?

Saime teada tõe ja muutsime oma elu lihtsamaks

Enne seda, kui me Frediga esimest korda kohtusime, olime mõlemad juba abielus olnud ning lahutatud. Südamlik sõprus meie vahel arenes lähedasteks suheteks ning me otsustasime abielluda. Olime nimeliselt kirikuliikmed USA-s Washingtoni osariigis Seattle’is, kuid religioon ei mänginud meie elus eriti suurt rolli, enne kui Jamie, meeldiv noor pioneer (täisajaline evangeeliumikuulutaja), meie ukse taha tuli. Kuna Jamie oli nii tore inimene, nõustusin temaga Piiblit uurima.

Ka Fredil oli asja vastu huvi ja seepärast hakkasid Jamie asemel meiega uurima tema vanemad ning aasta pärast, 1968, ristiti meid mõlemaid. Olime algusest peale innukad seadma Jumala Kuningriigi huvisid oma elus esikohale (Matteuse 6:33). Kindlasti andsid meile selles suhtes head eeskuju Lorne ja Rudi Knust, kes meiega uurisid. Varsti pärast meie ristimist kolisid nad Ameerika Ühendriikide idarannikule, et teenida seal, kus vajadus abi järele oli suurem. Sellega külvasid nad seemne ka meie südamesse.

Kolimise mõttele andis aga tõuke veel üks asjaolu. Nimelt oli Fred suure kaubamaja juhataja. See töö nõudis kogu tema tähelepanu ning ta mõistis, et mujale kolimine aitaks tal oma elu lihtsamaks muuta ning rohkem tähelepanu tõele ja meie kahele lapsele pöörata. Kuid mul oli ka esimesest abielust tütar, kes oli juba abielus ning kes oli samuti koos oma mehega tõe vastu võtnud, seepärast polnud sugugi kerge otsustada Seattle’ist lahkumise kasuks. Siiski mõistsid minu tütar ja väimees meie soovi ning toetasid meie otsust.

Niisiis kolisime 1973. aastal Hispaaniasse, riiki, kus vajadus hea sõnumi kuulutajate ning juhtivate vendade järele oli tol ajal tohutult suur. Fred oli arvestanud, et kui elame kokkuhoidlikult, piisab meile meie säästudest, et katta oma väljaminekud Hispaanias, ning seega võime pühendada enamiku ajast Jumala teenimisele. Seda me ka tegime. Üsna pea sai Fred kogudusevanemaks ning aastal 1983 hakkasime mõlemad ka pioneerideks.

Teenisime Hispaanias 20 aastat, õppisime hispaania keelt ja saime palju häid kogemusi. Käisime tihti Frediga koos kuulutamas ning uurisime abielupaaridega, kellest paljud on nüüd ristitud tunnistajad. Mõni aasta pärast Hispaaniasse tulekut alustasid pioneerteenistust ka meie kaks nooremat last Heidi ja Mike. Kuigi meil oli vähe materiaalset vara, oli see minu elus siiski kõige õnnelikum aeg. Meie elu oli lihtne. Võisime palju aega perena koos veeta, ja nii nagu Piiblis mainitud lesknaise õli, ei lõppenud tänu eelarvete koostamisele otsa ka meie säästud (1. Kuningate 17:14—16).

Kolime jälle teise riiki

1992. aastal hakkasime taas kolimisele mõtlema. Meie lapsed olid suureks kasvanud ja Hispaanias polnud enam nii suurt vajadust abi järele. Üks meie tuttav misjonär, kes oli teeninud Ecuadoris, rääkis meile, et sellel maal on pakiline vajadus pioneeride ja kogudusevanemate järele. Kas oleme liiga vanad, et uuel maal jälle otsast peale alata? Nii me ei arvanud, kuna meil mõlemal oli hea tervis ning meile mõlemale meeldis väga kuulutustöö. Niisiis võtsime ühendust Ecuadori harubürooga ja hakkasime plaane tegema. Tegelikult tahtsid meiega ühineda ka mu tütar Heidi ja tema mees Juan Manuel, kes teenisid Põhja-Hispaanias.

Lõpuks, 1993. aasta veebruaris, olime kõikide oma toimetustega ühele poole saanud ning uuele maale saabunud. Olime mõlemad põnevil pioneerteenistusest Ecuadoris, sest seal olid väga paljud inimesed hea meelega nõus Piiblit uurima. Lahkunud harubüroost, kus meid südamlikult vastu võeti, kavatsesime tutvuda mõningate soovitatud linnadega, kus vajadus abi järele oli eriti suur. Kuid siis suri mu abikaasa.

”Surmavarju orus”

Alguses olin šokis, siis ei suutnud ma juhtunut kuidagimoodi uskuda. Fred polnud kunagi eriti haige olnud. Mida ma tegema peaksin või kuhu minema? Ma ei suutnud selgelt mõelda.

Neil minu elu kõige hirmsamatel hetkedel toetasid mind kaastundlikud vaimsed vennad ja õed, kellest enamik mind peaaegu et ei tundnudki. Harubüroo vennad olid väga abivalmid ning hoolitsesid kõige eest, ka matuste korraldamise eest. Eriti on mulle meelde jäänud see, kui palju armastust ilmutasid minu vastu vend ja õde Bonno. Nad hoolitsesid selle eest, et ma kunagi üksi ei oleks ning Edith Bonno isegi magas mitu ööd minu voodi jalutsis, et ma end üksildasena ei tunneks. Tegelikult osutas kogu Peeteli pere mulle nii suurt armastust ja tähelepanu, et tundsin end justkui sooja ja kaitsva armastuseteki sisse mähituna.

Mõne päeva pärast jõudsid mu juurde ka minu kolm last, kelle toetus oli hindamatu. Päeval sain hakkama, sest siis oli mu kõrval palju häid inimesi, pikkade ööde hommikusse saatmine oli aga palju raskem. Kuid siis oli mulle toeks Jehoova. Niipea kui mind tabas hirmus üksindusehoog, pöördusin tema poole palves ning ta lohutas mind.

Pärast matuseid tekkis küsimus, mida peaksin oma eluga peale hakkama. Tahtsin jääda Ecuadori, kuna siiatulek oli olnud meie ühine otsus, kuid mulle tundus, et ma ei saa siin üksi hakkama. Heidi ja Juan Manuel, kes kavatsesid kolida Ecuadori lähitulevikus, tegid aga oma plaanides ümberkorraldusi, et kolida kohe ning teenida siin koos minuga.

Kuu aja pärast leidsime endale maja Lojas, mis oli üks ühingu soovitatud linnadest. Varsti olin hõivatud kõiksuguste asjade korraldamisega, uue kodu korda seadmisega ja uuel maal kuulutamisega. Kõik see tegevus leevendas mingil määral minu kurbust. Ja peale selle võisin nutta koos oma tütrega, kes oli olnud Frediga väga lähedane, ning see aitas mul oma tundeid välja valada.

Kuid paari kuu möödudes, kui olin juba oma uude ellu sisse elanud, hakkasin oma suurt kaotust üha teravamalt tunnetama. Mõistsin, et ma ei või enam meenutada neid ühiseid õnnelikke hetki Frediga, sest see viis mind täiesti rööpast välja. Niisiis elasin ühest päevast teise, püüdes unustada minevikku, kuid suutmata suurt ka tulevikule mõelda. Püüdsin siiski täita iga päeva mingisuguse mõtteka tegevusega, eriti kuulutustööga. Kuulutustöö oligi see, mis aitas mul edasi minna.

Mulle on alati meeldinud kuulutustöö ja Piibli õpetamine, ning Ecuadoris, kus inimesed on nii vastuvõtlikud, on see töö eriti meeldiv. Üks esimesi kordi, mil läksin ukselt uksele tööle, kohtasin noort abielunaist, kes ütles: ”Sooviksin hea meelega Piiblist rohkem teada saada!” Tema oli esimene, kellega Ecuadoris Piiblit uurima hakkasin. Sellised kogemused haarasid mu tähelepanu sedavõrd, et ma ei mõelnudki enam nii palju oma kurbusele. Jehoova õnnistas minu põlluteenistust rikkalikult. Näib, et pea iga kord, kui läksin head sõnumit kuulutama, sain häid kogemusi.

Kahtlemata oli pioneerteenistuse jätkamine mulle õnnistuseks. See andis mulle kohustusi, mida täita, ning positiivset tegevust igaks päevaks. Üsna pea oli mul juba kuus piibliuurimist.

Kirjeldamaks seda, millist rahuldust sain teenistusest, lubage mul mainida üht keskealist daami, kes on viimasel ajal Piibli õpetusi tõeliselt hindama hakanud. Kui näitan talle mõnda piibliteksti, tahab ta esiteks sellest põhjalikult aru saada ning siis seda nõuannet ellu rakendada. Varem elas ta ebamoraalset elu, kuid hiljuti, kui üks mees tegi talle ettepaneku koos elama hakata, ütles ta otsusekindlalt sellele mehele ära. Ta rääkis mulle, millist rõõmu valmistas talle Piibli mõõdupuudele kindlaks jäämine, sest nüüd tunneb ta meelerahu, mida ta polnud tundnud mitte kunagi varem. Sellised uurimised teevad mu südame soojaks ning aitavad mul end vajalikuna tunda.

Rõõmu säilitamine

Kuigi inimeste jüngriteks tegemise töö toob mulle palju rõõmu, ei ole kurbusest sugugi kerge lahti saada. See tuleb ja läheb. Minu tütar ja väimees on mind imeliselt toetanud, kuid vahel neid omavahel nähes tunnetan oma kaotust veelgi teravamalt. Igatsen nii tohutult oma mehe järele, mitte küll ainult sellepärast, et olime väga lähedased, vaid ka seetõttu, et sõltusin temast nii paljudes asjades. Vahel, kui tahaksin temaga rääkida, küsida temalt nõu või jagada temaga kuulutustöö kogemusi, valdab mind kurbus ning tühjustunne, millega pole sugugi kerge toime tulla.

Mis mind sellistes olukordades aitab? Palvetan hardalt Jehoova poole ja palun, et ta aitaks mul mõelda millelegi muule, millelegi positiivsele (Filiplastele 4:6—8). Ja ta tõesti aitab mind. Pärast mitut aastat suudan taas rääkida mõningatest ilusatest hetkedest, mis olid seotud Frediga. Ilmselt on paranemisprotsess aeglaselt oma mõju avaldama hakanud. Nii nagu laulik Taavet, tunnen ka mina, et olen kõndinud ”surmavarju orus”. Kuid Jehoova oli seal mind lohutamas ning ustavad vennad mind lahkelt õiges suunas juhatamas.

Mida olen õppinud

Kuna juhtimine oli alati Fredi õlul lasunud, arvasin ma, et ei suuda kunagi üksi edasi minna ja ise kõigega hakkama saada. Kuid tänu Jehoova, oma pere ja vendade abile olen hakkama saanud. Mõnes mõttes olen tugevam kui enne. Pöördun Jehoova poole sagedamini kui varem ning õpin ise otsuseid langetama.

Olen väga rõõmus, et veetsime need 20 aastat koos Frediga Hispaanias, teenides seal, kus vajadus oli suurem. Praeguses maailmas ei või me iial ette teada, mida homne päev toob, sellepärast arvan ma, et on väga tähtis anda oma parim nii Jehoovale kui ka oma perele siis, kui meil selleks veel võimalust on. Need aastad rikastasid suuresti meie elu ja abielu ning ma olen veendunud, et need valmistasid mind ka ette selleks kaotuseks. Kuna pioneeritöö oli muutunud minu eluviisiks juba enne Fredi surma, andis see mulle mõtte edasi elada, kui võitlesin, et uues olukorras toime tulla.

Kui Fred suri, tundus mulle alguses, et ka minu elu on lõppenud. Muidugi polnud see aga nii. Mul oli ülesanne, mida Jehoova teenistuses täita, ning inimesed, keda aidata. Kuidas oleksin võinud selle töö lõpetada, teades, et minu ümber on ikka veel palju inimesi, kes vajavad tõde? Nagu ütles Jeesus, toob teiste aitamine kasu ka endale (Apostlite teod 20:35). Kuulutustöö kogemused andsid mulle midagi, mida oodata, asju, mida planeerida.

Mõni aeg tagasi valdas mind jälle tuttav üksindustunne. Kui aga läksin piibliuurimisele, tundsin kohe, kuidas tuju tõuseb. Kaks tundi hiljem koju tulles tundsin rahulolu ning seda, et olen ülesehitatud. Nagu laulik ütles, võime vahel ’silmaveega külvata’, aga siis õnnistab Jehoova meie pingutusi ning me ’lõikame hõiskamisega’ (Laul 126:5, 6).

Oma kõrge vererõhu tõttu pidin hiljaaegu oma ajakavas väikseid ümberkorraldusi tegema, niisiis teenin nüüd regulaarselt abipioneerina. Elan rahuldustpakkuvat elu, kuigi arvan, et selles maailmas ei saa ma kunagi oma kaotusest täielikult üle. Mul on rõõm näha oma kolme last täisajalises teenistuses. Ja kõige enam ootan seda aega, mil võin uues maailmas jälle Frediga kohtuda. Olen kindel, et tal on rõõm kuulda sellest tööst, mida olen suutnud Ecuadoris teha, ja et meie plaanid kandsid siiski vilja.

Palvetan, et lauliku sõnad võiksid ka edaspidi minu puhul tõeks osutuda. ”Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!” (Laul 23:6).

[Pilt lk 23]

Teenistuses Ecuadoris Lojas San Lucases