„Jeesus Kristus on Issand” — kuidas ja millal?

„ISSAND ütles minu Issandale: ’Istu mu paremale käele, kuni ma teen su vaenlastest sinu jalajäri!’ ” Nõnda on Laul 110:1 tõlgitud King James Version’is. Kes on siinmainitud „ISSAND” ja kellele ta need sõnad lausub?

Esimesele küsimusele annab selge vastuse heebreakeelse teksti täpsem tõlge: „Jehoova ütles minu Issandale: . . . ” Järelikult tähendab „ISSAND” suurte tähtedega kirjutatult kõikvõimsat Jumalat Jehoovat ennast. Ehkki King James Version tunnistab Jumala nime, kirjutades selle vormis „ISSAND” vastandina „Issandale”, ei ole see esimene kord, kus need tiitlid segadust tekitavad, sest heebrea keelest vanakreeka keelde tõlgitud Septuaginta hilisemates koopiates kasutatakse sõna Jehoova asemel sõna „Issand”. Kuid miks? Sest Jumala nimi, tetragrammaton (יהוה), asendati tiitliga „Issand”. Õpetlane A. E. Garvie ütleb: „Kõige lihtsam ja tõenäolisem põhjendus sellele, miks hakati kasutama tiitlit Issand [kyʹri·os], seisneb selles, et antud tiitlit kasutati juudi sünagoogis lepingunime Jahve [Jehoova] asemel, kui Pühakirja ette loeti.”

Piibel näitab selgelt, et Jehoova on „Suveräänne Issand”. (1. Moosese 15:2, 8; Apostlite teod 4:24; Ilmutuse 6:10; NW) Teda nimetatakse ka „tõeliseks Issandaks” ja „kogu maailma Issandaks” ja „ilmamaa Issandaks”. (2. Moosese 23:17, NW; Joosua 3:13; Ilmutuse 11:4) Kes on siis see teine „Issand” Laulus 110:1, ja miks nimetab Jehoova teda tunnustavalt „Issandaks”?

Jeesus Kristus kui „Issand”

Jeesust nimetatakse „Issandaks” kõigis neljas evangeeliumis, neist kõige tihedamini Luuka ja Johannese omas. Esimesel sajandil m.a.j. väljendati selle tiitliga lugupidamist ja viisakust, ja see oli võrdväärne tiitliga „härra”. (Johannese 12:21; 20:15; Kingdom Interlinear) Markuse evangeeliumis kasutatakse Jeesuse poole pöördumiseks sagedamini terminit „Õpetaja” ehk „Rabuuni”. (Võrdle Markuse 10:51, UT ja Luuka 18:41.) Samuti Sauluse poolt Damaskuse teel esitatud küsimuses „Issand, kes sa oled?” väljendus seesama viisaka pöördumise üldmõte. (Apostlite teod 9:5) Aga kuna Jeesuse järelkäijad õppisid oma Isandat tundma, on ilmne, et tiitli „Issand” kasutamine nende poolt väljendas palju enamat kui lihtsalt lugupidamist.

Pärast surma ja ülestõusmist, kuid enne oma taevasseminekut, ilmus Jeesus oma jüngritele ning esitas hämmastava teadaande: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.” (Matteuse 28:18) Seejärel, nelipühil, viitas Peetrus väljavalatud püha vaimu mõjul Laulule 110:1 ja ütles: „Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!” (Apostlite teod 2:34—36) Kuna Jeesus jäi ustavaks kuni häbistava surmani piinapostil, äratati ta surnuist üles ja talle anti suurim tasu. Siis sai ta taevas auliseks Issandaks.

Apostel Paulus kinnitas Peetruse sõnu, kui ta kirjutas, et Jumal „pani [Kristuse] istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte ainult selles, vaid ka tulevases maailmas”. (Efeslastele 1:20, 21) Aulise Issandana on Jeesus Kristus kõrgem kõigist aukandjatest, ja see on nii ka uues maailmas. (1. Timoteosele 6:15) Ta ülendati „kõrgele” ja talle anti „nimi üle kõigi nimede”, et igaüks tunnistaks, „et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks”. (Filiplastele 2:9—11) Nii läks täide Laul 110:1 esimene osa, ja „inglid ja võimud ja väed” alistati Jeesusele kui Issandale. — 1. Peetruse 3:22; Heebrealastele 8:1.

Heebrea Kirjades käib väljend „isandate Isand” ainult Jehoova kohta. (5. Moosese 10:17; Laul 136:2, 3) Kuid inspiratsiooni all olles ütles Peetrus Kristuse Jeesuse kohta: „Kes on kõikide Issand [ehk „meie kõigi Issand”, Goodspeed].” (Apostlite teod 10:36) Ta on tõesti „nii surnute kui ka elavate Issand”. (Roomlastele 14:8, 9) Kristlased tunnistavad meeleldi Jeesuse Kristuse oma Issandaks ja Omanikuks ning on valmis talle kuuletuma kui tema alamad, kes on ostetud tema ülikalli verega. Ja Jeesus Kristus on valitsenud kuningate Kuninga ja isandate Isandana oma koguduse üle alates nelipühist aastal 33 m.a.j. Kuid nüüd, alates 1914. aastast, on talle antud kuninglik võim, et ta valitseks sellel positsioonil, samal ajal kui ta vaenlased on pandud ’tema jalgealuseks järiks’. Nüüd oli aeg küps selleks, et ’ta valitseks nende keskel’ — et Laul 110:1, 2 sõnad läheksid täide. — Heebrealastele 2:5—8; Ilmutuse 17:14; 19:16.

Kuidas peab siis mõistma Jeesuse sõnu, mis ta ütles enne oma surma ja ülestõusmist: „Kõik on mu Isa andnud minu kätte”? (Matteuse 11:25—27; Luuka 10:21, 22) See ei ole selline laiaulatuslik väide nagu need, mida me juba arutasime. Nii Matteuse kui Luuka evangeeliumis näitab kaastekst, et Jeesus rääkis teadmistest, mis on peidus ilmalike tarkade eest, kuid ilmutatud tema kaudu, sest tema ’tunneb [„täielikult”, NW]’ Isa. Kui Jeesus vees ristiti ja sünnitati kui Jumala vaimne Poeg, oli ta võimeline meelde tuletama oma elu taevas enne inimeseks saamist ja kõiki neid teadmisi, mis sellega kaasnesid, kuid see oli midagi muud kui tema hilisem auline Issanda-seisus. — Johannese 3:34, 35.

Jeesuse Kristuse eristamine Issandana

Mõnede Kristlike Kreeka Kirjade tõlgete puhul on tekkinud probleeme nende Heebrea Kirjade tsitaatidega, mis osutavad selgelt „ISSANDALE” kui Jehoova Jumalale. Võrdle näiteks tekste Luuka 4:19 ja Jesaja 61:2. Mõned inimesed väidavad, et Jeesus võttis tiitli „Issand” Jehoovalt üle ja et lihas olles oli Jeesus tegelikult Jehoova, kuid Pühakiri ei toeta seda väidet. Pühakirjas on Jehoova Jumal ja tema Poeg Jeesus Kristus alati teineteisest selgelt eristatud. Jeesus tegi teatavaks oma Isa nime ja esindas teda. — Johannese 5:36, 37.

Järgnevates näidetes pane tähele, kuidas Kreeka Kirjades on Heebrea Kirju tsiteeritud. Nii Jehoova Jumalat kui ka tema Võitut ehk Messiat mainitakse Apostlite teod 4:24—27, kus tsiteeritakse Laul 2:1, 2 sõnu. Roomlastele 11:33, 34 kaastekst ja tsitaat salmidest Jesaja 40:13, 14 osutab selgelt Jumalale, kogu tarkuse ja tundmise Allikale. Korintose kogudusele kirjutades kordab Paulus tsitaati: „Kes on Issanda [„Jehoova”, NW] meele ära tundnud?” ja lisab siis: „Aga meil on Kristuse meel!” Issand Jeesus ilmutas oma järelkäijatele Jehoova meele nii paljudes tähtsates küsimustes. — 1. Korintlastele 2:16.

Mõnikord viidatakse Heebrea Kirjade tekstis Jehoovale, kuid see on täitunud Kristuses, sest Jehoova on andnud talle võimu ja autoriteedi. Näiteks Laul 34:9 kutsub meid üles ’maitsma ja vaatama, et Jehoova on hea’. Kuid Peetrus kasutab seda Issanda Jeesuse Kristuse kohta, kui ta kirjutab: „Te olete maitsnud, et Issand on helde.” (1. Peetruse 2:3) Peetrus võtab aluseks ühe põhimõtte ja näitab, kuidas see käib ka Jeesuse Kristuse kohta. Kui kristlased õpivad tundma Jehoova Jumalat ja Jeesust Kristust ning käituvad vastavalt sellele, võivad nad saada rikkalikke õnnistusi nii Isalt kui tema Pojalt. (Johannese 17:3) Kuid Peetruse tekstikäsitlus ei samasta Suveräänset Issandat Jehoovat Issanda Jeesuse Kristusega. — Vaata 1. Peetruse 2:3 allmärkust tõlkes New World Translation.

Apostel Paulus teeb Jehoova Jumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse vastavad positsioonid väga selgeks, kui ta ütleb: „On meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad ja kellesse me suundume, ja üks Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik ja ka meie tema läbi.” (1. Korintlastele 8:6; 12:5, 6) Kirjas Efesose kristlikule kogudusele näitas Paulus selgelt, et „üks Issand”, Jeesus Kristus, on selgesti eristatav „ühest Jumalast ja kõikide Isast”. — Efeslastele 4:5, 6.

Jehoova on kõigist kõrgem

Alates 1914. aastast on osutunud tõeks Ilmutuse 11:15 sõnad: „Maailma valitsus on saanud meie Issanda [Jehoova Jumala] ja tema Kristuse omaks, ja tema valitseb ajastute ajastuteni.” Teatmeteos The New International Dictionary of New Testament Theology (teine köide, lehekülg 514) ütleb: „Kui Kristus on allutanud kõik võimu (1. Kor. 15:25), alistub ta ise Jumalale Isale. Nii on Jeesus kui Issand oma eesmärgi saavutanud ja Jumal on kõik kõigis (1. Kor. 15:28).” Oma Tuhandeaastase Valitsuse lõppedes annab Kristus Jeesus võimu ja autoriteedi, mis eelnevalt talle oli antud, oma Isale, Kõikvõimsale Jumalale, tagasi. Niisiis kuulub kogu au ja kummardamine õigustatult Jehoovale, „meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumalale”. — Efeslastele 1:17.

Kuigi Jeesus on praegu isandate Isand, ei nimetata teda kunagi jumalate Jumalaks. Jehoova jääb kõigist kõrgemaks. Selliselt on Jehoova „kõik kõigis”. (1. Korintlastele 15:28) Kuna Jeesus on Issand, kuulub talle õigustatult kristliku koguduse Pea koht. Ehkki me võime näha palju võimsaid „isandaid” selle maailma kõrgetel kohtadel, loodame meie temale, kes on isandate Isand. Ometi jääb Jeesus Kristus oma kõrgel ja ülendatud positsioonil siiski oma Isale alluvaks, „et Jumal valitseks kõige üle”. (1. Korintlastele 15:28, The Translator’s New Testament) Millise suurepärase alandlikkuse eeskuju on Jeesus jätnud oma jüngritele, samal ajal kui nad tunnistavad ta oma Issandaks!

[Kast lk 30]

„Kui Uue Testamendi kirjutajad räägivad Jumalast, mõtlevad nad meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumalat ja Isa. Kui nad räägivad Jeesusest Kristusest, ei räägi ega mõtle nad temast kui Jumalast. Ta on Jumala Kristus, Jumala Poeg, Jumala Tarkus, Jumala Sõna. Ka Püha Johannese [evangeeliumi] sissejuhatust, mis on Nikaia doktriinile kõige lähemal, tuleb lugeda kogu evangeeliumis rõhutatud subordinaatsuse valgusel; ja kreeka keeles ei ole sissejuhatus nii selgesõnaline kui inglise keeles, sest kreekakeelses sissejuhatuses kasutatakse sõna [the·osʹ] ilma artiklita.” — „The Divinity of Jesus Christ”, autor John Martin Creed.