Sõdadele tuleb lõpp

„Oleme kõigest 12-aastased. Me ei saa mõjutada poliitikat ega sõda, aga me tahame elada! Ootame väga rahu. Kas me näeme sellist aega?” (Viienda klassi õpilased)

„Me tahame koolis käia ning sõpru ja sugulasi külastada, ilma et peaksime kartma röövimist. Loodan, et valitsus võtab seda kuulda. Me tahame paremat elu. Me tahame rahu.” (14-aastane Alhaji)

NENDE südantliigutavate sõnadega väljendasid oma siirast lootust noored, kes on aastaid kodusõja pärast kannatanud. Nad ei igatse muud kui elada tavalist elu. Kuid lootused ei täitu nii lihtsalt. Kas kunagi tuleb aeg, kus pole enam sõdu?

Viimastel aastatel on kodusõdade lahendamiseks tehtud rahvusvahelisi pingutusi ja vastaspooltele on avaldatud survet, et nad rahukokkuleppele alla kirjutaksid. Mõni riik on saatnud kohale rahuvalvejõude, et nad jälgiksid kokkulepetest kinnipidamist. Kuid vähestel riikidel on raha või tahtmist pidada korda kaugetes maades, kus sügavale juurdunud vihkamise ja kahtluste tõttu on vaenupoolte kokkulepped kerged purunema. Pole harvad need juhtumid, kui konflikt puhkeb uuesti lõkkele kõigest mõne nädala või mõne kuu möödudes pärast relvarahu allkirjastamist. Stockholmi Rahvusvaheline Rahu-uuringute Instituut toob välja, et „on raske saavutada rahu, kui sõdivatel pooltel on tahet ja võimalusi sõjategevust jätkata”.

Need lahendamatud konfliktid, mis inimesi mitmel pool maailmas vaevavad, tuletavad kristlastele meelde ühe Piibli ennustuse. Ilmutusraamat räägib raskest ajajärgust, mil sümboolne ratsanik võtab „rahu maa pealt ära” (Ilmutuse 6:4). See ennustus pidevast sõdimisest on osa koondtundemärgist, mis näitab, et me elame ajal, mida Piiblis kirjeldatakse kui „viimseid päevi”a (2. Timoteosele 3:1). Ent Jumala Sõna kinnitab, et need viimsed päevad eelnevad rahule.

Piibel selgitab Laulus 46:10, et tõelise rahu saabumiseks on vaja lõpetada sõjad kõikjal maailmas, mitte ainult ühes piirkonnas. Lisaks mainib see laul, et hävitatakse piibliaegsed relvad amb ja piik. Tänapäeval levinud relvad tuleb niisamuti hävitada, et inimkond saaks hakata rahus elama.

Ent pigem on vihkamine ja ahnus kui püssid ja kuulid see, mis ei lase sõjapidamisel vaibuda. Sõja peamiseks põhjuseks on saamahimu ja ahnus, samuti viib vihkamine tihtipeale vägivallani. Selliste negatiivsete tunnete väljajuurimiseks on inimestel vaja muuta oma mõtteviisi. Neil tuleb õppida rahumeelselt elama. Vanaaja prohvet Jesaja kirjutas seega realistlikult, et sõda lõpeb ainult siis, kui inimesed „ei õpi enam sõdima” (Jesaja 2:4).

Me elame aga maailmas, mis ei õpeta täiskasvanutele ega lastele mitte rahu väärtust, vaid sõja hiilgust. Kahjuks õpetatakse isegi lastele tapmist.

Nad õppisid tapma

14 aasta vanuselt oli Alhaji juba nii-öelda erruläinud sõdur. Ta oli kõigest kümnene, kui mässuliste väesalgad ta kinni võtsid ja õpetasid teda kasutama Kalašnikovi automaati. Saanud sunniviisil nekrutiks, tegi ta toiduotsinguiks röövretki ja põletas maha maju. Lisaks ta tappis ja sandistas inimesi. Alhajil on nüüd raske unustada sõda ja kohaneda tsiviileluga. Abraham, üks teine lapssõdur, õppis samuti tapma ega tahtnud sugugi relvast loobuda. Ta ütles: „Ma ei tea, mida ma teen ja kuidas ma söönuks saan, kui nad käsivad mul ilma püssita lahkuda.”

Üle 300 000 lapssõduri, nii poisse kui tüdrukuid, võitleb siiani ja saab surma lõpututes kodusõdades, mis on meie planeedi nuhtluseks. Üks mässuliste juht räägib: „Nad täidavad käsku; nad pole huvitatud sellest, et minna tagasi naise või pere juurde; ja nad ei tunne hirmu.” Siiski tahavad ja väärivad need lapsed paremat elu.

Arenenud maades võib lapssõdurite kohutav olukord tunduda kauge probleemina. Ometi õpivad ka paljud läänemaailma lapsed sõjapidamist, ja seda omaenda mugavas kodus. Kuidas nii?

Võtkem näiteks José Kagu-Hispaaniast. Ta oli teismeline, kellele meeldis tegeleda võitluskunstiga. Tema kõige kallihinnalisemaks varaks oli samurai mõõk, mille isa oli talle jõuludeks ostnud. Ja talle meeldisid videomängud, eriti sellised, mis olid vägivaldsed. 1. aprillil aastal 2000 matkis ta päriselus üht ekraanikangelast. Vägivallahoos tappis ta isa kingitud mõõgaga oma isa, ema ja õe. „Tahtsin olla täiesti üksi; ma ei tahtnud, et vanemad minu järele vaataksid,” selgitas ta politseile.

Kommenteerides vägivaldse meelelahutuse mõju, märkis kirjamees ja sõjaväeohvitser Dave Grossman: „Inimesed on muutunud sedavõrd tundetuks, et valu ja kannatuste tekitamisest on saanud meelelahutuse allikas: vägivallast tuntakse mõnu, mitte vastikust selle vastu. Õpitakse tapma ja seda nautima.”

Nii Alhaji kui José õppisid tapma. Kumbki neist ei kavatsenud mõrtsukaks saada, aga väljaõpe moondas nende mõtlemist. Selline väljaõpe, saagu seda siis laps või täiskasvanu, külvab vägivalla ja sõja seemneid.

Õppigem sõja asemel rahu

Kestvat rahu ei ole võimalik saavutada, kui inimesed samal ajal õpivad tapma. Sajandeid tagasi kirjutas prohvet Jesaja: „Kui sa ometi oleksid tähele pannud [Jumala] käske! Siis oleks su rahu sarnanenud jõele” (Jesaja 48:17, 18). Kui inimesed omandavad Jumala Sõnast täpseid teadmisi ja õpivad armastama Jumala seadust, siis muutub vägivald ja sõda neile vastumeelseks. Vanemad saavad kanda hoolt selle eest, et nende laste mängud ei õhutaks vägivalda. Täiskasvanud võivad samuti õppida, kuidas vihkamisest ja ahnusest üle saada. Jehoova tunnistajad on korduvalt näinud, et Jumala Sõnal on vägi muuta isiksust (Heebrealastele 4:12).

Mõtle Hortêncio kogemusele. Noore mehena värvati ta vastu enda tahtmist nekrutiks. Ta selgitab, et sõjaline väljaõpe pidi „meisse sisendama soovi tappa inimesi ja kõrvaldama igasuguse hirmu tapmise ees”. Ta sõdis pikaleveninud kodusõjas Aafrikas. „Sõda mõjutas minu isiksust,” tunnistab ta. „Mul on praegugi veel meeles kõik, mis ma tegin. Mul on väga kahju selle pärast, mida mind sunniti tegema.”

Üks sõdur rääkis Hortênciole Piiblist ja kuuldu puudutas Hortêncio südant. Jumala tõotus Laulus 46:10 lõpetada kõik sõjad avaldas talle sügavat mõju. Mida rohkem ta Piiblit uuris, seda vähem tahtis ta sõdida. Peagi heideti ta koos kahe kaaslasega sõjaväest välja ja nad pühendasid oma elu Jehoova Jumalale. „Piibli tõde aitas mul õppida armastama oma vaenlasi,” jutustab Hortêncio. „Mõistsin, et tegin sõdimisega pattu Jehoova vastu, sest Jumal ütleb, et me ei tohi kaasinimesi tappa. Et armastust osutada, pidin muutma oma mõtteviisi ja mitte pidama inimesi oma vaenlasteks.”

Selletaolised tõsielulised kogemused näitavad, et piibliharidus edendab rahu. Selles pole midagi imekspandavat. Prohvet Jesaja kirjutas, et jumaliku hariduse ja rahu vahel on otsene seos. Ta ennustas: „Ja kõik su lapsed on Jehoova õpilased, ja su laste rahu on suur” (Jesaja 54:13, P 1940, meie kursiiv). Sama prohvet kuulutas ka ette aega, mil kõikidest rahvastest inimesi lausa voolab Jehoova Jumala puhta kummardamise juurde, et õppida tema teid. Mis on selle tulemus? „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Jesaja 2:2–4, meie kursiiv.)

Selle prohvetiennustuse sõnade järgi osalevad Jehoova tunnistajad ülemaailmses haridustöös, mis on juba aidanud miljonitel inimestel üle saada vihkamisest, inimeste sõdade põhjusest.

Ülemaailmne rahu tuleb kindlasti

Lisaks hariduse pakkumisele on Jumal rajanud valitsuse ehk „kuningriigi”, mis on võimeline tagama ülemaailmse rahu. Piibel kirjeldab Jumala määratud valitsejat Jeesus Kristust tabavalt kui „Rahuvürsti”. Piibel kinnitab veel, et „suur on valitsus ja otsatu on rahu” (Jesaja 9:5, 6).

Mis tagab, et Kristuse valitsus kõrvaldab edukalt kõik sõjad? Prohvet Jesaja lisab: „Vägede Jehoova püha viha teeb seda!” (Jesaja 9:6). Jumal tahab ja suudab tagada kestva rahu. Jeesus uskus kindlalt seda tõotust. Sellepärast õpetas ta oma järelkäijaid palvetama Jumala Kuningriigi tuleku eest ja selle eest, et Jumala tahe täituks maa peal (Matteuse 6:9, 10). Kui sellele siirale palvele lõpuks vastatakse, ei puhke maa peal enam kunagi ühtegi sõda.

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Piibliharidus edendab tõelist rahu