„Ustav tunnistaja pilvedes”

JUBA kaua enne seda, kui esimene inimene kõndis maa peal, on kuu kirkalt öises taevas säranud. Kunagi kummardasid paljud seda kui jumalannat. Kreeka kirjanik Plutarchos väitis, et see on puhaste hingede lõplik sihtkoht peale surma. Baltimaade mütoloogias oli kuu mees, päikese abikaasa. Neil oli perekonnatüli, ja kuu jooksis oma naise juurest minema ning ilmub harva koos temaga taevasse!

Tänapäeval vaatavad noored — ja ka vanemad — armastajad üles kuu poole, peas romantilised mõtted. Teadlased kulutasid 1960-ndatel aastatel tohutuid summasid, et saata inimest kuule ja tuua sealt uurimiseks mõnedsajad grammid kivimeid. Üks asi on kuu suhtes kindel. Iga päev see tõuseb ja loojub vastavalt täpsele ajakavale. Ta on oma määratud ringkäigul nii usaldusväärne, et me võime arvestada selle faase ja varjutusi, mis on toimunud tuhandeid aastaid tagasi.

Kui iisraellased vaatasid kuud, tuletas see neile meelde midagi imepärast. Jumal tõotas, et kuningas Taaveti kuninglik valitsejasugu ei lõpe ära. Ta ütles: „Nagu kuu peab ta [Taaveti seeme] jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!” (Laul 89:36—38) See tõotus täitus Jeesuses, „Taaveti Pojas”. (Luuka 18:38) Pärast surma äratati Jeesus üles surematu vaimolevusena ja ta läks taevasse. (Apostlite teod 2:34—36) Kohasel ajal seati ta Jumala taevase Kuningriigi Kuningaks. (Ilmutuse 12:10) See Kuningriik valitseb praegu ja jääb „püsima igavesti”. (Taaniel 2:44) Sel kombel jääb Jeesus, Taaveti kuningliku valitsejasoo surematu esindaja, püsima sama kauaks kui kuu, „ustav tunnistaja pilvedes”.

Seepärast iga kord, kui sa näed kuud kirkalt öises taevas säramas, meenuta Jumala tõotust Taavetile ja ole tänulik, et Jumala Kuningriik praegu valitseb ning et see jääb Jumala auks ja ustava inimkonna igaveseks õnnistuseks alatiseks valitsema. — Ilmutuse 11:15.

[Pildi allikaviide lk 32]

Frank Zullo