Jehoova on meie varjupaik

„Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! ... Ei taba õnnetus [mu hinge].” (LAUL 91:9, 10)

 1. Miks me võime öelda, et Jehoova on meie varjupaik?

JEHOOVA on oma rahvale tõeline varjupaik. Kui oleme temale täielikult pühendunud, siis võib-olla „meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutud, aga me ei heida meelt; me oleme taga kiusatud, aga me ei ole hüljatud; me oleme maha vajutatud, aga me ei hukku”. Miks? Sest Jehoova annab meile „üliväga suurt väge” (2. Korintlastele 4:7–9). Tõepoolest, meie taevane Isa aitab meil elada elu, mis on talle meele järgi. Me võime võtta südamesse laulukirjutaja sõnad: „Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind” (Laul 91:9, 10).

 2. Mida võib öelda Laulu 91 kohta ja mida see tõotab?

² Laulu 91 on kirjutanud tõenäoliselt Mooses. Laulu 90 pealdis nimetab Moosest selle koostajaks ning Laul 91 järgneb ilma igasuguse vihjeta mõnele teisele kirjutajale. Võib-olla lauldi Laulu 91 antifoonina. See tähendab, et kõigepealt laulis üks inimene (91:1, 2) ning talle vastas koor (91:3–8). Ilmselt oli järgmisena jälle kuulda vaid üht häält (91:9a) ja sellele vastas grupp (91:9b–13). Lõpuks laulis ehk üks laulja viimased sõnad (91:14–16). Ükskõik kuidas see oli, igal juhul tõotab Laul 91 vaimset turvalisust võitud kristlaste klassile ning kinnitab samal viisil nende pühendunud kaaslaste gruppi.a Vaadelgem seda laulu kõigi Jehoova teenijate seisukohast.

Turvaline koht Jumala „kaitse all”

 3. a) Mida mõeldakse „Kõigekõrgema kaitse all” olemisega? b) Mida me kogeme, kui elame „Kõigeväelise varju all”?

³ Laulukirjutaja laulab: „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Jehoovale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”” (Laul 91:1, 2). „Kõigekõrgema kaitse all” olemine viitab piltlikule paigale, kus kaitstakse meid ning eriti just võitud kristlasi, kes on Saatana eriliseks märklauaks (Ilmutuse 12:15–17). Ta hävitaks meid kõiki, kui meil poleks sellist kaitset nagu on neil, kes elavad koos Jumalaga otsekui tema vaimsed külalised. Elades „Kõigeväelise varju all”, kogeme enda peal Jumala kaitsvat varju (Laul 15:1, 2; 121:5). Pole olemas ohutumat varjupaika ega kindlamat mäelinnust, kui seda on meie Suveräänne Issand Jehoova (Õpetussõnad 18:10).

 4. Milliseid vahendeid kasutab „linnupüüdja” Saatan ning kuidas me neist pääseme?

⁴ Laulukirjutaja lisab: „Sest ta [Jehoova] kisub sind välja linnupüüdja paelust, hukkava [„kahjutegeva”, Piibli Raamat] katku käest! (Laul 91:3). Muistses Iisraelis püüdis linnupüüdja linde tavaliselt paelte või püüniste abil. „Linnupüüdja” Saatana püüniste hulka kuuluvad tema kuri organisatsioon ja „kavalad rünnakud” (Efeslastele 6:11). Meie teele on paigutatud salajased lõksud, mille eesmärk on panna meid kurja tegema ja hävitada meie vaimsust (Laul 142:4). Kuna me oleme aga loobunud ebaõigest käitumisest, on „meie hing ... nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust” (Laul 124:7, 8). Kui tänulikud me küll oleme, et Jehoova päästab meid selle kurja „linnupüüdja” käest! (Matteuse 6:13.)

5., 6. Milline „katk” on põhjustanud kahju, ent miks ei ole Jehoova rahvas sellele alla jäänud?

⁵ Laulukirjutaja mainib ’kahjutegevat katku’. Inimperele, sealhulgas Jehoova suveräänsuse toetajatele, teeb miski kahju otsekui epideemiline nakkushaigus. Seda silmas pidades kirjutas ajaloolane Arnold Toynbee: „Alates Teise maailmasõja lõpust on suveräänsete sõltumatute riikide arv kahekordistunud natsionalismi tõttu. ... Inimeste hoiak muutub järjest lahknevamaks.”

⁶ Sajandite jooksul on olnud valitsejaid, kes on süvendanud rahvusvahelist lõhenemist. Nad on ka nõudnud, et neid või siis mitmesuguseid kujusid ja sümboleid tuleb austada. Kuid Jehoova ei ole kunagi lubanud sellel „katkul” oma ustavat rahvast alistada (Taaniel 3:1, 2, 20–27; 6:8–11, 17–23). Armastava rahvusvahelise vennaskonnana me osutame Jehoovale jagamatut andumust, säilitame Pühakirjal põhineva erapooletuse ning tunnustame eelarvamustevabalt, et „kõige rahva seast on see, kes teda [Jumalat] kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35; 2. Moosese 20:4–6; Johannese 13:34, 35; 17:16; 1. Peetruse 5:8, 9). Kristlastena kannatame küll kahju tagakiusamise tõttu, kuid me oleme rõõmsad ja tunneme end vaimselt turvalisena „Kõigekõrgema kaitse all”.

 7. Kuidas kaitseb Jehoova meid oma „tiivasulgedega”?

⁷ Kuna Jehoova on meie varjupaik, leiame lohutust järgmistest sõnadest: „Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitseriist [„tema ustavus on su kilp ja su vall”, UT]!” (Laul 91:4). Jumal kaitseb meid, nagu vanalind hõljub kaitsvalt oma poegade kohal (Jesaja 31:5). ’Ta kaitseb meid oma tiivasulgedega.’ Üldiselt mõeldakse linnu „tiivasulgede” all tema tiibu. Nendega lind varjab oma poegi, kaitstes neid röövloomade eest. Me oleme nagu äsja suled selga saanud linnupojad, kes tunnevad end Jehoova piltlike tiivasulgede all kaitstuna, sest me oleme leidnud varjupaiga tema tõelises kristlikus organisatsioonis (Rutt 2:12; Laul 5:2, 12).

 8. Kuidas on Jehoova „ustavus” otsekui suur kilp ja vall?

⁸ Me loodame kindlalt tema „ustavuse” peale. See on nagu muistne kilp, mis oli tavaliselt ristkülikukujuline ja kattis inimese ülakeha (Laul 5:13, UT). Kindel usaldus sellise kaitse vastu vabastab meid kartusest (1. Moosese 15:1; Laul 84:12). Jehoova ustavus, nagu ka meie usk, on suur kaitsev kilp, mis peatab Saatana tulised nooled ja tõrjub eemale vaenlaste löögid (Efeslastele 6:16). See on ka „vall” ehk tugev ja kaitsev kuhjatis, mille taga me võime julgelt seista.

’Me ei karda’

 9. Miks võib öö olla hirmus aeg, kuid miks me ei karda?

⁹ Pidades silmas Jumala kaitset, ütleb laulukirjutaja: „Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal!” (Laul 91:5, 6). Kuna paljud halvad teod tehakse pimeduse katte all, võib öö olla hirmus aeg. Nüüdsel ajal, kui vaimne pimedus katab maad, võtavad meie vaenlased tihtipeale tarvitusele salajased võtted, püüdes hävitada meie vaimsuse ja peatada kuulutustöö. Meie aga ’ei karda öö hirmu’, sest Jehoova kaitseb meid (Laul 64:2, 3; 121:4; Jesaja 60:2).

10. a) Millele ilmselt viitab „nool, mis päeval lendab” ning kuidas me sellele reageerime? b) Mis on „katk, mis rändab pilkases pimeduses” ning miks me seda ei karda?

¹⁰ „Nool, mis päeval lendab” viitab ilmselt suusõnalisele rünnakule (Laul 64:4–6; 94:20). Kuna me aga esitame püsivalt õiget informatsiooni, on vastupanu meie pühale teenistusele tagajärjetu. Pealegi ei karda me „katku, mis rändab pilkases pimeduses”. See on piltlik katk, mis on tekkinud selles Saatana võimuses olevas pimedas, moraalselt ja religioosselt haiges maailmas (1. Johannese 5:19). See surmab meele ja südame, jättes inimesed teadmatusse selles suhtes, mis puudutab Jehoovat, tema eesmärke ja armastavaid korraldusi (1. Timoteosele 6:4). Ent meie ei karda seda pimedust, sest meil on külluslikult vaimset valgust (Laul 43:3).

11. Mis juhtub nendega, keda ’laastatakse lõunaajal’?

¹¹ Meid ei hirmuta ka „tõbi, mis laastab lõunaajal”. „Lõunaaeg” võib viidata selle maailma nõndanimetatud valgustatusele. Need, kes alistuvad selle maailma materialistlikele hoiakutele, laostuvad vaimselt (1. Timoteosele 6:20, 21). Kui me kuulutame julgelt Kuningriigi sõnumit, siis ei karda me ühtki vaenlast, sest Jehoova on meie Kaitsja (Laul 64:2; Õpetussõnad 3:25, 26).

12. Kelle kõrvalt ja mis mõttes langevad tuhanded?

¹² Laulukirjutaja jätkab: „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu! Aga sa vaatled oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele!” (Laul 91:7, 8). Paljud langevad meie kõrvalt vaimsesse surma, sest nad ei tee Jehoovat oma varjupaigaks. Lausa „kümme tuhat” on langenud tänapäeva vaimsete iisraellaste paremalt poolt (Galaatlastele 6:16). Olgu me võitud kristlased või nende pühendunud kaaslased, me tunneme end turvaliselt Jumala „kaitse all”. Me vaid ’vaatleme oma silmaga ja näeme, kuidas makstakse kätte õelatele’, kes lõikavad muresid kaubanduse, religiooni ja muus vallas. (Galaatlastele 6:7.)

’Meid ei taba õnnetus’

13. Millised õnnetused meid ei taba ja miks?

¹³ Kuigi selle maailma turvalisus on kadumas, seame meie Jumala esikohale ja saame julgustust laulukirjutaja sõnadest: „Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile!” (Laul 91:9, 10). Tõepoolest, Jehoova on meie varjupaik. Kuid me teeme Kõigekõrgema Jumala ka „oma eluasemeks”, kus on ohutu olla. Me kiidame Jehoovat kui universumi Suverääni, elame temas kui oma turvalisuse Allikas ja kuulutame head sõnumit tema Kuningriigist (Matteuse 24:14). Seepärast ’ei taba meid õnnetus’ – mitte ükski niisugune õnnetus, mida kirjeldati selles laulus eespool. Ehkki me küll kogeme koos teiste inimestega selliseid õnnetusi nagu maavärinad, orkaanid, üleujutused, näljahädad ja sõjarüüsted, ei hävita need meie usku ega vaimset turvatunnet.

14. Miks meie kui Jehoova teenijad pole nakatunud vaimselt surmavatesse hädadesse?

¹⁴ Võitud kristlased on selles maailmas nagu võõrad, kes elavad telkides (1. Peetruse 2:11). ’Ei lähene häda nende telgile.’ Olgu meie lootus taevane või maine, me ei ole selle maailma osa. Me pole ka nakatunud sellistesse vaimselt surmavatesse hädadesse nagu ebamoraalsus, materialism, valereligioon ning „metsalise” ja selle „kuju” ÜRO kummardamine (Ilmutuse 9:20, 21; 13:1–18; Johannese 17:16).

15. Mil moel me kogeme inglite abi?

¹⁵ Viidates meie kaitsele, lisab laulukirjutaja: „Ta [Jehoova] annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel! Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei tõukaks vastu kivi!” (Laul 91:11, 12). Inglitele on antud vägi meid kaitsta (2. Kuningate 6:17; Laul 34:8–10; 104:4; Matteuse 26:53; Luuka 1:19). Nad valvavad meid ’kõigil me teedel’ (Matteuse 18:10). Kui tegutseme Kuningriigi kuulutajatena, siis juhivad ja valvavad meid inglid ning me ei komista vaimselt (Ilmutuse 14:6, 7). Isegi ’kivid’, näiteks meie töö keelustamine, ei pane meid komistama ja Jumala heakskiitu kaotama.

16. Kuidas erinevad „lõvi” ja „kobra” rünnakud ning kuidas me neile reageerime?

¹⁶ Laulukirjutaja jätkab: „Sa astud üle lõvide ja rästikute [„kobrade”, UM], noored lõukoerad ja lohed sa lömastad!” (Laul 91:13). Nagu noor lõvi ründab avalikult ja otse, nii on ka mõned meie vaenlased osutanud avalikku vastupanu, andes välja seadusi eesmärgiga peatada meie kuulutustöö. Ent meid rünnatakse ka ootamatult, otsekui kobra hammustab oma peidukohast. Vaimulikud ründavad meid mõnikord seaduseandjate, kohtunike ja teiste selliste inimeste kaudu, jäädes ise tagaplaanile. Jehoova toetusel me otsime rahumeelselt abi kohtu kaudu, et ’head sõnumit kaitsta ja seaduslikult kinnitada’ (Filiplastele 1:7, UM; Laul 94:14, 20–22).

17. Kuidas me lömastame ’noore lõukoera’?

¹⁷ Laulukirjutaja räägib veel ’noore lõukoera ja lohe lömastamisest’. Noor lõukoer ehk lõvi võib olla üsna raevukas ja ’lohe’ võib viidata mingile suuremale roomajale (Jesaja 31:4). Hoolimata sellest, kui raevukas võib noor lõvi otseselt rünnates olla, me otsekui lömastame ta, kui kuuletume Jumalale, mitte aga lõvisarnastele inimestele või organisatsioonidele (Apostlite teod 5:29). Ähvardav lõvi ei saa meile teha seega vaimset kahju.

18. Keda võib meile meelde tuletada sõna ’lohe’ ning mida meil on vaja teha, kui ta meid ründab?

¹⁸ Sõna ’lohe’ võib tuua meile meelde „suure lohe, selle vana mao, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks” (Ilmutuse 12:7–9; 1. Moosese 3:15). Ta on nagu hiigelsuur roomaja, kes võib oma saagi lömastada ja alla neelata (Jeremija 51:34). Kui Saatan püüab end meie ümber kerida, meid selle maailma survega kägistada ja alla neelata, siis raputagem end tema haardest lahti ja lömastagem see „lohe” (1. Peetruse 5:8). Nii peab tegema võitud jäänus, kui ta tahab osaleda kirjakoha Roomlastele 16:20 täitumises.

Jehoova on meie pääste allikas

19. Miks me peame Jehoovat oma varjupaigaks?

¹⁹ Andes edasi Jumala seisukoha, ütleb laulukirjutaja tõelise jumalakummardaja kohta: „Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime!” (Laul 91:14). Väljend „ma ülendan tema” on tegelikult otsetõlkes ’asetan ta kõrgele’ ehk kättesaamatusse kaugusse. Jehoova teenijatena peame teda oma varjupaigaks eelkõige sellepärast, et oleme temasse kiindunud (Markuse 12:29, 30; 1. Johannese 4:19). Jumal omakorda päästab meid vaenlaste käest. Meid ei hävitata kunagi maa pealt. Vastupidi, meid päästetakse, sest me teame Jumala nime ja hüüame seda usus appi (Roomlastele 10:11–13). Ning me oleme otsustanud ’käia Jehoova nimel igavesti’ (Miika 4:5; Jesaja 43:10–12).

20. Mida lubab Jehoova oma ustavale teenijale vastavalt Laulu 91 lõpusõnadele?

²⁰ Laulu 91 lõpusõnades ütleb Jehoova oma ustava teenija kohta: „Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks! Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma õndsust [„päästet”, EP 97]!” (Laul 91:15, 16). Kui me pöördume palves Jumala poole tema tahte kohaselt, vastab ta meile (1. Johannese 5:13–15). Saatana õhutatud vaenu tõttu oleme kogenud paljusid hädasid. Ent sõnad „mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses” valmistavad meid ette edaspidisteks katsumusteks ning kinnitavad meile, et Jumal toetab meid ajal, kui see kuri maailm hävitatakse.

21. Kuidas on võitud kristlasi juba austatud?

²¹ Hoolimata Saatana meeletust vastupanust, saavad kõik võitud kristlased Jehoova määratud ajal taevas austatud – pärast seda, kui neil on olnud „pikk iga” maa peal. Jumala tähelepanuväärsed päästeteod on toonud võitutele vaimset au juba praegu. Ning milline au on neil juhtida Jehoova tunnistajaid maa peal neil viimseil päevil! (Jesaja 43:10–12.) Suurimal viisil päästab Jehoova oma rahva Harmagedooni suures sõjas, kui ta mõistab õigeks oma suveräänsuse ja pühitseb oma püha nime (Laul 83:19; Hesekiel 38:23; Ilmutuse 16:14, 16).

22. Kes ’näevad Jehoova päästet’?

²² Olgu me võitud kristlased või nende pühendud kaaslased, me loodame Jumala päästele. Need, kes teenivad Jumalat lojaalselt, päästetakse ’suurel ja kardetaval Jehoova päeval’ (Joel 3:3–5). Need meist, kes kuuluvad suurde rahvahulka, pääsevad Jumala uude maailma ja kes jäävad lõpliku katse ajal ustavaks, ’täidetakse pika eaga’ ehk nad saavad lõputu elu. Lisaks äratab Jumal üles paljud inimesed (Ilmutuse 7:9; 20:7–15). Jehoova tunneb tõesti rõõmu, kui ta saab ’anda meile näha oma päästet’ Jeesus Kristuse kaudu (Laul 3:9). Kuna meil on sellised suurepärased väljavaated, siis otsigem ikka Jumalalt abi, et võiksime arvestada oma päevi tema auks. Tõendagem jätkuvalt oma sõnade ja tegudega, et Jehoova on meie varjupaik.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

• Mida mõeldakse „Kõigekõrgema kaitse all” olemisega?

• Miks me ei karda?

• Mil moel ’meid ei taba õnnetus’?

• Miks me võime öelda, et Jehoova on meie pääste allikas?

[Pilt lk 17]

Kas sa tead, kuidas Jehoova ustavus on meile suureks kilbiks?

[Pildid lk 18]

Jehoova aitab oma sulastel teda teenida hoolimata ootamatutest rünnakutest ja avalikust vastupanust

[Allikaviide]

Kobra: A. N. Jagannatha Rao, Trustee, Madras Snake Park Trust