”Kiida, mu hing, Jehoovat!”
”VIIMASTE kuude jooksul on mu teenistus muutunud igavaks ja rõõmutuks,” ütleb Nancya, kes on umbes kümme aastat teeninud pioneerina, täisajalise hea sõnumi kuulutajana. Ta lisab: ”Mulle ei meeldi see, mis minuga toimub. Mulle tundub, et ma esitan Kuningriigi sõnumit pigem ametlikult kui südamest. Mida ma peaksin tegema?”
Mõtle ka Jehoova tunnistajate kogudusevanema Keithi peale. Ta oli väga üllatunud, kui naine ütles: ”Su mõtted on ilmselt kuskil mujal. Palves, mille just esitasid, tänasid sa toidu eest, kuigi pole söögiaeg!” Keith möönab: ”Mõistan, et mu palved on muutunud masinlikuks.”
Kahtlemata ei taha sa, et sinu kiitusväljendused Jehoova Jumalale oleksid külmad ja pealiskaudsed. Vastupidi, sa tahad, et need tuleksid südamest ja oleksid ajendatud tänutundest. Ent tunded ei ole nagu riided, mida saab selga panna ja seljast võtta. Tunded lähtuvad inimese sisemusest. Kuidas me võime olla südamest tänulikud? Laul 103 aitab meil seda paremini mõista.
Laulu 103 koostas muistse Iisraeli kuningas Taavet. Ta alustas seda sõnadega: ”Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!” (Laul 103:1). Ühes teatmeteoses öeldakse: ”Sõna kiida, kui see käib Jumala kohta, tähendab ülistamist ja on alati seotud tugeva kiindumusega tema vastu ning ka tänutundega.” Soovides Jehoovat ülistada armastust ja tänu tulvil südamega, õhutas Taavet oma hinge — iseennast — kiitma Jehoovat. Kuid mis kutsus Taaveti südames esile sooje tundeid Jehoova kummardamise vastu?
Taavet jätkab: ”Ära unusta kõiki tema [Jehoova] heategusid!” (Laul 103:2). Tänutunne Jehoova vastu on lahutamatult seotud hindava mõtisklemisega ”tema heategude” üle. Kuid milliseid Jehoova tegusid Taavet silmas pidas? Kui vaadelda Jehoova loomistööd, näiteks tähti täistipitud taevast pilvitul ööl, täidab see kindlasti südame tänutundega Looja vastu. Tähistaevas liigutas sügavalt ka Taaveti südant (Laul 8:4, 5; 19:2). Kuid Laulus 103 meenutas Taavet teistsuguseid Jehoova tegusid.
Jehoova ”annab andeks kõik su pahateod”
Selles laulus jutustab Taavet Jumala helduse väljendustest. Viidates esimesele ja kõige tähtsamale nende hulgast, laulab ta: ”Tema [Jehoova] annab andeks kõik su pahateod” (Laul 103:3). Taavet oli muidugi teadlik omaenda patusest seisundist. Kui Taavet oli Batsebaga abielu rikkunud, paljastas prohvet Naatan julgelt tema väärteo, mispeale Taavet möönis: ”Sinu [Jehoova] vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis” (Laul 51:6). Rõhutud südamega palus ta härdalt: ”Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust!” (Laul 51:3, 4). Kui tänulik võis Taavet küll olla, tundes, et talle on andestatud! Ebatäiusliku inimesena tegi ta oma elu jooksul teisigi patte, kuid alati ta ka kahetses, võttis noomimist kuulda ja parandas end. Mõtisklemine heategude üle, mida Jumal talle oli teinud, ajendas Taavetit Jehoovat kiitma.
Kas pole ka meie patused? (Roomlastele 5:12.) Isegi apostel Paulus kurtis: ”Seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” (Roomlastele 7:22—24). Kui tänulikud me küll võime olla, et Jehoova ei pea arvestust meie üleastumiste kohta! Ta kustutab need meeleldi, kui me kahetseme ja andestust otsime.
Taavet tuletab endale meelde: ”Tema [Jehoova] parandab kõik su vigadused!” (Laul 103:3). Kuna parandamine tähendab esialgse olukorra taastamist, sisaldab see rohkemat kui vaid väärtegude andestamist. See hõlmab ka ”vigaduste” — meie eksimuste halbade tagajärgede — kõrvaldamist. Kindlasti kaotab Jehoova oma uues maailmas patu füüsilised tagajärjed, nagu näiteks haigused ja surma (Jesaja 25:8; Ilmutuse 21:1—4). Kuid isegi juba praegu parandab Jehoova meid vaimulikest ”vigadustest”. Mõne puhul hõlmavad need halba südametunnistust ja purunenud suhteid temaga. ”Ära unusta”, mida Jehoova on selles valdkonnas meie igaühe jaoks juba teinud.
Tema ”lunastab su elu”
”Tema [Jehoova] lunastab su elu hukatusest,” laulab Taavet (Laul 103:4). ”Hukatus” on inimkonna ühine haud Šeol ehk Hades. Juba enne Iisraeli kuningaks saamist leidis Taavet end sageli surmasuus olevat. Näiteks kasvatas Iisraeli kuningas Saul endas mõrtsukalikku vihavaenu Taaveti vastu ja üritas teda mitmel korral tappa (1. Saamueli 18:9—29; 19:10; 23:6—28; 24:1). Samuti ihkasid vilistid Taaveti surma (1. Saamueli 21:11—16). Kuid iga kord päästis Jehoova ta ”hukatusest”. Kui tänulik võis küll Taavet olla, meenutades neid Jehoova tegusid!
Kuidas on lood sinuga? Kas Jehoova on toetanud sind depressiooni või kaotusvalu aegadel? Või oled sa kuulnud juhtumitest, kui ta on oma ustavate tunnistajate elu meie päevil surmasuust päästnud? Võib-olla on su südant liigutanud selle ajakirja veergudel avaldatud jutustused sellest, kuidas Jehoova on oma sulastele raskustes appi tulnud. Miks mitte võtta aega ja mõtiskleda tänumeelselt tõelise Jumala tegude üle? Ja loomulikult on kõigil meil põhjust olla Jehoovale tänulikud ka ülestõusmislootuse eest (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15).
Jehoova annab meile nii elu kui ka selle, mis teeb elu nauditavaks ja elamisväärseks. Laulukirjutaja teatab, et Jumal ”ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga” (Laul 103:4). Kui vajame abi, ei hülga Jehoova meid, vaid tuleb appi oma nähtava organisatsiooni ja ametisseseatud kogudusevanemate ehk karjaste kaudu. Niisugune abi aitab meil katselepanevate olukordadega toime tulla, ilma et kaotaksime enesest lugupidamise ja väärikustunde. Kristlikud karjased hoolivad lammastest väga. Nad julgustavad haigeid ja rõhutuid ning teevad kõik mis võimalik, et aidata püsti neid, kes on langenud (Jesaja 32:1, 2; 1. Peetruse 5:2, 3; Juuda 22, 23). Jehoova vaim ajendab neid karjaseid olema karja vastu kaastundlikud ja armastavad. Tema ”heldus ja halastus” on tõepoolest nagu pärg, mis kaunistab meid ja annab meile väärikustunde. Ärgem kunagi unustagem Jehoova tegusid, vaid kiitkem teda ja tema püha nime!
Enda manitsemist jätkates laulab Taavet: ”Tema [Jehoova] täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal!” (Laul 103:5). Elu, mille Jehoova annab, toob rahulolu ja rõõmu. Juba tõe tundmine iseenesest on võrreldamatu aare ja suure rõõmu allikas. Ja kui sügavat rahulolu küll toob meile Jehoovalt saadud töö — kuulutamine ja inimeste jüngriteks tegemine. Milline rõõm on leida kedagi, kes soovib tõelise Jumala kohta teadmisi saada, ja aidata tal Jehoovat tundma õppida ning kiita! Hoolimata sellest, kas keegi meie paikkonnas meid kuulab või mitte, on ikkagi suur eesõigus osaleda töös, mis on seotud Jehoova nime pühitsemise ja tema suveräänsuse õigeksmõistmisega.
Kas meie hulgas on kedagi, kes visalt Jumala Kuningriigi kuulutustööd jätkates aeg-ajalt ei väsiks ega tüdiks? Kuid Jehoova annab oma teenijatele pidevalt uut rammu, et nad oleksid ”nagu kotkad”, kellel on võimsad tiivad ja kes tõusevad kõrgele taevasse. Kui tänulikud me võime küll olla, et meie armastav taevane Isa annab meile ”palju jõudu”, nii et me võime ustavalt päevast päeva tema teenimist jätkata (Jesaja 40:29—31).
Näiteks Clara töötab täiskohaga ja osaleb lisaks sellele igal kuul umbes 50 tundi põlluteenistuses. Ta räägib: ”Vahel ma olen väsinud ja sunnin end põlluteenistusse minema ainuüksi sellepärast, et olen teinud kellegagi kokkuleppe. Ent kui ma kord juba teenistuses olen, siis saan alati jõudu juurde.” Ehk oled sinagi tundnud, et Jumala toetus kristlikus teenistuses on sulle energiat lisanud. Ajendagu see sind ütlema nii, nagu ütles Taavet selle laulu avasõnades: ”Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!”
Jehoova päästab oma rahva
Edasi laulab laulukirjutaja: ”Jehoova teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse! Tema andis Moosesele teada oma teed, Iisraeli lastele oma teod!” (Laul 103:6, 7). Tõenäoliselt mõtleb Taavet sellele, kuidas Moosese päevil Egiptuse rõhujad iisraellastele ’liiga tegid’. Mõtisklemine selle üle, kuidas Jehoova andis Moosesele oma päästekorraldustest teada, tekitas Taaveti südames kindlasti tänutunde.
Ka meie võime tunda samasugust tänutunnet, kui mõtleme sellele, kuidas Jumal iisraellastega tegeles. Kuid me ei peaks jätma kõrvale ka Jehoova praegusaegsete teenijate kogemusi, näiteks neid, millest räägitakse raamatu ”Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” (”Jehovah’s Witnesses—Proclaimers of God’s Kingdom”) peatükkides 29 ja 30. Seal ja ka teistes Vahitorni ühingu väljaannetes avaldatud tõsieluliste jutustuste kaudu näeme, kuidas on Jehoova tänapäeval oma sulastel aidanud jääda talle ustavaks nii vangis, rahvajõukude rünnaku all, keelu ajal kui ka koondus- ja sunnitöölaagris. Neil on olnud katsumusi sõjast laastatud maades, nagu Burundis, Libeerias, Ruandas ja endises Jugoslaavias. Kus iganes tagakiusamisi on kohatud, on Jehoova käsi oma ustavaid teenijaid toetanud. Kui mõtiskleme meie vägeva Jumala Jehoova taoliste tegude üle, tunneme tõenäoliselt sedasama mida Taavetki, kes mõtiskles selle üle, kuidas Jumal oma rahva Egiptusest päästis.
Mõelgem ka selle peale, kui hellalt Jehoova meid patu koorma alt vabastab. Ta on andnud ”Kristuse vere”, mis ”puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest” (Heebrealastele 9:14). Kui me kahetseme oma patte ja otsime andestust Kristuse valatud vere alusel, viib Jehoova meie üleastumised meist kaugele — ”nii kaugele kui ida on läänest” — ja võtab meid taas oma soosingusse. Ja mõtle ka sellele, kuidas Jehoova on hoolitsenud meie eest kristlike koosolekute, ülesehitava seltsingu, koguduse karjaste ning Piiblil põhineva kirjanduse kaudu, mida annab välja ”ustav ja mõistlik sulane” (Matteuse 24:45). Kas pole tõsi, et kõik need Jehoova teod aitavad meil saada temaga lähedasemaks? Taavet kuulutab: ”Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega ja rikas heldusest! [—] Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda!” (Laul 103:8—14). Mõtisklemine Jehoova armastava hoolitsuse üle paneb meid kindlasti teda kiitma ja tema püha nime ülistama.
”Kiitke Jehoovat, kõik tema teod”
Võrreldes Jehoova, ”igavese Jumala” surematusega, on ”inimese elupäevad” tõepoolest üürikesed ”nagu rohi”. Kuid Taavet mõtiskleb tänumeelselt: ”Jehoova heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb lastelastele, neile, kes peavad ta lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi!” (1. Moosese 21:33; Laul 103:15—18). Jehoova ei unusta neid, kes teda kardavad. Oma seatud ajal annab ta neile igavese elu (Johannese 3:16; 17:3).
Väljendades oma hindamist Jehoova kuningliku positsiooni vastu, ütleb Taavet: ”Jehoova on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki!” (Laul 103:19). Kuigi mõnda aega esindas Jehoova kuningavõimu Iisraeli kuningriik, on tema aujärg tegelikult taevas. Jehoova kui Looja on kõiksuse suveräänne valitseja ja ta viib oma tahte ellu nii taevas kui ka maa peal kooskõlas oma eesmärkidega.
Taavet esitab üleskutse isegi taeva inglitele. Ta laulab: ”Kiitke Jehoovat, tema inglid, te vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält! Kiitke Jehoovat, kõik tema sõjaväed, tema teenijad, kes teete tema tahtmist! Kiitke Jehoovat, kõik tema teod kõigis tema valitsuse paigus! Kiida, mu hing, Jehoovat!” (Laul 103:20—22). Kas ei peaks Jumala helduse üle mõtisklemine meidki teda kiitma ajendama? Kindlasti peaks! Ja me võime kindlad olla, et meie kiitushääl ei lähe kaduma selles võimsas kiituskooris, kuhu kuuluvad ka õiglased inglid. Kiitkem kogu südamest meie taevast Isa, rääkides temast alati head. Võtkem südamesse Taaveti sõnad: ”Kiida, mu hing, Jehoovat!”
[Allmärkus]
a Mõned nimed artiklis on muudetud.
[Pilt lk 23]
Taavet mõtiskles Jehoova helduse üle. Kas ka sina teed seda?