Saa targaks ja võta vastu distsiplineerimist
JEHOOVA JUMAL on oma rahva Suur Õpetaja. Ta ei jaga neile teadmisi mitte ainult endast, vaid ka elust üldse (Jesaja 30:20, UM; 54:13; Laul 27:11). Näiteks pani Jehoova Iisraeli rahva seas õpetajatena teenima prohvetid, leviidid — peamiselt preestrid — ja teised targad mehed (2. Ajaraamat 35:3; Jeremija 18:18). Prohvetid õpetasid rahvale Jumala eesmärke ja omadusi ning näitasid, milline oleks õige tegutsemissuund. Preestritel ja leviitidel lasus kohustus õpetada Jehoova Seadust. Ning targad ehk vanemad, andsid mõistlikku nõu argielu valdkondades.
Taaveti poeg Saalomon oli silmapaistev mees Iisraeli tarkade keskel (1. Kuningate 5:10, 11). Olles näinud Saalomoni hiilgust ja rikkusi, möönis Seeba kuninganna, kes oli Saalomoni üks suursugusemaid külalisi: ”Mulle ei olnud räägitud pooltki! Sinul on rohkem tarkust ja vara kui kuulduses, mida ma olin kuulnud!” (1. Kuningate 10:7). Milles seisnes Saalomoni tarkuse saladus? Kui Saalomon 1037. aastal e.m.a. Iisraeli kuningaks sai, palus ta Jumalalt ”tarkust ja mõistust”. Seesugune palve oli Jehoovale meele järele ja ta andis Saalomonile mõistust, tarkust ning mõistva südame (2. Ajaraamat 1:10—12; 1. Kuningate 3:12). Pole ime, et Saalomon ”kõneles kolm tuhat õpetussõna” (1. Kuningate 4:32)! Mõned neist on koos ”Aguri .. sõnade” ja ”Lemueli .. sõnadega” kirja pandud Piibli Õpetussõnade raamatus (Õpetussõnad 30:1; 31:1). Nendes õpetussõnades väljendatud tõed peegeldavad Jumala tarkust ning on ajatud (1. Kuningate 10:23, 24). Igaühele, kes tahab elada õnnelikku ja saavutusrohket elu, on need tänapäeval sama hädavajalikud kui ajal, mil nad esmakordselt kõlasid.
Kuidas olla edukas ja moraalselt puhas?
Seda, miks Õpetussõnade raamat on kirjutatud, selgitatakse selle avasõnades: ”Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad tarkuse ja õpetuse [”distsipliini”, UM] tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks, et võtta õpetust targaks käitumiseks [”juurdlemisoskust andvat distsiplineerimist”, UM], õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks, et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet” (Õpetussõnad 1:1—4).
Kui ülevat eesmärki ”Saalomoni .. õpetussõnad” küll teenivad! Need on tarkuse ja distsipliini tundmaõppimiseks. Tarkus tähendab asjade mõistmist nii, nagu need on, ning siis nende teadmiste kasutamist selleks, et lahendada probleeme, saavutada eesmärke, vältida või kõrvaldada ohtusid ning aidata ka teistel kõike seda teha. Üks teatmeteos märgib: ”Õpetussõnade raamatus tähendab tarkus oskuslikku elamist — suutlikkust teha tarku otsuseid ning edukalt elada.” Kui tähtis on küll taotleda tarkust (Õpetussõnad 4:7)!
Saalomoni õpetussõnad ka distsiplineerivad. Kas meile on tarvis sellist kasvatust? Pühakirjas kannab distsipliin endas mõtet parandamisest, noomimisest ja karistamisest. Ühe piibliõpetlase sõnul tähendab see ”inimese moraalse olemuse kasvatamist ning on seotud selliste kalduvuste parandamisega, mis panevad inimese rumalasti tegutsema”. Enesedistsipliin ja teistelt saadud manitsus aitavad meil lisaks väärtegudest hoidumisele ka end paremaks muuta. Tõepoolest, me vajame distsiplineerimist, kui tahame jääda moraalselt puhtaks.
Õpetussõnadel on seega kaks eesmärki — anda tarkust ja distsiplineerida. Moraalsel distsipliinil ja intellektuaalsel võimekusel on mitu külge. Näiteks õigus ja õiglus on moraalsed omadused ning need aitavad meil kinni hoida Jehoova kõrgetest mõõdupuudest.
Tarkusel on palju tahke, sealhulgas mõistmine, juurdlemisoskus, taiplikkus ning otsustusvõime. Mõistmine on võime tajuda asja olemust ja saada aru seostest selle üksikosade ning terviku vahel ja nõndaviisi asjast selge pilt saada. Juurdlemisoskus aga eeldab põhjuste tundmist ning arusaamist, mille pärast teatud suund on vale või õige. Näiteks võib mõistev inimene näha, et keegi liigub vales suunas, ning hoiatada teda kiiresti ohu eest. Kuid et mõista, miks inimene liigub sellises suunas ja milline on parim moodus tema päästmiseks, selleks läheb tarvis juurdlemisoskust.
Taiplikud inimesed on ettevaatlikud, nad pole kergeusklikud (Õpetussõnad 14:15). Nad suudavad halba ette aimata ning selleks valmis olla. Tarkus aitab meil leida ülesehitavaid mõtteid ja ideid, mis pakuvad elus sihikindlat juhatust. Piibli õpetussõnade uurimine on kahtlemata seda väärt, sest nad on kirjutatud nii, et võiksime õppida tundma tarkust ja distsipliini. Isegi ”kogenematud”, kes neile tähelepanu pööravad, võivad saada taiplikuks ning ”noortele” annab see teadmisi ja otsustusvõimet.
Õpetussõnad tarkadele
Piibli õpetussõnad pole siiski ainult kogenematute ja noorte jaoks. Nad on igaühe jaoks, kes on piisavalt targad, et kuulata. ”Kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks!” ütles kuningas Saalomon (Õpetussõnad 1:5, 6). Inimene, kellel on juba tarkust, võib õpetussõnu tähele pannes seda juurde saada, ning see, kellel on juba mõistmist, võib seda teritada, et oma elu tulemusrikkalt juhtida.
Tihtipeale väljendavad õpetussõnad sügavaid tõdesid väga väheste sõnade abil. Piibli õpetussõna võib olla esitatud mõistusõnana (Õpetussõnad 1:17—19). Mõned õpetussõnad on mõistatused — raskesti mõistetavad keerdsõlmelised ütlused, mis vajavad lahtiharutamist. Õpetussõnades võib esineda ka võrdluspilte, metafoore või muid kõnekujundeid. Nende mõistmine nõuab aega ja nende kallal juurdlemist. Saalomon, kes koostas väga palju õpetussõnu, tajus kindlasti õpetussõnade tähendusnüansse. Õpetussõnade raamatus võtab ta enesele kohustuse jagada seda oskust oma lugejatega ja tark inimene tahab sellele oma tähelepanu pöörata.
Algus, mis viib sihile
Millest tuleks tarkuse ja distsipliini taotlemisel alustada? Saalomon vastab: ”Jehoova kartus on tunnetuse [”teadmiste”, UM] algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust [”distsipliini”, UM]!” (Õpetussõnad 1:7). Teadmised saavad alguse Jehoova kartusest. Ilma teadmisteta ei saa olla ei tarkust ega distsipliini. Järelikult saavad tarkus ja distsipliin alguse Jehoova kartusest (Õpetussõnad 9:10; 15:33, UM).
Jumala kartus ei ole mingi haiglaslik hirm tema ees. Pigem on see hoopis sügav lugupidamine ja aukartus. Ilma sellise kartuseta ei saa olla tõelisi teadmisi. Elu on pärit Jehoova Jumalalt ja see on muidugi peamine, mida inimene vajab, et tal võiks üldse mingeid teadmisi olla (Laul 36:10; Apostlite teod 17:25, 28). Pealegi, kuna Jumal on kõige Looja, saavad inimesed kõik oma teadmised tema kätetööd uurides (Laul 19:2, 3; Ilmutuse 4:11). Jumal inspireeris ka oma kirjaliku Sõna, mis on ”kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses” (2. Timoteosele 3:16, 17). Seega on kõigi tõeliste teadmiste keskpunktiks Jehoova, ning inimene, kes seda otsib, peab tundma aukartust tema ees.
Milline väärtus on inimeste teadmistel ja maailma tarkusel lahus jumalakartusest? Apostel Paulus kirjutab: ”Kus on targad? Kus kirjatundjad? Kus selle ajastu arutlejad? Eks Jumal ole selle maailma tarkuse teinud jõleduseks?” (1. Korintlastele 1:20). Maailma silmis tark inimene, kellel pole jumalakartust, teeb teadaolevatest faktidest valesid järeldusi ja on seetõttu lõpuks ’meeletu’.
’Kee kaela ümber’
Järgnevalt pöördub tark kuningas noorte poole: ”Kuule, mu poeg, oma isa õpetust [”distsiplineerimist”, UM] ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust [”seadust”, UM], sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks!” (Õpetussõnad 1:8, 9).
Muistses Iisraelis oli Jumal andnud vanematele kohustuse õpetada oma lapsi. Mooses õhutas isasid: ”Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7). Ka emadel oli märkimisväärne roll. Võttes arvesse oma mehe autoriteeti, võis heebrea naine panna maksma perekonda puudutavaid seadusi.
Õigupoolest peetakse kõikjal Piiblis õpetuse jagamise peamiseks allikaks perekonda (Efeslastele 6:1—3). Kui lapsed kuulavad oma usklike vanemate sõna, on neil piltlikus mõttes peas ehteks ilupärg ja kaela ümber kee.
”Selle omandajalt võetakse hing!”
Enne kui üks Aasia isa oma 16-aastase poja Ameerika Ühendriikidesse kõrgharidust omandama saatis, andis ta pojale nõu hoiduda seltsimast halbade inimestega. See nõuanne peegeldab Saalomoni hoiatust: ”Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu!” (Õpetussõnad 1:10). Saalomon tõstis esile selle, millega patused teisi meelitavad: ”Kui nad ütlevad: ”Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta, neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt, nagu haudaminejaid, küllap me siis leiame kõiksugust kallist vara ja täidame oma kojad saagiga! Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!”” (Õpetussõnad 1:11—14).
Meelitusvahendiks on ilmselgelt rikkused. Kiire kasumi saavutamise nimel meelitavad ”patused” teisi osalema oma vägivaldsetes või ebaõiglastes salasepitsustes. Materiaalse kasu saamise eesmärgil ei kõhkle õelad verd valamast. Nad ’neelavad neid [oma ohvreid] otsekui surmavald, elusalt ja tervelt’, röövides neilt kõik, mis neil on, nii nagu haudki neelab inimkeha täielikult. Nad kutsuvad teisi üles kurja tegema — tahavad ’täita oma kojad saagiga’ ning soovivad, et kogenematud ’heidaks liisku nende keskel’. Kui ajakohane hoiatus meile kõigile! Kas ei kasuta mitte noortejõugud ja narkodiilerid samasuguseid värbamismeetodeid? Ja kas pole paljude küsitavate äripakkumiste puhul ahvatluseks just lubadus kiiresti rikastuda?
”Mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt! Sest nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad verd valama!” soovitab tark kuningas ning lisab kurjadele hukatuslikku lõppu ennustades: ”Ent asjatu on võrku laotada kõigi tiivuliste nähes: sest nad varitsevad omaenese verd, luuravad omaenese hinge! Seesugune on igaühe lõpp, kes ahnitseb kasu: selle omandajalt võetakse hing!” (Õpetussõnad 1:15—19).
Igaüks, ”kes ahnitseb kasu”, hukkub enda valitud teel. Varitsuspaik, mille õelad teiste jaoks üles seavad, saab neile endile püüniseks. Kas tahtlikud kurjategijad muudavad oma suunda? Sugugi mitte. Püünisvõrk võib olla täiesti nähtaval, kuid linnud — ”tiivulised” — lendavad siiski otse sinna sisse. Samamoodi jätkavad oma saamahimust pimestunud õelad kurja tegemist, vaatamata sellele et varem või hiljem nad tabatakse.
Kes kuulab tarkuse häält?
Kas patused tegelikult mõistavad, et nende suund on hukatuslik? Kas on neid hoiatatud nende tegude tagajärgede eest? Teadmatus ei ole vabanduseks, sest avalikes kohtades kuulutatakse üht väga selget sõnumit.
Saalomon teatab: ”Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab ülal müüridel, kõneleb oma sõnu linna väravate suus” (Õpetussõnad 1:20, 21). Kõva ja selge häälega hüüab tarkus avalikes kohtades, nii et kõik võivad kuulda. Muistses Iisraelis andsid eakad mehed tarka nõu ning langetasid kohtuotsuseid linna väravates. Meile on Jehoova lasknud tõelise tarkuse kirja panna oma Sõnasse Piiblisse, mis on laialdaselt kättesaadav. Ning tema teenijad kuulutavad igal pool avalikult ja innukalt selle sõnumit. Tõesti, Jumal on lasknud kuulutada oma tarkust kõigi kuuldes.
Mida tarkus ütleb? ”Kui kaua, te rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda [——] Ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud.” Rumalad ei pööra mingit tähelepanu tarkuse häälele. Nii ”peavad nad siis sööma oma tegude vilja”. Neid ”tapab nende taganemine ja .. hooletus” (Õpetussõnad 1:22—32).
Aga mis saab sellest, kes on võtnud aega, et tarkuse häält kuulata? See ”võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata” (Õpetussõnad 1:33). Soovime, et ka sina võiksid olla nende hulgas, kes Piibli õpetussõnadele tähelepanu pöörates targaks saavad ja distsiplineerimist vastu võtavad.
[Pilt lk 15]
Tõeline tarkus on laialdaselt kättesaadav