Muistse Iisraeli tark kuningas Saalomon ütles isaliku armastusega: ”Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrva tarkust tähele panna, pöörad oma südame mõistuse [”vahetegemisvõime”, UM] poole, jah, kui sa aru [”arusaamise”, UM] appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale mõistuse [”vahetegemisvõime”, UM] heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Jehoova kartust ja leiad Jumala tunnetuse!” (Õpetussõnad 2:1—5).

Tarkus on võime Jumala antud teadmisi õigesti kasutada. Kui suurepäraselt küll Piibel tarkuse kättesaadavaks teeb! Selles sisalduvad tarkusesõnad, nagu on kirjas Õpetussõnade ja Koguja raamatus, ning meil tuleb neid sõnu tähele panna. Piibli lehekülgedelt leiame ka hulgaliselt näiteid, millest ilmneb, kui kasulik on rakendada ellu jumalakartlikke põhimõtteid ning mis püünistesse me võime langeda, kui neid põhimõtteid eirame (Roomlastele 15:4; 1. Korintlastele 10:11). Näiteks võiks tuua jutustuse ahnest Geehasist, prohvet Eliisa teenrist (2. Kuningate 5:20—27). Kas ei õpeta see mitte, kui tark on hoiduda ahnusest? Ning mida arvata sellest, kui kurvalt lõppes Jaakobi tütre Diina näiliselt süütu külaskäik Kaananimaa tütarde juurde? (1. Moosese 34:1—31.) Kas oleme valmis panema tähele, kui rumal on läbi käia halva seltskonnaga? (Õpetussõnad 13:20; 1. Korintlastele 15:33.)

Tarkuse tähelepanemine hõlmab vahetegemisvõime ja arusaamise taotlemist. ”Webster’s Revised Unabridged Dictionary” järgi on vahetegemisvõime ”mõistuse oskus ehk võime, mis aitab ühte asja teisest eristada”. Jumalakartlik vahetegemisvõime on oskus teha vahet õige ja vale vahel ning valida seejärel õige teguviis. Kui me ei ’pööra oma südant’ vahetegemisvõime poole ega ole innukad seda taotlema, kuidas saame siis püsida sellel ”teel, mis viib ellu”? (Matteuse 7:14; võrdle 5. Moosese 30:19, 20.) Jumala Sõna uurimine ja ellurakendamine arendavad vahetegemisvõimet.