Õiglane inimene kogeb ka mõningat turvatunnet, mida õelatel ei ole. „Kes elab laitmatult, elab julgesti, aga kelle teed on kõverad, selle käsi käib halvasti! Kes pilgutab silmi, põhjustab valu, aga kes noomib siiralt, loob rahu [„ja huultelt meeletu libastub”, EP 97]!” (Õpetussõnad 10:9, 10).

Olukord on teisiti inimesega, kes annab omakasupüüu pärast ebaaususele järele. Petis võib püüda varjata oma valelikkust kõvera kõne või kehakeele abil (Õpetussõnad 6:12–14). Kuritahtlike või petlike kavatsustega silmapilgutamine võib pettuse ohvriks langenule palju hingevalu tuua. Ent varem või hiljem tuleb sellise inimese kõverus avalikuks. Apostel Paulus kirjutas: „Mõnede inimeste patud on kohe avalikud ja on kohe hukkamõistetavad, aga mõnede omad saavad tagantjärele ilmsiks. Samuti on ka head teod kohe avalikud, ja needki, mis seda ei ole, ei või jääda varjule” (1. Timoteosele 5:24, 25). Hoolimata sellest, keda ebaausus puudutab – kas lapsevanemat, sõpra, abikaasat või tuttavat –, tuleb see lõpuks ikkagi ilmsiks. Kas on võimalik usaldada kedagi, kellel on ebaausa inimese maine?