Tarkus on kaitseks

„PAREM on hankida tarkust kui kulda, ja mõistuse hankimine on hõbedast olulisem,” ütleb Õpetussõnad 16:16. Miks on tarkus nii väärtuslik? „Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku!” (Koguja 7:12.) Kuidas hoiab tarkus elus selle omaniku?

Kui omandame jumalikku tarkust, see tähendab, ammutame täpseid teadmisi Jumala Sõnast Piiblist ning ka tegutseme nende järgi, aitab see meil käia teel, mille Jehoova heaks kiidab (Õpetussõnad 2:10–12). Vanaaja Iisraeli kuningas Saalomon lausus: „Õigete tee on hoidumine kurjast; oma hinge hoiab, kes oma teed tähele paneb!” (Õpetussõnad 16:17). Tarkus päästab selle omaniku valelt teelt ning hoiab teda elus. Sisutihedad ning targad ütlused kirjakohas Õpetussõnad 16:16–33 näitavad, millist head mõju avaldab jumalik tarkus meie hoiakule, kõnele ning tegudele.a

Ole alandlik

Isikustatud tarkust kujutatakse ütlemas: „Ma vihkan kõrkust ja ülbust” (Õpetussõnad 8:13). Uhkus ja tarkus on vastandid. Me peaksime tegutsema targalt ning püüdma vältida ülbet hoiakut. Eriti ettevaatlik tuleks olla siis, kui meid on mõnes eluvaldkonnas saatnud edu või kui meile on kristlikus koguduses usaldatud vastutusrikkaid ülesandeid.

„Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust,” hoiatab Õpetussõnad 16:18. Mõtle suurimale moraalsele langusele universumis, sellele, kuidas ühest Jumala täiuslikust vaimpojast sai Kurat-Saatan (1. Moosese 3:1–5; Ilmutuse 12:9). Kas polnud see mitte uhkuse vaim, mis selle ingli juures enne langust ilmnes? Piibel kinnitab, et nii see oli, kui ütleb, et kristlikus koguduses ei tohiks määrata ülevaataja ametisse vastpöördunut, „et ta ei läheks uhkeks ega langeks sama nuhtluse alla kui kurat” (1. Timoteosele 3:1, 2, 6). Kui tähtis on seega olla valvas, et me ei toidaks teiste uhkust ega laseks sel tärgata meis endis!

„Parem olla ühes vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada,” ütleb Õpetussõnad 16:19. Selle nõuande väärtuslikkust näitab vanaaja Babüloonia kuninga Nebukadnetsariga juhtunu. Oma uhkuses lasi ta püstitada Duura tasandikule tohutu suure kuju, mis võis kujutada teda ennast. Tõenäoliselt oli see asetatud väga kõrgele poodiumile, nii et see ulatus 27 meetri kõrgusele (Taaniel 3:1). See tohutu suur monument pidi sümboliseerima Nebukadnetsari impeeriumi. Erinevalt inimestest ei avalda aga Jumalale muljet sellised kõrgustesse ulatuvad kujud, ka mitte obeliskid, tornid ega pilvelõhkujad. Laulukirjutaja sõnas: „Jehoova on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära!” (Laul 138:6). Tegelikult, „mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus” (Luuka 16:15). Meil on parem ’hoiduda madaluse poole’, mitte aga ’nõuda kõrgeid asju’ (Roomlastele 12:16).

Ole mõistev ja veenev

Kuidas mõjutab tarkuse taotlemine meie kõnet? Tark kuningas ütleb: „Kes sõna tähele paneb, leiab õnne [„Kes mõistab olukorda, leiab head”, UM], ja kes loodab Jehoova peale, on õnnis! Kel tark süda, seda nimetatakse mõistlikuks, ja mahedad huuled edendavad õpetust [„veenvust”, UM]! Mõistus [„mõistmine”, UM] on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks! Targa süda teeb tema suu targaks [„mõistvaks”, UM] ja edendab ta huultel õpetust [„veenvust”, UM]!” (Õpetussõnad 16:20–23).

Tarkus aitab meil olla mõistvad ja veenvad. Kuidas nii? Kuna südamelt tark inimene püüab leida erinevates olukordades head ning ta loodab Jehoovale. Kui otsime teistes head, siis tõenäoliselt ka räägime neist head. Meie sõnad on mahedad ning veenvad, mitte aga karmid ja vaenulikud. Kui süveneme teiste olukorda, on meil kergem mõista, milliseid raskusi nad kogevad ja kuidas nad nendega toime tulevad.

Ka Kuningriigi sõnumi kuulutamisel ja inimeste jüngriteks tegemisel on väga oluline, et meie sõnu mõjutaks tarkus. Kui õpetame teistele Jumala Sõna, pole meie eesmärgiks vaid Piiblis leiduvat teada anda. Meie sooviks on puudutada inimeste südant. Seetõttu on meil vaja kuulajaid veenda. Apostel Paulus innustas oma kaaslast Timoteost jääma sellesse, mida teda „veendi uskuma” (UM) (2. Timoteosele 3:14, 15).

Kreeka sõna, mis on siin tõlgitud „veenma”, tähendab ’arutlemise või moraalsete kaalutluste esitamise teel teisele arvamusele viima’ (W. E. Vine’i „An Expository Dictionary of New Testament Words”). Selleks et esitada veenvaid argumente, mis ajendaksid muutma meie kuulajate meelt, on vaja mõista nende mõtteviisi ning teada nende huvisid, olusid ja tausta. Mis aga aitab inimesi paremini mõista? Jünger Jakoobus vastab sellele: „Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale” (Jakoobuse 1:19). Kui esitame küsimusi ning kuulame tähelepanelikult, võime näha inimese südamesse.

Apostel Paulus oskas väga hästi inimesi veenda (Apostlite teod 18:4). Isegi üks tema vastane, hõbesepp Demeetrios, tunnustas seda: „Te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu Aasia provintsis” (Apostlite teod 19:26, P 1997). Kas Paulus väitis, et ta on nii tõhus kuulutaja tänu omaenda võimekusele? Ei. Ta ütles, et teeb seda tööd Jumala „Vaimu ja väe” abil (1. Korintlastele 2:4, 5). Jehoova püha vaim toetab ka meid. Kuna usaldame Jehoovat, siis teame, et ta aitab meil olla kuulutustööl mõistvad ning veenvad.

Pole ime, et targa südamega inimest peetakse arusaajaks (Õpetussõnad 16:21, UM). Mõistmine on selle omanikule tõepoolest eluallikaks. Mida aga öelda rumalate kohta? Nad „põlgavad tarkust ja õpetust” (Õpetussõnad 1:7). Mis on tagajärg, kui nad põlgavad Jehoova õpetust? Nagu eespool öeldud, lausub Saalomon: „Rumalus on rumalatele karistuseks!” (Õpetussõnad 16:22). Jehoova õpetab neid ränga karistuse näol. Rumalad võivad tõmmata endale kaela ka kannatusi, häbi ja haigusi ning isegi surra enneaegselt.

Osutades veel sellele, millist head mõju avaldab meie kõnele tarkus, lausub Iisraeli kuningas: „Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele!” (Õpetussõnad 16:24). Nii nagu mesi on magus ning annab näljasele kosutust, on ka sõbralikud sõnad toetuseks ja kosutuseks. Mesi on samuti tervistav ning muul moel kasulik. Seda on ka sõbralikud sõnad – need on vaimselt tervistavad (Õpetussõnad 24:13, 14).

Ole ettevaatlik teede suhtes, mis näivad õiged

„Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõppeks on see surma tee,” lausub Saalomon (Õpetussõnad 16:25). Siin hoiatatakse vale mõtteviisi eest ja sellisel teel käimise eest, mis ei ole kooskõlas Jumala seadustega. Inimlikust seisukohast vaadatuna võib nii mõnigi tee näida õige, kuid tegelikult on see vastuolus Jumala Sõnas leiduvate õigete põhimõtetega. Lisaks võib Saatan sellist pettust tagant õhutada, nii et inimene valib tee, mis tundub õige, kuid tegelikult viib surma.

Parimat kaitset enesepettuse eest pakub tark ja arusaaja süda ning Jumala Sõna järgi vormitud südametunnistus. Kui meil tuleb elus langetada otsuseid, puudutagu need siis moraali, jumalateenimist või midagi muud, on parimaks kaitseks enesepettuse eest see, kui juhindume hea ja halva valikul Jumala põhimõtetest.

„Nälg aitab töömeest töös”

Tark kuningas Saalomon jätkab: „Nälg aitab töömeest töös, sest ta oma suu sunnib teda!” (Õpetussõnad 16:26). Saalomon ütleb siin, et isu toidu järele on töömehele abiks, kuna nälg sunnib teda ehk ajendab tegutsema. Normaalne soov, nagu söögiisu, võib panna meid usinalt tööle. Selline soov tuleb seega kasuks. Mis juhtub aga siis, kui kohane soov muutub ahnuseks? Tagajärg on samasugune nagu siis, kui väike lõke, mis oli mõeldud toidu küpsetamiseks, muutub suureks metsatulekahjuks. Ahnus on soov, mis on oma õigetest piiridest väljunud, ning see on hävitav omadus. Tark inimene mõistab ohtu ning hoiab isegi normaalseid soove õigetes piirides.

Ära mine „teele, mis ei ole hea”

Meie sõnad võivad olla sama hävitavad kui leegitsev tuli. Saalomon kirjeldab, kui laostavalt mõjub see, kui otsime teistes vigu ning seejärel nendest tagaselja räägime. Ta sõnab: „Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu ja tema huultel on otsekui kõrvetav tuli. Salakaval mees tõstab riidu ja keelepeksja lahutab sõbrad!” (Õpetussõnad 16:27, 28).

Inimest, kes üritab rikkuda teise mainet, nimetatakse kõlvatuks. Me peaksime otsima teistes head ning rääkima neist lugupidavalt. Kas tasub aga kuulata teisi, kes keelt peksavad? Laimajate sõnad võivad kergesti tekitada alusetuid kahtlusi, lahutada sõpru ning põhjustada koguduses lõhesid. Kui oleme targad, ei kuula me neid.

Saalomon hoiatab ka ahvatluste eest, mis võiksid viia valele teele: „Mees, kes teostab vägivalda, ahvatleb oma ligimest ja viib ta teele, mis ei ole hea! Kes oma silmi pilgutab, sel on riukad meeles; kes oma huuled kokku pigistab, sel on pahategu otsustatud!” (Õpetussõnad 16:29, 30).

Kas vägivald võiks kiskuda kaasa ka tõelisi kristlasi? Paljusid inimesi maailmas on meelitatud sepitsema riukaid. Nad õhutavad tagant või panevad ise toime vägivallategusid. Meil ei pruugi olla raske hoiduda otsesest vägivallast. Kuidas on aga lugu siis, kui meid ahvatletakse salakavalalt? Miljoneid on meelitatud vaatama vägivaldset meelelahutust või sporti. Pühakirjas on toodud väga selge hoiatus: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti!” (Õpetussõnad 13:20). Kuidas küll jumalik tarkus meid kaitseb!

Mida öelda inimese kohta, kes on terve elu lasknud end juhtida tarkusel ja arusaamisel ning kes pole läinud „teele, mis ei ole hea”? Õigesti elatud elu on Jumala silmis kaunis ning pälvib lugupidamist. „Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel!” (Õpetussõnad 16:31.)

Kontrollimatus vihas pole aga midagi ilusat. Aadama ja Eeva esimene poeg Kain vihastus väga oma venna Aabeli peale, läks talle kallale ja tappis ta (1. Moosese 4:1, 2, 5, 8). Kuigi me tunneme mõnikord õigustatult viha, tuleb meil olla valvsad, et see ei saaks meie üle võimust. Õpetussõnad 16:32 ütleb väga selgelt: „Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja!” Talitsematu viha ei ole tugevus ega ka voorus. See on nõrkus, mis võib „viia teele, mis ei ole hea”.

Kui iga „otsus on Jehoovalt”

„Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle otsus on Jehoovalt,” ütleb Iisraeli kuningas (Õpetussõnad 16:33). Vanaaja Iisraelis tegi Jehoova mõnikord oma tahte teatavaks liisu kaudu. Liisku heideti väikeste ümarate kividega või puu- ja kivitahvlikestega. Kõigepealt esitati Jehoovale palve, et ta langetaks selles asjas otsuse. Seejärel visati liisukivid või -tahvlikesed kuue voldi sisse ning siis võeti sealt välja. Saadud vastust tunnustati kui Jehoova otsust.

Nüüdisajal ei kasuta Jehoova enam liisku, et anda teada oma tahet. Ta on selle kirja pannud oma Sõnasse Piiblisse. Piiblis leiduvad täpsed teadmised on aluseks, et omandada jumalikku tarkust. Seega ei tohiks me lasta mööda minna ühtegi päeva, ilma et loeksime Piiblit (Laul 1:1, 2; Matteuse 4:4).

[Allmärkus]

[Pilt lk 8]

Miks on tarkus parem kui kuld?

[Pilt lk 9]

Kuidas kõnelda kuulutustööl veenvalt?

[Pilt lk 10]

„Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu”

[Pilt lk 11]

Talitsematu viha võib viia „teele, mis ei ole hea”

[Pilt lk 12]

Vägivald võib olla kaasakiskuv