Surma laastav mõju
„KUUEAASTANE SOORITAS ENESETAPU.” Selline šokeeriv ajalehe pealkiri viitas väikese tüdruku Jackie traagilisele surmale. Mõni aeg tagasi oli ta ema surnud ravimatu haiguse tõttu. Enne kui Jackie liikuva rongi ette astus, oli ta rääkinud oma pereliikmetele soovist ’saada ingliks, et olla koos emaga’.
18-aastaselt soovis Ian väga oma preestrilt teada saada, miks ta isa vähki suri. Preester väitis, et kuna Iani isa oli hea mees, tahtis Jumal teda enda juurde taevasse. Pärast sellise selgituse kuulmist leidis Ian, et ei soovi tunda sellist julma Jumalat. Elu näis talle nii mõttetu ja ta otsustas keskenduda elu nautimisele. Seepärast hakkas ta jooma, narkootikume kasutama ning ebamoraalselt elama. Ta oli kaotamas kontrolli oma elu üle.
„Elavad teavad, et nad peavad surema”
Need kaks kurba juhtumit näitavad, kuidas surm võib inimeste elu laastata, eriti kui see tabab ootamatult. Muidugi on kõik teadlikud tõsiasjast, mis on kirjas Piiblis: „Elavad teavad, et nad peavad surema” (Koguja 9:5). Paljud inimesed eelistavad aga ignoreerida seda karmi reaalsust. Kuidas on sinuga? Elu nõuab meilt palju aega ja tähelepanu, mistõttu võime vältida mõtlemast surmale, mis näib nii kauge olevat.
„Paljud inimesed tunnevad kartust surma ees ja nad ei soovi sellele mõelda,” märgib „The World Book Encyclopedia”. Sellest hoolimata võib tõsine õnnetus või eluohtlik haigus sundida meid äkitselt surmaga silmitsi seisma. Ka lähedase sõbra või sugulase matus võib meile kibedalt meelde tuletada, milline tulevik kogu inimkonda ees ootab.
Matustel tavatsevad leinajad öelda, et elu peab edasi minema. Nii see tõesti on. Tegelikult võib aga tunduda, et elu möödub nagu linnulennul ja et liigagi ruttu tuleb meil seista vastamisi vanadusest tingitud probleemidega. Surm polegi siis enam mägede taga. Meil tuleb ehk käia paljudel matustel ning toime tulla mitmete eluaegsete sõprade kaotusega. Paljud eakad mõtlevad, millal on nende kord.
Suur mõistatus
Kuigi kõik on nõus sellega, et millalgi igaüks meist sureb, on suur mõistatus see, mis saab pärast surma. Skeptikutele tundub see arutelu mõttetu, kuna selle kohta on nii palju vastuolulisi selgitusi. Pragmaatikud aga järeldavad, et kuna elame niikuinii vaid üks kord, tuleb võtta elult, mis võtta annab.
Mõned vastupidi keelduvad uskumast, et surm on kõige lõpp. Ent neil pole ka mingit kindlat veendumust selle kohta, mis saab pärast surma. On inimesi, kes arvavad, et elu jätkub igaveses õndsuses, samal ajal kui teised on arvamusel, et nad saavad uuesti elavaks, võib-olla kellegi teise inimesena.
Kahtlemata igatsevad leinavad sugulased teada saada, kus on surnud. Aastaid tagasi olid ühe jalgpalliklubi liikmed teel ühele spordivõistlusele, kui ootamatult põrkas nende väikebuss kokku veoautoga ja paiskus teelt välja. Viis meeskonnaliiget hukkus. See sündmus peaaegu et halvas ühe surmasaanud poisi ema elu. Teda painas küsimus, kus ta poeg on. Ta käis sageli oma poja haual ja rääkis tundide kaupa temaga kõval häälel. „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et elu ei jätku pärast surma,” halas ta, „ent mul pole ka mingit kindlat alust teisiti arvata.”
On selgelt näha, et meie elu võib mõjutada see, kuidas me suhtume surma. Pidades silmas seda, kuidas inimesed reageerivad surmatragöödiale, kerkib mitmeid küsimusi. Mõtle, kuidas sina neile vastaksid. Kas peaksime lihtsalt unustama surma ja keskenduma elule? Kas peaksime laskma surmakartusel oma elu ära rikkuda? Kas leinavatel omastel pole muud võimalust kui vaid oletada, kus nende surnud lähedased on? Kas surm peab jääma mõistatuseks?