Piibli seisukoht

Mis juhtub surma korral?

INIMESED, olles Jumala lapsed, polnud loodud surema (Roomlastele 8:20, 21). Kui Jehoova rääkis esimest korda Aadamale surmast, siis ei maininud ta seda kui normaalset lõppu, mis inimest ees ootab, vaid kui karistust Jumalale sõnakuulmatuse eest (1. Moosese 2:17). Aadam mõistis, mida surm tähendab, kuna ta oli näinud loomade surma.

Aadam patustas ja ta maksis selle eest oma surmaga 930 aasta vanuselt (1. Moosese 5:5; Roomlastele 6:23). Kuna ta heideti sõnakuulmatuse pärast Jumala perest välja, ei olnud tal enam Jumala poja seisundit (5. Moosese 32:5). Piibel ütleb, millised kurvad tagajärjed olid sel inimkonnale: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:11, 12).

Mis juhtub mõtlemisvõimega?

Piibel ütleb veel: „Mis sünnib inimlastega, see sünnib lojustega – neil on seesama saatus: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust lojuse ees, sest kõik on tühine! Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” (Koguja 3:19, 20). Mida põrmuks saamine tähendab?

Väljend „saavad jälle põrmuks” tuletab meile meelde Jumala sõnu esimesele inimesele: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama” (1. Moosese 3:19). See tähendab, et inimesed, nagu ka loomad, on füüsilised olevused. Me pole vaimud, kes pelgalt elavad lihalikus kehas. Keha hävimisel ei saa mõtlemisvõime säilida. Piibel ütleb inimese surma kohta: „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted” (Laul 146:4).

Kui see on nõnda, siis millises seisundis on surnu? Jumala Sõna annab selgesõnalise vastuse: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Selle asemel et pidada surma sõbraks, kes aitab meid paremasse ellu, nimetatakse teda Piiblis „viimseks vaenlaseks”, kuna surm lõpetab kogu meie tegevuse (1. Korintlastele 15:26; Koguja 9:10). Kas see tähendab, et surmast pole mingit väljapääsu?

Head uudised seoses surmaga

Miljonite inimeste jaoks on surm nagu magamine, millest nad tulevikus üles äratatakse. Jeesus ütles kord oma jüngritele nende sõbra kohta, kes oli surnud: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama.” Teel haua juurde nägi Jeesus palju leinajaid. Jõudnud kohale, käskis ta haua avada ja hüüdis: „Laatsarus, tule välja!” Mees, kes oli olnud surnud neli päeva, tuligi välja (Johannese 11:11–14, 39, 43, 44). Äratades üles Laatsaruse, kelle keha oli juba lagunemas, näitas Jeesus seda, et Jumal mäletab surnud inimese kohta kõike – tema isiksust, mälestusi ja välimust. Ta suudab nad uuesti ellu äratada. Ühel teisel korral ütles Jeesus: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29).

Piibel annab meile veelgi häid uudiseid, öeldes: „Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!” (1. Korintlastele 15:26.) Siis ei pea enam ükski murest murtud inimene minema kalmistule oma lähedast matma. Piibel ütleb: „Surma ei ole enam” (Ilmutuse 21:4). Kas pole lohutav teada Piibli vaadet sellele, mis juhtub surma korral?

KAS SA OLED MÕELNUD?

◼ Kas surnud on teadvusel? (Koguja 9:5)

◼ Kas surmast on mingit väljapääsu? (Johannese 5:28, 29)

[Väljavõte lk 29]

„Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146:4)