Paastumine – kas see lähendab Jumalaga?

„Paastumise ajal saab inimene vaimsete asjade üle sügavalt järele mõelda ja see tuletab talle meelde, et elus pole materiaalsed asjad kõige tähtsamad.” (KATOLIKU USKU NAINE)

„Paastumine aitab luua vaimset sidet Jumalaga.” (JUUDI RABI)

„Paastumine on minu usus kohustuslik, see on äärmiselt oluline tegevus, mille läbi ma väljendan Jumalale oma pühendumust ja tänutunnet. Ma paastun armastusest Jumala vastu.” (BAHÁ’I USU JÄRGIJA)

PAASTUMINE kuulub usukommete hulka, mida viljeleb enamik maailma religioone, nagu budism, džainism, hinduism, islam ja judaism. Paljud on arvamusel, et kui toidust mõneks ajaks loobuda, aitab see Jumalaga lähedasemaks saada.

Mida arvad sina paastumisest? Mida räägib Jumala Sõna Piibel selle teema kohta?

Paastumine Piibli aegadel

Piibli aegadel paastusid inimesed erinevatel põhjustel, ja Jumal kiitis selle heaks. Mõned paastusid, et väljendada äärmist kurbust või kahetseda patte (1. Saamueli 7:4–6), et otsida Jumala soosingut või paluda temalt juhatust (Kohtumõistjate 20:26–28; Luuka 2:36, 37) või et mõtisklemise ajal paremini keskenduda (Matteuse 4:1, 2).

Ent Piibel viitab samuti paastudele, mis Jumalale ei meeldinud. Kuningas Saul paastus, enne kui ta vaimumeediumi juurde läks (3. Moosese 20:6; 1. Saamueli 28:20). Kurjade kavatsustega inimesed, nagu Iisebel ja fanaatikud, kes üritasid tappa apostel Paulust, kuulutasid välja paastu (1. Kuningate 21:7–12; Apostlite teod 23:12–14). Varisere tunti selle poolest, et nad paastusid korrapäraselt (Markuse 2:18). Jeesus aga mõistis nad hukka, pealegi ei avaldanud nad Jumalale seeläbi mingit muljet (Matteuse 6:16; Luuka 18:12). Jehoova ei pööranud üldse tähelepanu mõningate iisraellaste paastumisele nende halva teguviisi ja valede motiivide tõttu (Jeremija 14:12).

Nendest näidetest on näha, et Jumalale meeldimiseks ei pea paastuma. Samas aga kiitis Jumal heaks selle, kui paljud siira südamega Jumala teenijad paastusid. Seega kerkib küsimus, kas kristlased peaksid paastuma või mitte?

Kas paastumine on kristlastele kohustuslik?

Moosese Seadus käskis juutidel „alandada oma hinged”, mis tähendab, et nad pidid paastuma kord aastas lepituspäeval (3. Moosese 16:29–31; Laul 35:13). See oli ainus paast, mida Jehoova käskis oma rahval pidada.a Juudid, kes olid Moosese käsuseaduse all, pidid seda käsku täitma. Kristlastelt aga ei nõuta Moosese Seaduse järgimist (Roomlastele 10:4; Koloslastele 2:14).

Olgugi et Jeesus paastus vastavalt Seaduse nõuetele, ei kogunud ta endale sellega kuulsust. Ta andis oma jüngritele teada, kuidas nad peaksid toimima, kui nad arvavad heaks paastuda, ent ta ei andnud neile kunagi käsku paastuda (Matteuse 6:16–18; 9:14). Miks siis ütles Jeesus, et tema jüngrid paastuvad pärast tema surma? (Matteuse 9:15.) See polnud käsk. Jeesus andis sellega lihtsalt mõista, et jüngrid tunnevad tema surma korral sügavat kurbust ning nad võivad kaotada söögiisu.

Kaks piiblijutustust algkristlastest, kes paastusid, osutavad sellele, et kui inimesel on toidust loobumiseks õige ajend, on see Jumalale meelepärane (Apostlite teod 13:2, 3; 14:23).b Kristlastel pole seega mingit kohustust paastuda. Ent kui keegi siiski otsustab paastuda, on tal vaja olla valvas mõningate ohtude suhtes.

Hoidu püünistest

Üks püünis, millest tuleks seoses paastumisega hoiduda, on enda õigeks pidamine. Piibel hoiatab võltsalandlikkuse eest (Koloslastele 2:20–23, UM). Jeesuse näide uhkest variserist, kes tundis ennast teistest kõlbeliselt paremana, kuna paastus korrapäraselt, näitab hästi, et selline meelelaad on Jumalale vastumeelne (Luuka 18:9–14).

Samuti oleks inimesel vale avalikult kuulutada, et ta paastub, või paastuda sellepärast, et keegi on tal käskinud seda teha. Vastavalt kirjakohale Matteuse 6:16–18 andis Jeesus nõu, et paastumine peaks olema inimese isiklik asi – tema ja Jumala vaheline asi – ning seda ei peaks teistele teadustama.

Mitte keegi ei peaks eales arvama, et paastumisega saab ta oma patustamist hüvitada. Selleks et olla Jumalale meelepärane, peab inimene lisaks paastumisele käsunõudeid täitma (Jesaja 58:3–7). Pattu pole võimalik andeks saada mitte paastumise, vaid siira kahetsemise kaudu (Joel 2:12, 13). Piibel rõhutab mõtet, et Jehoova andestab meile oma armust, mis ilmneb Kristuse toodud ohvri kaudu. Me ei suudaks oma tegudega, sealhulgas paastumisega, mitte kunagi andestust välja teenida (Roomlastele 3:24, 27, 28; Galaatlastele 2:16; Efeslastele 2:8, 9).

Kirjakohas Jesaja 58:3 on toodud veel üks levinud väärkäsitus. Iisraellaste meelest oleks Jehoova pidanud neile paastumise eest vastutasu andma. Nende arvates osutasid nad paastudes Jumalale teene. Nad küsisid: „Miks me paastume, kui sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui sa seda ei märka?” Tänapäeval leiavad samuti paljud inimesed, et kui nad paastuvad, peaks Jumal neile vastutasuks mõningast soosingut osutama. Ärgem võtkem eales omaks sellist lugupidamatut ja Piibliga vastuolus suhtumist!

Mõned taas usuvad, et nad võivad Jumala heakskiidu ära teenida sellega, et vaevavad oma keha paastumise, piitsutamise või muu sarnasega. Jumala Sõna mõistab hukka sellise arvamuse, näidates et „ihu kurnamisel” väärade himude ohjeldamiseks pole mingit väärtust (Koloslastele 2:20–23).

Tasakaalukas vaade

Paastumine pole kohustuslik, samas pole see ka vale. Kui hoidutakse ülalmainitud ohtudest, võib sellest mõnel puhul kasu olla. Ent paastumine ei peaks olema Jumalale meelepärase kummardamisviisi keskmes. Jehoova on „õnnelik Jumal” ja ta soovib, et ka tema teenijad oleksid õnnelikud (1. Timoteosele 1:11, UM). Tema Sõnas on kirjas: „Pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida! On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast” (Koguja 3:12, 13).

Meie jumalateenistust peaks iseloomustama rõõm, kuid Piibel ei seosta paastumist mitte ühelgi korral õnnetundega. Pealegi, kui paastumine kahjustaks meie tervist või võtaks ära jõu, et osaleda rõõmsas töös, mille meie Looja on usaldanud tõelistele kristlastele – kuulutada Kuningriigi head sõnumit –, oleks see meile eesmärgile jõudmisel hoopis takistuseks.

Kas inimene siis paastub või mitte, tähtis on teise üle mitte kohut mõista. Tõelised kristlased ei peaks eales selle teema üle väitlema, „sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (Roomlastele 14:17).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 28]

Variserid ilmutasid paastudes võltsalandlikkust

[Väljavõte lk 29]

„Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm”

[Kast lk 29]

Mida arvata suurest paastust?

Väidetavalt mälestatakse 40-päevase paastuga Kristuse 40-päevast paastumist. Ent Jeesus ei käskinud oma jüngritel seda paastu mälestada, samuti pole mingeid tõendeid, et nad oleksid seda eales teinud. Esimene usaldusväärne üleskirjutus 40-päevase paastu kohta enne lihavõttepühi pärineb arvatavasti Athanasiose kirjadest 330. aastast m.a.j.

Kuna Jeesus paastus pärast ristimist, mitte enne oma surma, näib imelik tõsiasi, et mõned religioonid peavad kinni 40-päevast paastust lihavõttepühale eelnevatel nädalatel. On huvitav, et 40-päevane paast aasta algupoolel oli tavaline muistsete babüloonlaste, egiptlaste ja kreeklaste seas. Tõenäoliselt on see „kristlik” komme laenatud nendelt rahvastelt.