„Jumala Iisrael” ja ’suur rahvahulk’

„Ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda.” — ILMUTUSE 7:9.

1.—3. a) Millised aulised taevased lootused on võitud kristlastel? b) Kuidas püüdis Saatan esimese sajandi kogudust hävitada? c) Milline aastal 1919 aset leidnud sündmus näitab, et Saatana püüded võitud kristlaste kogudust kõlbeliselt laostada olid viljatud?

„JUMALA IISRAELI” rajamine aastal 33 m.a.j. oli suur samm Jehoova eesmärkide täideviimise suunas. (Galaatlastele 6:16) Selle võitud liikmetel on lootus saada surematuteks vaimolevusteks ja valitseda koos Kristusega Jumala taevases Kuningriigis. (1. Korintlastele 15:50, 53, 54) Sellel positsioonil olles on neil juhtiv osa Jehoova nime pühitsemises ja suure Vastase Kurat-Saatana pea purustamises. (1. Moosese 3:15; Roomlastele 16:20) Ei ole siis mingi ime, et Saatan tegi kõik mis tema võimuses, et seda uut kogudust kas tagakiusamise või kõlbelise laostamise kaudu hävitada! — 2. Timoteosele 2:18; Juuda 4; Ilmutuse 2:10.

² Apostlite eluajal ei olnud Saatanal edu. Ent pärast nende surma levis ärataganemine pidurdamatult. Kui Saatan tõi lõpuks esile ärataganenud religioosse moonutise, mida tänapäeval ristiusumaailmana tuntakse, võis inimese vaatepunktist lähtudes arvata, et Jeesuse rajatud tõeline kristlik kogudus on kõlbeliselt täiesti laostunud. (2. Tessalooniklastele 2:3—8) Tõeline kristlus jäi aga siiski püsima. — Matteuse 28:20.

³ Oma tähendamissõnas nisust ja lustest ennustas Jeesus, et tõelised kristlased kasvavad teatud aja koos „luste” ehk valekristlastega, ja nii ka juhtus. Kuid ta ütles ka seda, et viimseil päevil on „kuningriigi lapsed” jälle „lustest” silmanähtavalt erinevad. (Matteuse 13:36—43) Seegi osutus tõeks. Aastal 1919 vabanesid tõelised võitud kristlased Baabüloni vangistusest. Jumal tunnistas nad „ustavaks ja mõistlikuks orjaks” ning nad hakkasid julgelt Kuningriigi head sõnumit kuulutama. (Matteuse 24:14, 45—47, NW; Ilmutuse 18:4) Peaaegu kõik neist olid paganarahvaste hulgast, ent kuna neil oli samasugune usk nagu Aabrahamil, olid nad tegelikult ’Aabrahami järeltulijad’. Nad olid „Jumala Iisraeli” liikmed. — Galaatlastele 3:7, 26—29.

’Suur rahvahulk’

 4. Milline kristlaste grupp hakkas endast eriti 1930-ndatel aastatel märku andma?

⁴ Algul said ka need, kes võitud kristlaste kuulutamisele soodsat vastukaja osutasid, vaimseteks iisraellasteks, 144000 jäänuseks, kellel on taevane lootus. (Ilmutuse 12:17) Kuid eriti 1930-ndatel aastatel hakkas endast märku andma veel üks grupp inimesi. Nad tunti ära kui „teised lambad”, kellest räägitakse tähendamissõnas lambataradest. (Johannese 10:16) Nad on Kristuse jüngrid, kellel on lootus elada igavesti paradiisliku maa peal. Piltlikus mõttes on nad otsekui võitud kristlaste vaimsed järeltulijad. (Jesaja 59:21; 66:22; võrdle 1. Korintlastele 4:15, 16.) Nad tunnustavad võitud kristlaste kogudust ustava ja mõistliku orjana ning oma võitud vendade sarnaselt armastavad ka nemad Jehoovat sügavalt, usuvad Jeesuse ohvrisse, kiidavad Jumalat innukalt ja on valmis kannatama õigluse pärast.

 5. Kuidas on teiste lammaste osa üha paremini mõistma hakatud?

⁵ Esialgu ei saadud päris hästi aru, millist osa need teised lambad etendavad, kuid aja möödudes sai asi selgemaks. Aastal 1932 ergutati võitud kristlasi, et nad õhutaksid teisi lambaid osalema kuulutustöös — tegevuses, milles paljud teised lambad juba osalesidki. Aastal 1934 ergutati teisi lambaid laskma end vees ristida. Aastal 1935 saadi aru, et nad on Ilmutuse 7. peatükis mainitud ’suur rahvahulk’. Aastal 1938 kutsuti neid pealtvaatajatena Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtul viibima. Aastal 1950 leiti, et küpsed mehed nende hulgast on „vürstid”, kes on kui „redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest”. (Laul 45:17; Jesaja 32:1, 2) Aastal 1953 nähti, et Jumala maine organisatsioon — millest suurema osa moodustasid selleks ajaks juba teised lambad — on uue maailma maise ühiskonna tuumik. Aastal 1985 mõisteti, et Jeesuse lunastusohvri alusel kuulutatakse teised lambad õiglaseks kui Jumala sõbrad ja neil on lootus elada üle Harmagedoon.

 6. Milline on teiste lammaste osa, võrreldes võitute omaga tänapäeval, ja millised küsimused seoses sellega kerkivad?

⁶ Nüüdseks, mil käes on nende „viimsete päevade” lõpuosa, on valdav enamus 144000 liikmeid surnud ja oma taevase tasu kätte saanud. (2. Timoteosele 3:1; Ilmutuse 6:9—11; 14:13) Maise lootusega kristlased teevad praegu suurema osa hea sõnumi kuulutamise tööst ning peavad eesõiguseks Jeesuse võitud vendi selles aidata. (Matteuse 25:40) Võitud kristlased aga moodustavad ustava ja mõistliku orja, kelle kaudu kõigi nende viimsete päevade jooksul on vaimset toitu jagatud. Milline on teiste lammaste seisund siis, kui kõik võitud on oma taevase tasu kätte saanud? Milliseid korraldusi siis teiste lammaste heaks tehakse? Põgus pilk muistsele Iisraelile aitab meil nendele küsimustele vastuse leida.

Eelpiltlik „preestrite kuningriik”

7., 8. Mil määral oli muistne Iisrael seaduselepingu all preestrite kuningriik ja püha rahvas?

⁷ Kui Jehoova valis Iisraeli oma rahvaks, sõlmis ta iisraellastega lepingu, öeldes: „Kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm! Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks!” (2. Moosese 19:5, 6) Seaduselepingu alusel oligi Iisrael Jehoova väljavalitud rahvas. Kuidas aga pidi täituma tõotus preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks olemise kohta?

⁸ Kui iisraellased olid ustavad, tunnistasid nad Jehoova suveräänsust ja tunnustasid teda kui oma Kuningat. (Jesaja 33:22) Seega oli Iisrael kuningriik. Kuid nagu hiljem teada anti, pidi „kuningriigiks” olemise tõotus veelgi enamat tähendama. Peale selle, kui nad kuuletusid Jehoova Seadusele, olid nad puhtad ja eraldatud neid ümbritsevatest rahvastest. Nad olid püha rahvas. (5. Moosese 7:5, 6) Kas nad olid ka preestrite kuningriik? Iisraelis oli templiteenistuseks eraldatud Leevi suguharu ning sellest suguharust oligi pärit leviidi preesterkond. Kui Moosese seadus sisse seati, võeti iga mitteleviidi perekonna esmasündinu lunaks üks meessoost leviit.a (2. Moosese 22:28; 4. Moosese 3:11—16, 40—51) Nii oli iga Iisraeli perekond piltlikult templiteenistuses esindatud. Vaid selles kaudses mõttes oli see rahvas preesterkond. Ent siiski oli see rahvas Jehoova esindaja teiste rahvaste ees. Iga võõramaalane, kes tõelist Jumalat kummardada tahtis, pidi seda tegema ühenduses Iisraeliga. — 2. Ajaraamat 6:32, 33; Jesaja 60:10.

 9. Miks hülgas Jehoova põhjapoolse Iisraeli kuningriigi, öeldes, et ’see ei või olla tema preester’?

⁹ Pärast Saalomoni surma jagunes Jumala rahvas põhjapoolseks Iisraeli riigiks, mille kuningaks oli Jerobeam, ning lõunapoolseks Juuda riigiks, mille kuningaks oli Rehabeam. Kuna tempel kui puhta kummardamise keskus asus Juuda territooriumil, seadis Jerobeam oma riigi territooriumile vasikakujusid püstitades sisse ebaseadusliku kummardamisviisi. Peale selle „ehitas [ta] ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid”. (1. Kuningate 12:31) Kui kuningas Ahab lubas oma võõramaalasest naisel Iisebelil kogu maal Baali kummardamise sisse seada, võttis valekummardamine põhjapoolses riigis veelgi enam maad. Lõpuks kuulutas Jehoova sellele mässulisele kuningriigile kohtuotsuse. Ta ütles Hoosea kaudu: „Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel; et sa põlgad tarkust, siis põlgan mina sind: sa ei või olla mu preester!” (Hoosea 4:6) Peagi pärast seda hävitasid assüürlased põhjapoolse Iisraeli kuningriigi sootuks.

10. Kuidas esindas lõunapoolne Juuda kuningriik Jehoovat teiste rahvaste ees ajal, mil ta oli ustav?

¹⁰ Kuidas oli aga lugu lõunapoolse riigi Juudaga? Hiskija päevil ütles Jehoova sellele Jesaja kaudu: „Teie olete minu tunnistajad, .. minu sulane, kelle ma olen valinud .. Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest!” (Jesaja 43:10, 21; 44:21) Kui lõunapoolne kuningriik oli ustav, said ka teised rahvad seeläbi kuulda Jehoova auhiilgusest ning see ajendas õiglase südamega inimesi kummardama Jehoovat tema templis, kus teenis seaduslik leviidi preesterkond.

Võõramaalased Iisraelis

11., 12. Nimeta mõningaid võõramaalasi, kes hakkasid teenima Jehoovat ühenduses Iisraeliga.

¹¹ Mis puutub võõramaalastesse, kes osutasid soodsat vastukaja sellele terve rahva kaudu antud tunnistusele, siis Moosese vahendusel — kelle naine Sippora oli midjanlane — antud Seaduses oli korraldusi ka nende heaks. Koos Iisraeliga lahkus Egiptusest ka „hulk [mitteiisraellastest] segarahvast”, kes seejärel viibis Seaduse andmise juures. (2. Moosese 2:16—22; 12:38; 4. Moosese 11:4) Jeerikost päästeti Raahab koos oma perega ning hiljem võeti nad juudi kogudusse. (Joosua 6:23—25) Varsti pärast seda sõlmisid gibeonlased Iisraeliga rahu ning nad määrati kogudusetelgis mitmesuguseid ülesandeid täitma. — Joosua 9:3—27; vaata ka 1. Kuningate 8:41—43; Ester 8:17.

¹² Aja möödudes teenisid võõramaalased kõrgetel ametikohtadel. Batseba mees hetiit Uurija ning ka ammonlane Selek loeti Taaveti „sõjakangelaste” hulka. (1. Ajaraamat 11:26, 39, 41; 2. Saamueli 11:3, 4) Etiooplane Ebed-Melek teenis palees ning kuulus kuninga lähikonda. (Jeremija 38:7—9) Kui Iisrael naasis Babüloni vangipõlvest, anti mitteiisraellastest netinitele preestrite abistamisel vastutusrikkamaid ülesandeid. (Esra 7:24, VP) Kuna terve hulk eelmainitud ustavaid võõramaalasi ehk muulastest elanikke kujutab tänapäeva suurt rahvahulka, pakub nende seisund meile suurt huvi.

13., 14. a) Millised eesõigused ja kohustused olid proselüütidel Iisraelis? b) Kuidas pidid iisraellased ustavatesse proselüütidesse suhtuma?

¹³ Need võõramaalased olid proselüüdid, Jehoova pühendunud kummardajad, kes pidasid kinni Moosese seadusest ja olid koos iisraellastega teistest rahvastest eraldatud. (3. Moosese 24:22) Nagu iisraellasedki, tõid nad ohvreid, ei seganud end valekummardamisse ja hoidusid verest. (3. Moosese 17:10—14; 20:2) Nad aitasid ehitada Saalomoni templit ning võtsid osa tõelise kummardamise taastamisest kuningate Aasa ja Hiskija ajal. (1. Ajaraamat 22:2; 2. Ajaraamat 15:8—14; 30:25) Kui Peetrus kasutas nelipühil aastal 33 m.a.j. esimest Kuningriigi võtit, kuulsid tema sõnu „juudid ja [mittejuutidest] proselüüdid”. Võimalik, et mõned neist kolmest tuhandest tol päeval ristitust olid proselüüdid. (Apostlite teod 2:10, NW; 2:41) Veidi pärast seda — ent enne kui Peetrus kasutas viimast Kuningriigi võtit Korneeliuse ja tema pere heaks — ristis Filippus ühe etiooplasest proselüüdi. (Matteuse 16:19; Apostlite teod 8:26—40; 10:30—48) On ilmselge, et proselüütidesse ei suhtutud kui paganatesse.

¹⁴ Ometigi ei olnud proselüütide osa Iisraelis samasugune kui sünnipärastel iisraellastel. Proselüüdid ei teeninud preestritena ja nende esmasündinud ei olnud leviidi preesterkonnas esindatud.b Ja proselüütidel ei olnud Iisraelis pärandmaad. Siiski kästi iisraellastel olla ustavate proselüütide suhtes hoolivad ja suhtuda neisse kui vendadesse. — 3. Moosese 19:33, 34.

Vaimne rahvas

15. Mis juhtus, kui sünnipärane Iisrael keeldus Messiat vastu võtmast?

¹⁵ Seadus pidi hoidma Iisraeli puhtana, eraldatuna ümbritsevatest rahvastest. Kuid sellel oli ka teine eesmärk. Apostel Paulus kirjutas: ’Seadus on meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.’ (Galaatlastele 3:24, UT) Kahjuks ei lasknud enamik iisraellasi end Seadusel Kristuse juurde juhatada. (Matteuse 23:15; Johannese 1:11) Seepärast hülgas Jehoova Jumal selle rahva ja tõi esile „Jumala Iisraeli”. Lisaks esitas ta mittejuutidelegi kutse saada selle uue Iisraeli täieõiguslikeks kodanikeks. (Galaatlastele 3:28; 6:16) Just selle uue rahva juures lähebki imepäraselt ja lõplikult täide tõotus, mille Jehoova 2. Moosese 19:5, 6 sõnades kuningliku preesterkonna kohta andis. Kuidas?

16., 17. Mis mõttes on võitud kristlased maa peal „kuninglikud” ja mis mõttes „preesterkond”?

¹⁶ Peetrus tsiteeris 2. Moosese 19:6 sõnu, kui ta kirjutas oma aja võitud kristlastele: „Teie aga olete ’valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas’.” (1. Peetruse 2:9) Mida see tähendab? Kas maa peal olevad võitud kristlased on kuningad? Ei, nad saavad kuningateks alles tulevikus. (1. Korintlastele 4:8) Ent nad on „kuninglikud” selles mõttes, et nad on valitud saama tulevikus kuninglikke eesõigusi. Juba praegu alluvad nad rahvana Suure Suverääni Jehoova Jumala poolt ametisseseatud kuningale Jeesusele. Paulus kirjutas: „[Jehoova] on [meid] päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki.” — Koloslastele 1:13.

¹⁷ Kas maa peal olevad võitud kristlased on preesterkond? Teatud mõttes jah. Vaieldamatult täidavad nemad kui kogudus preestrikohustusi. Peetrus selgitas seda, öeldes: „Teiegi ehituge üles .. vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks.” (1. Peetruse 2:5; 1. Korintlastele 3:16) Tänapäeval moodustab võitud kristlaste jäänus kollektiivselt „ustava ja mõistliku orja”, kelle vahendusel jagatakse vaimset rooga. (Matteuse 24:45—47, NW) Nagu oli ka muistses Iisraelis, peab igaüks, kes soovib Jehoovat kummardada, tegema seda ühenduses nende võitud kristlastega.

18. Milline esmane vastutus on maa peal oleval võitud kristlikul kogudusel kui preesterkonnal?

¹⁸ Peale selle võtsid võitud kristlased Iisraelilt üle eesõiguse kuulutada rahvaste seas Jehoova ülevust. Kaastekst näitab, et kui Peetrus nimetas võitud kristlasi kuninglikuks preesterkonnaks, pidas ta silmas kuulutustööd. Öeldes: „Teie .. olete ’.. kuninglik preesterkond, .. et te kuulutaksite tema aulisi tegusid’, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde”, kombineeris ta tegelikult Jehoova tõotuse 2. Moosese 19:6 tema sõnadega Iisraelile, mis on kirjas Jesaja 43:21. (1. Peetruse 2:9) Kooskõlas sellega rääkis Paulus Jehoova auliste tegude kuulutamisest kui templis ohvri toomisest. Ta kirjutas: „Viigem siis nüüd [Jeesuse] kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime.” — Heebrealastele 13:15.

Taevane täideminek

19. Kuidas läheb lõplikult ja suurejooneliselt täide tõotus, et Iisrael saab preestrite kuningriigiks?

¹⁹ Ent 2. Moosese 19:5, 6 sõnad lähevad lõpuks täide ka palju aulisemas mõttes. Ilmutusraamatus kirjeldatakse apostel Johannest kuulvat, kuidas taevased olendid rakendavad seda kirjakohta ülesäratatud Jeesust ülistades: „Sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestriks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal [„kuningatena maa üle”, NW].” (Ilmutuse 5:9, 10) Seega on kuninglik preesterkond oma lõplikus tähenduses Jumala taevane Kuningriik, valitsusvõim, mille eest Jeesus meid palvetama õpetas. (Luuka 11:2) Kõigil 144000 võitud kristlasel, kes peavad ustavalt lõpuni vastu, on osa selles Kuningriigi korralduses. (Ilmutuse 20:4, 6) Kui imepäraselt läheb küll täide see tõotus, mis Moosese kaudu juba nii kaua aega tagasi anti!

20. Milline küsimus ootab ikka veel vastust?

²⁰ Kuidas on see kõik seotud suure rahvahulga liikmete seisundiga ja nende tulevikuga ajal, mil kõik võitud on oma imelise pärandi kätte saanud? See saab selgeks selle sarja viimases artiklis.

[Allmärkused]

Kas sa oskad selgitada?

◻ Kuidas on teiste lammaste osa üha paremini mõistma hakatud?

◻ Miks ei lasknud Jehoova põhjapoolsel Iisraeli kuningriigil enam olla oma preester?

◻ Milline osa oli Juuda riigil teiste rahvaste ees ajal, mil ta oli ustav?

◻ Milline osa oli ustavatel proselüütidel Iisraelis?

◻ Kuidas teenib võitud kogudus preestrite kuningriigina?

[Pilt lk 16]

Võitud kristlased kui kuninglik preesterkond kuulutavad maa peal Jehoova aulisust

[Pilt lk 18]

2. Moosese 19:6 sõnad lähevad lõplikult täide seoses Kuningriigiga