18. Mis jääb järele neist, kes on jätnud maha Jehoova, ja millele võib osutada nende nime kasutamine vandumiseks?

¹⁸ Jehoova pöördub veel nende poole, kes on ta hüljanud: ”Teie jätate oma nime mu valituile sajatuseks [”vandumiseks”, SP]: ”Nõnda surmaku sindki Issand Jehoova!” Aga oma sulaseid ta nimetab teise nimega! Kes maal ennast õnnistab, õnnistab ennast tõe Jumala nimel, ja kes maal vannub, vannub tõe Jumala juures, sest endised hädad on unustatud ja peidetud mu silme eest!” (Jesaja 65:15, 16). Neist, kes on hüljanud Jehoova, jääb järele vaid nende nimi, mida lausutakse üksnes vandumiseks või needmiseks. See võib tähendada, et need, kes soovivad ennast pühalikult vandega siduda, ütlevad sisuliselt: kui ma seda lubadust ei täida, tabagu mind samasugune karistus, mille said need ärataganejad. See võib koguni tähendada seda, et nende nime kasutatakse piltlikult nagu Soodoma ja Gomorra nime sümbolina selle kohta, et Jumal karistab kurje.

19. Mis mõttes nimetatakse Jumala teenijaid teise nimega ja miks nad võivad Jumala ustavuses kindlad olla? (Vaata ka allmärkust.)

¹⁹ Kui erinev on küll see, mis saab osaks Jumala teenijatele! Neid hakatakse nimetama teise nimega. See tähistab õnnistatud olukorda ja au, mida nad võivad kogeda kodumaale tagasi jõudes. Nad ei oota õnnistust üheltki väärjumalalt ega vannu ainsagi elutu ebajumala juures. Vastupidi, kui nad õnnistavad endid või annavad vande, teevad nad seda ustavuse Jumala juures (Jesaja 65:16, UM allmärkus). Selle maa elanikel on põhjust Jumalale täiesti kindlalt loota, sest ta on tõestanud, et ta täidab oma tõotused.c Juudid, kes elavad turvaliselt oma kodumaal, unustavad peagi endised hädad.