Miks on ta nii tähtis?
NÜÜDSEKS juba 2000 aastat on Jeesuse sünnile palju tähelepanu pööratud. Esimesel sajandil elanud arst Luukas kirjutab, et ingel ütles noorele neitsile Maarjale: „Vaata, sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus.” Mida lausus see inglist sõnumitooja Jeesuse kohta? „Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks,” kõlasid ta sõnad. „Ta [Jeesus] valitseb” kui kuningas ning „tema kuningriigil ei ole otsa” (Luuka 1:31–33).
Kahtlemata vajab inimsugu just seda – õiglast maailmavalitsejat, kes armastavalt maa asju juhib! Piibel ennustaski ammu enne Jeesuse sündi: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: ... Igavene Isa, Rahuvürst! Suur on valitsus ja otsatu on rahu” (Jesaja 9:5, 6).
Õiglane valitsus ja rahu – kui suurepärane tulevik! Kuid pangem tähele, et see valitsus pannakse ennustuse järgi vürsti – Rahuvürsti – õlgadele, mis osutab sellele, et kogu loodu Kuningas Kõigeväeline Jumal annab oma Pojale valitsemisõiguse. Seepärast nimetas Jeesus valitsust, mille etteotsa ta pidi saama, korduvalt „Jumala riigiks” (Luuka 9:27, 60, 62).
Jeesus lausus oma teenistustee algul: „Ma pean ... kuulutama Jumala riigi evangeeliumi, sest selleks ma olen läkitatud!” (Luuka 4:43, meie kursiiv). Samuti õpetas Jeesus oma järelkäijaid palvetama Jumala riigi tuleku eest (Matteuse 6:9, 10). Ajakirjas „Christianity and Crisis” öeldakse, et kuningriik oli Jeesuse õpetuse põhiteema, ning lisatakse: „Mitte mingi muu teema polnud sedavõrd kindlalt tal meeles või sedavõrd kesksel kohal tema sõnumis. Evangeeliumides mainitakse seda enam kui sada korda.”
Kaalumist vääriv küsimus
Kellena sina Jeesust oma vaimusilmas praegu näed? Praegusel aastaajal on üldiseks tavaks kujutada teda beebina sõimes. Tõepoolest, lühikest aega oli ta abitu beebi (Luuka 2:15–20). Ent kas tuleks teda eeskätt sellisena mäletada? Mõelgem sellele. Miks sündis Jeesus inimesena? Kes ta tegelikult oli?
„Kas Jeesus oli Jumala Poeg, heebrea Piibli tõotatud Messias?” esitas küsimuse 1996. aasta „Encarta Yearbook”. „Või kas ta oli pelgalt inimene, võib-olla et erakordne, kuid sellegipoolest inimene?” Sellised küsimused väärivad tõsist kaalumist. Miks? Sest sellest, kellena me Jeesust näeme ja kuidas me temasse suhtume, sõltub meie elu ja õnn. „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu,” ütleb Piibel, aga „kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha” (Johannese 3:36).
Üldsegi mitte tavaline inimene
Kirjeldanud 12-aastase Jeesuse tegevust Jeruusalemma templis, ütleb Piibel, et Jeesus läks koos Maarja ja ta mehe Joosepiga koju tagasi ning „oli neile allaheitlik” (Luuka 2:51, 52). Ent kui Jeesus suureks sirgus, ilmnes, et ta pole tavaline inimene.
Kui Jeesus vaigistas tormise mere, hüüatas üks hirmunud sõber: „Kes see siis õieti on?” (Markuse 4:41, meie kursiiv). Viimaks viidi Jeesus valesüüdistuste alusel Rooma asevalitseja Pontius Pilaatuse ette. Olles veendunud Jeesuse süütuses ja liigutatud tema väärikusest julma ja ebaõiglast kohtlemist taludes, tõi Pilaatus Jeesuse rahvajõugu ette, hüüdes imetlusega: „Ennäe inimest!” Kuid juudid kostsid: „Meil on käsuõpetus, ja käsu järgi ta peab surema, sest ta on enese teinud Jumala Pojaks!” (Johannese 19:4–7).
Kuuldes Jeesusest räägitavat kui Jumala Pojast, valdas Pilaatust kartus. Varem oli ta naine lasknud talle teatada oma unenäost Jeesuse kohta, nimetades Jeesust „selleks õigeks” (Matteuse 27:19, meie kursiiv). Seepärast tahtis Pilaatus teada, kes Jeesus tegelikult on. Ehkki Pilaatus teadis, et Jeesus on pärit Galileast, päris ta: „Kust sa oled?” Kuna Jeesus keeldus talle vastamast, lõppes vestlus peagi (Johannese 19:9, 10).
On selge, et Jeesus oli inimene, kuid ta erines kõigist teistest inimestest, sest varem oli ta olnud vaimolevus, keda taevas tunti kui Sõna. Siis aga kanti ta elu ime läbi Maarja emaihusse üle. „Sõna sai lihaks,” kinnitab apostel Johannes, „ja elas meie keskel” (Johannese 1:1, 2, 14, 18; Ilmutuse 3:14).
Miks oli jumalik päritolu vajalik
Enne kui esimesele inimesele Aadamale lapsed sündisid, tegi ta pattu. Mässulisel inglil, keda hakati kutsuma Kurat-Saatanaks, õnnestus viia teda sõnakuulmatuseni Jumala vastu. Tagajärjeks oli see, et Aadam minetas oma pojasuhted Jumalaga, mis vastavalt Jumala eelnevale hoiatusele pidigi juhtuma, juhul kui ta muutub sõnakuulmatuks. Niisiis tuli Aadamal kannatada selle tagajärgi. Ta muutus ebatäiuslikuks, vananes ja lõpuks suri (1. Moosese 2:15–17; 3:17–19; Ilmutuse 12:9).
Kirjeldades seda, millist mõju on Aadama sõnakuulmatus kõigile meile kui tema järglastele avaldanud, selgitab Piibel: „Otsekui kui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Kurb küll, aga me kõik oleme pärinud oma esiisalt Aadamalt patu koos selle kohutavate tagajärgede vananemise ja surmaga (Iiob 14:4; Roomlastele 3:23).
Neist tagajärgedest vabanemine saab toimuda vaid siis, kui meil on täiuslik isa, kes pole saanud pärandiks pattu ja selle hirmsaid tagajärgi. Vaadelgem, kuidas sai võimalikuks sellise, täiusliku Aadamaga võrreldava uue isa esiletulek.
Antakse vajalik isik
Mäletatavasti nimetatakse tõotatud Rahuvürsti ka „Igaveseks Isaks”. Tema sündi inimesena ennustati nõnda: „Neitsi saab käima peale ja toob poja ilmale” (Jesaja 7:14; Matteuse 1:20–23). Jeesusel, nagu ka esimesel inimesel Aadamal, ei olnud inimisa. Piibli ajaloolane Luukas jälgib Jeesuse põlvnemist kuni inimajaloo alguseni ning näitab, et Aadam tuli olemasollu kui „Jumala poeg” (Luuka 3:38, meie kursiiv). Kuid nagu me juba teame, minetas Aadam, ja sellest tulenevalt ka kogu tema järeltulev sugu, pojasuhted Jumalaga. Seega vajame kõik me piltlikult öeldes uut isa, kes oleks täiuslik – selline, nagu oli Aadam siis, kui ta loodi.
Jumal läkitas oma Poja taevast, et temast saaks esimest Aadamat asendav uus Aadam. Piibel selgitab: „„Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. Esimene inimene oli maast, muldne, teine inimene on taevast” (1. Korintlastele 15:45, 47). „Viimne Aadam” Jeesus sarnanes selles mõttes „esimese inimese Aadamaga”, et ta oli täiuslik inimene, võimeline saama isaks täiuslikele inimjärglastele, kes saaksid elada maa peal igavesti täiuses (Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4).
Jeesus, kes ei saanud ühegi lapse isaks, jäi hoolimata kõigist Saatana rünnakutest Jumalale ustavaks kuni surmani. Seda Jeesuse ohverdatud ehk loovutatud rikkumatuks jäänud täiuslikku inimelu nimetatakse lunaks. „Meil on [Aadamalt päritud patu ja surma] lunastus tema [Jeesuse] vere läbi,” selgitab Piibel ja lisab: „Otsekui ... [Aadama] sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka ... [Jeesuse] sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks” (Efeslastele 1:7; Roomlastele 5:18, 19; Matteuse 20:28).
Kui meil on usku Jeesusesse, saab temast meile nii „Igavene Isa” kui ka „Päästja” (P 1997). Olles oma Isa Kuningriigi valitseja, rakendab ta imehästi oma kuninglikku valitsusvõimu. Uurigem järgnevalt, mida tähendab elada selle valitsuse all ning millal võib oodata selliste suurepäraste õnnistuste täideminekut (Luuka 2:8–11).
[Pildid lk 5]
Kellena sina Jeesust oma vaimusilmas praegu näed?
[Pilt lk 6]
Miks nimetatakse Jeesust „viimseks Aadamaks”?