Tõde täidab veterikka külaküllastumuseni
KUI kummaline! Veterikkuse poolest kuulus maa leitakse olevat janus! Veterikas piirkond on kuiv ja kurnatud! Ainult Jumala Sõna Piibli tõeveed saavad kustutada seda janu. Järgnev lugu räägib 2200 elanikuga külast Rahbehist, mis asub Põhja-Liibanoni mägede rüpes, umbes 130 kilomeetri kaugusel Beirutist.
Nimi Rahbeh tähendab araabia keeles „avar paik”, ja selle sõna semiidi tüve tähendus on „laialdane, laiali laotunud”. Küla ongi sellele vastavalt laiali laotunud kahele suurele mäele umbes 600 meetri kõrgusel merepinnast. Talvel ja kevadel võib idapoolsete mägede otsas näha lund, mis paigale toredust lisab. Aga ennekõike on Rahbeh veterikas küla. Sellel alal on 360 nii väikest kui ka suurt allikat, mis varustavad kallihinnalise veega ümbritsevate orgude viljakaid põlde, kus kasvavad nisu, aprikoosid, pirnid, virsikud ja viinamarjad.
Minevik ja olevik saavad Rahbehis kokku
Piibli aegadest saadik on Rahbehis asjad mitmes suhtes samasuguseks jäänud. Külamajad on tihedalt üksteise kõrval. Tänavad on kitsad, looklevad ning tiheda liiklusega — liiklejateks on eeslid ja lehmad. Kuigi on ka mõningaid mootorsõidukeid, on loomadel siin eesõigus. Väga sageli laadivad omanikud neile põllul kauba selga ja saadavad nad siis omapead koju. Nad liiguvad mööda kitsaid tänavaid ja rajavad endale teed läbi kitsaste kohtade ning jõuavad tagasi koju. Kas see võiks olla sarnane sellega, millele Jesaja mõtles, kui ta ütles: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime”? — Jesaja 1:3.
Rahbeh on ka kontrastide paik. Siin võib leida nii ülikooli lõpetanuid kui ka lihtsaid talupoegi, kes pole kunagi linnas käinud. On aedadega ümbritsetud villasid ja väikesi hütte, mille ümber sibavad kariloomad. Elektriseadmeid leidub peaaegu igas kodus, kuigi alati ei ole elektrit. Seepärast on paljudes kodudes elektrigeneraatorid. Peatänavad on asfalteeritud, kuid enamik põldudele viivaid teid on asfalteerimata ning konarlikud. Sellepärast on põllusaadusi võimalik transportida ainult koduloomade abil. Võid isegi näha eeslit, kes veab põllule elektrigeneraatorit, et anda voolu põllumajandusmasinatele, mida kasutatakse põldudel veoloomadega kõrvuti.
Samamoodi pole ka külaelu väga palju muutunud. Kui jääd ööseks külasse, äratavad sind öösel kell kaks või kolm kirevad kuked. Päevatööd algavad varakult, niisiis ära üllatu, kui sa kuuled, kuidas inimesed pimedas valjul häälel üksteist hõiguvad, kui nad loomi valmis seavad. Koidukiirte saabudes võid sa näha paljusid külaelanikke, kes suunduvad koormatud loomadega põldudele või turgudele oma kaupa müüma.
Kui päike kõrgemale tõuseb, tulevad tänavatele ja avalikesse kohtadesse mängima väikesed poisid ja tüdrukud. Nende kisa ja naer täidab õhu ning see on väga sarnane prohvet Sakarja kirjeldusega muistsest Jeruusalemmast: „Linna turud on täis poisse ja tüdrukuid, kes mängivad tema turgudel!” (Sakarja 8:5) Sa näed ka, et külaelanikud on ülimalt sõbralikud ning uudishimulikud. Sinult oodatakse, et sa tervitaksid igat vastutulevat külaelanikku, sest nad tahavad teada, kes sa oled, kust sa tuled, miks sa oled siin ja kuhu sa lähed. Inimesed õpivad üksteist väga hästi tundma.
Tõeveed jõuavad Rahbehisse
Sellises tihedalt ühteliitunud ühiskonnas levivad uudised kiiresti. Nii juhtus siis, kui Asaad Younis 1923. aastal Ameerika Ühendriikidest Rahbehisse naasis. Tahtes teada, kas Asaad oli Ameerikas rikkaks saanud, tuli ta sõber Abdallah Blal teda vaatama. Rahast rääkimise asemel andis Asaad talle raamatu Jumala kannel ja rääkis talle: „Siin on tõeline rikkus.” Endine protestant Abdallah luges seda Piiblil põhinevat väljaannet ja see avaldas talle sügavat mõju. Kuigi Asaadile ei mõjunud need teadmised nii palju, oli Abdallah õpitust innustunud ja teatas avalikult, et on leidnud tõe.
Mõni aeg hiljem kolis Abdallah Tripolisse, Põhja-Liibanoni tähtsamasse linna. Seal õnnestus tal võtta ühendust mitmete piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti, ja ta tegi oma piibliuurimises edusamme. Hiljem kolis ta tagasi Rahbehisse, et levitada õpitud head sõnumit. Ta astus teiste külaelanikega vestlusse sellistel teemadel nagu Kolmainsus, kas inimesel on surematu hing, põrgutuli, preestriamet, missa ja pühakujude kasutamine, andes neile edasi seda, mida Piibel tegelikult õpetab.
Mõned külaelanikud ilmutasid huvi. Kolm või neli neist hakkasid koos Abdallahiga kuulutustööd tegema. Seejärel hakkasid nad pidama pühapäevaseid koosolekuid. Need koosnesid salvestatud jutluste kuulamisest grammofonilt või Piibli lugemisest, millele järgnes äsjakuuldu arutelu. Hiljem kasutati mõningaid piibliuurimise abivahendeid, kaasa arvatud raamatuid Jumala kannel, Rikkus ja “Let God Be True”. Külastajaid polnud üle kümne ja enamik neist oli pigem uudishimulik kui huvitatud. Tundus, et mõned tulid peamiselt eine pärast, mida pakuti iga koosoleku lõppedes.
Abdallah Blalile anti 1940-ndatel aastatel Rahbehi grupi järelvaatamise kohustus. Ta osutus innukaks ja lojaalseks Jehoova sulaseks, kes andis teistele head eeskuju. Üks neist, vend Mattar, meenutab, kuidas nad kuulutustööl käisid: „Kuna noil päevil autosid ei kasutatud, läksime koos vend Blaliga jalgsi lähedalasuvatesse küladesse tunnistust andma. Mina kandsin grammofoni, kuna vend Blal juhtis rääkimist. Olime tavaliselt liikvel kaks või kolm päeva, enne kui tulime tagasi koju.” Vend Blal teenis ustavalt Jehoovat kuni surmani 1979. aastal, mil ta oli 98-aastane.
Edenemine toob kaasa vastupanu
Töö edenedes hakkasid vennad kogema vastupanu. Aastal 1950 algas külapreestri mahitusel Rahbehi vendade tagakiusamiskampaania. Preester süüdistas vendi kiriku ja pühaduse rüvetamises. Mõned külaelanikud muutusid nii raevukaks, et nad viskasid vendi kividega ning mõned vennad arreteeriti ja pandi vangi. Kuid pärastine juurdlus tõestas süüdistuste valelikkust. Sellest hoolimata peeti vendi mitu päeva vangis.
Üks teine vastupanija püüdis panna külaelanikke, kellest mõned ei osanud hästi lugedagi, kirjutama alla paberile, mis süüdistas vendi paljudes asjades, kaasa arvatud inimeste häirimine nende kodude pideva külastamise tõttu. Et rohkem inimesi paberile alla kirjutaks, rääkis ta neile, et see on palve saata teatud tööline tagasi nende külasse. Kui inimesed said teada, et see oli tegelikult süüdistus tunnistajate vastu, kustutasid nad oma allkirjad. Selletaolised intsidendid aitasid anda paljudele selle paikkonna ametnikele head tunnistust.
Lisaks sellele, et vendadel tuli teha tegemist taolise otsese vastupanuga, kohtasid nad teist takistust. Väikeses külas, kus kõik tunnevad kõiki, „inimeste kartmine paneb püüdepaela”, nagu Piibel Õpetussõnad 29:25 esile tõstab. Vendadelt nõuab julgust kuulutada naabritele, sõpradele ja sugulastele, kes neid pidevalt kritiseerivad ja pilkavad. Nii saavad Jeesuse sõnad Matteuse 10:36 tõelise tähenduse: „Inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed.” Kuid nagu õpetussõna edasi ütleb, „kes loodab Jehoova peale, on kaitstud”. Vendade usk ja vastupidavus on andnud silmapaistvaid tulemusi.
Tõde täidab Rahbehi küllastumuseni
Aastatega on külaelanikud hakanud hindama Jehoova tunnistajate head käitumist ja paljud on tõe vastu võtnud. Vennad olid väga rõõmsad, kui 1969. aastal moodustati Rahbehisse teine kogudus. Nad jätkasid väga usinat töötegemist. Paljud alustasid täisaegset teenimist, mõned kolisid isegi teenima teistele territooriumidele, kaasa arvatud Beiruti linna. Jehoova õnnistas nende usinat tööd ja 1983. aastal moodustati Rahbehis kolmas kogudus. Vahepeal paljud vennad emigreerusid või kolisid linnadesse. Kasv jätkus sellegipoolest ja neljas kogudus moodustati Rahbehis 1989. aastal, millele järgnes viies 1990. aastal.
Selleks ajaks oli küla peaaegu igas perekonnas sugulane või sõber, kes on tunnistaja. Kunagine vaenulikkus on vaibunud. Inimesed on saanud tunnistajatega paremini tuttavaks. Tegelikult said sõnad „kogudusevanem”, „pioneer”, „ringkonnaülevaataja”, „kokkutulek” ja „Harmagedoon” külaelanike sõnavara osaks. Eriliste sündmuste ajal, nagu ringkonnaülevaataja külaskäik või Mälestusõhtu, on tänavad tühjad ja kuningriigisaalid pungil. Naabrite mugavuse peale mõeldes paigutavad mõned kogudused valjuhääldajad isegi rõdule.
Praegu on Rahbehis üle 250 Kuningriigi kuulutaja. See tähendab, et külas on 1 tunnistaja kohta umbes 8 inimest! Ühel 51 kuulutajaga kogudusel on 76 majaga territoorium ja nad käivad selle iga nädal läbi. Kujutle, mis toimus eelmise aasta märtsis ja aprillis, kui 98 kuulutajat 250-st tegi abipioneertööd, tegutsedes koos Rahbehi 13 üldpioneeriga. Territoorium käidi igal nädalal mitu korda läbi. Polnud haruldane, et mõnda maja külastas ühel päeval või isegi samaaegselt kaks või kolm kuulutajapaari. Enamik külaelanikest on külastustega harjunud. Aga kui üks mees selle üle kurtis, vastas kuulutaja: „Kui sa võtad vastu meie pakkumise viia läbi piibliuurimist, siis külastatakse sind ainult kord nädalas.” Nad räägivad ka kõigiga, keda nad kohtavad põldudel — inimestega, kes künnavad, külvavad, kastavad või sõidavad eesliga.
Piibli tõde on tõesti täitnud küllastumuseni Rahbehi, veterikka küla. Aga see pole veel kõik. Samuti nagu Rahbeh on olnud värske vee allikas paljude ümberkaudsete külade jaoks, on see varustanud neid ka Piibli tõe eluandva veega. Rahbehi kuulutajad külastavad lähedalasuvate külade inimesi jalgsi ning organiseerivad gruppe, kes sõidavad autoga ja teevad ühepäevaseid reise kaugematesse küladesse. Mõned kuulutajad kolivad teistesse linnadesse teenima. Jehoova õnnistusel jätkub kasv, mis toob veel rohkem kiitust Jehoova Jumalale, meie taevasele Isale.
[Pilt lk 26]
Tänavapilt Rahbehis