Muistne Babülon sai ”kuningriikide ehteks” (Jesaja 13:19). See korrapäratult laiuv linn asus strateegiliselt tähtsas kohas, kaubatee ääres, mis kulges Pärsia lahest Vahemereni, olles Ida-Lääne vahelise maismaa- ja merekaubanduse keskus.

7. sajandiks e.m.a. oli Babülon saanud Babüloonia impeeriumi näiliselt vallutamatuks pealinnaks. Sellest linnast voolas läbi Eufrati jõgi, mille veega oli täidetud lai, sügav vallikraav ja kanalitesüsteem. Lisaks sellele kaitses linna massiivne ja arvukate kaitsetornidega tugevdatud topeltmüüride süsteem. Pole üllatav, et sealsed elanikud tundsid end turvaliselt.

Aga sellegipoolest ennustas prohvet Jesaja 8. sajandil e.m.a., juba enne, kui Babülon oma vägevuse tippu tõusis, et Babülon ’pühitakse ära hävitusluuaga’ (Jesaja 13:19; 14:22, 23). Jesaja kirjeldas koguni seda, mil kombel Babülon pidi langema. Vallutajad pidid ’kuivatama’ selle jõed, kust kaitset pakkuvad vallikraavid said oma vee, ja tegema linna kergestivallutatavaks. Jesaja teatas koguni, et selle vallutaja nimi on ”Koores” (Kyros) — suur Pärsia kuningas, ”kelle ees avatakse väravad ja ühtegi ust ei suleta” (Jesaja 44:27—45:2, The New English Bible).

”Seda ei asustata enam iialgi”

Mis pidi Babülonist saama pärast selle langemist? Jesaja ennustas: ”Seda ei asustata enam iialgi ega elata seal põlvest põlve; ei löö sinna araablane telki üles ega puhka seal karjased karja!” (Jesaja 13:20). Võis tunduda veider (kui väljenduda äärmiselt tagasihoidlikult), et keegi ennustab nii hea asendiga linna kohta, et see jääb alatiseks asustamata. Kas sai Jesaja oma sõnad kirja panna pärast seda, kui ta oli näinud elaniketa jäänud Babüloni?

Pärast Kyrose vallutusretke elasid inimesed Babülonis veel sajandeid, kuigi see oli kaotanud oma endise hiilguse. Tuleta meelde, et Surnumere käsikirjade hulgas on terve Jesaja raamatu koopia, mis dateeringu järgi kuulub 2. sajandisse e.m.a. Umbes ajal, mil see kirjarull ümber kirjutati, võtsid Babüloni oma valdusse partlased. 1. sajandil m.a.j. oli Babülonis juudi kogukond, keda külastas piiblikirjutaja Peetrus (1. Peetruse 5:13). Selleks ajaks oli Jesaja Surnumere kirjarull olemas olnud juba peaaegu kaks sajandit. Niisiis, 1. sajandiks m.a.j. polnud Babülon ikka veel täielikult inimtühjaks jäänud, kuid Jesaja raamatu kirjutamine oli lõpetatud kaua enne seda.a

Nagu ennustatud, jäi Babülonist lõpuks järele vaid ”kivihunnik” (Jeremija 51:37). Heebrea keele õpetlase Hieronymuse (elas 4. sajandil m.a.j.) sõnul oli Babülon tema ajal jahipiirkond, kus luusisid ”igasugused metselajad”.⁹ Babülon on siiani asustamata.

Jesaja ei elanud nii kaua, et oleks võinud näha, kuidas Babülon elaniketa jäi. Kuid selle kunagise vägeva linna varemed, mis asuvad tänapäeva Iraagis, Bagdadist umbes 80 kilomeetrit lõunas, on vaikivateks tunnistajateks, et läksid täide Jesaja sõnad: ”Seda ei asustata enam iialgi.” Babüloni mõningane restaureerimine turismiobjektina võib küll külastajaid ligi meelitada, kuid selle ”järglased ja järelkasv” on igaveseks kadunud (Jesaja 13:20; 14:22, 23).

Seega ei esitanud prohvet Jesaja mingeid ebamääraseid ennustusi, mida oleks võinud sobitada ükskõik millise tulevikusündmusega. Ka ei kirjutanud ta ümber ajalugu, et esitada seda prohvetiennustusena. Mõtle sellele: miks peaks üks petis riskima ”ennustada” midagi sellist, mille täitumist ta vähimalgi määral suunata ei saa — et vägevat Babüloni ei asustata enam iialgi?