Kas sa oled suureks viletsuseks valmis?

 1. Miks on tark katastroofideks valmis olla?

KUI toimub katastroof, siis need, kes on selleks valmistunud, jäävad suurema tõenäosusega ellu ja suudavad teisigi aidata. Üks humanitaarabiorganisatsioon Euroopas on öelnud: „Hea ettevalmistus võib päästa elusid.”

 2. Miks on tark suureks viletsuseks valmistuda? (Matt. 24:44.)

² Katastroofid tabavad inimesi sageli ootamatult ja ka suur viletsus algab äkitselt. (Matt. 24:21.) Kuid Jeesuse järelkäijad teavad seda oodata, kuna umbes 2000 aastat tagasi ütles Jeesus, et neil tuleb selleks valmis olla. (Loe Matteuse 24:44.) Kui praegu suureks viletsuseks valmistume, on meil lihtsam see keeruline aeg üle elada ning aidata ka teistel sama teha. (Luuka 21:36.)

 3. Miks meil on vaja vastupidavust, kaastunnet ja armastust, et suureks viletsuseks valmis olla?

³ Vaatame nüüd lähemalt kolme omadust, mida meil on vaja, et suureks viletsuseks valmis olla. Näiteks, kuidas me reageerime, kui meil tuleb kuulutada kohtusõnumit ja kogeme seetõttu tagakiusamist? (Ilm. 16:21.) Meil on vaja vastupidavust, et teha seda, mida Jehoova ütleb, ja veendumust, et ta kaitseb meid. Mida me teeme, kui mõni vend või õde jääb ilma kõigest, mis tal on? (Hab. 3:17, 18.) Kaastunne ajendab meid oma usukaaslasi aitama. Ja kuidas on lugu siis, kui mingi rahvaste ühendus Jehoova teenijaid ründab ning meil tuleb ehk mõnda aega vendade-õdedega väikses ruumis ninapidi koos olla? (Hes. 38:10–12.) Armastus aitab meil selle keerulise aja üle elada.

 4. Kuidas tuleb piiblist välja, et meil tuleb neid omadusi jätkuvalt arendada?

⁴ Piiblis innustatakse meid neid kolme omadust arendama. Tekstis Luuka 21:19 öeldakse: „Oma vastupidavusega te hoiate oma elu.” 1. Peetruse 3:8 ütleb: „Osutage . . . kaastunnet.” Ja tekstis 1. Tessalooniklastele 4:9, 10 öeldakse: „Jumal on teid õpetanud üksteist armastama. . . . Aga me ergutame teid, vennad, armastust veelgi rohkem üles näitama.” Need sõnad olid kirjutatud kristlastele, kes juba olid nende omaduste kallal tööd teinud. Kuid neil tuli õppida neid veelgi rohkem ja paremini väljendama. Meilgi tuleb seda teha. Vaatame nüüd, kuidas ilmutasid neid omadusi esimese sajandi kristlased ja kuidas saame meie neist eeskuju võtta, et olla suureks viletsuseks valmis.

 5. Mis aitas esimese sajandi kristlastel raskustes vastu pidada?

⁵ Esimese sajandi kristlastel oli vaja vastupidavust. (Heebr. 10:36.) Lisaks eluraskustele, mida kogevad kõik inimesed, kiusati neid ka taga. Seda ei teinud mitte ainult juudi usujuhid ja Rooma võimud, vaid ka nende endi pereliikmed. (Matt. 10:21.) Koguduses oli neid, kes olid usust taganenud, ning kristlastel tuli nende õpetusele ja halvale mõjule vastu seista. (Ap. t. 20:29, 30.) Mis aitas neil seda teha? (Ilm. 2:3.) Nad mõtlesid vanaaja jumalateenijatele, kes ei löönud raskustes kõikuma, näiteks Iiobile. (Jaak. 5:10, 11.) Samuti palusid nad Jehoovalt jõudu. (Ap. t. 4:29–31.) Ja nad hoidsid meeles, mida head nende vastupidavus toob. (Ap. t. 5:41.)

 6. Mida võib raskustes vastupidamise kohta õppida Meritalt?

⁶ Meilgi aitab vastu pidada see, kui uurime piiblist ja meie väljaannetest nende jumalateenijate lugusid, kes raskustele alla ei vandunud. Albaaniast pärit Merita, kelle pere kohtles teda tema usu pärast vägivaldselt, tegi just seda. Ta räägib: „Iiobi lugu puudutas mind väga. Ta pidi nii palju kannatama ja ta ei teadnud, kes on selle taga. Siiski ütles ta: „Ma ei loobu oma laitmatusest kuni surmani!” Tundsin, et see, mida mina pean läbi elama, kahvatub Iiobi katsumuste kõrval. Ja erinevalt temast teadsin mina täpselt, kes selle kõige taga on.” (Iiob 27:5.)

 7. Mida meil tuleks teha ka siis, kui meil pole suuri katsumusi?

⁷ Meid teeb vastupidavamaks ka see, kui räägime Jehoovale kõigest, mis meil südamel on, ja teeme seda sageli. (Filipl. 4:6; 1. Tess. 5:17.) Võib-olla ei pea sa praegu maadlema mõne ränga katsumusega. Kuid võiksid mõelda, kas pöördud Jehoova poole palves alati, kui tunned end ärritununa, oled segaduses või suure pinge all. Kui palud Jehoovalt abi, et tulla toime igapäevaraskustega, teed seda tõenäoliselt ka siis, kui sind tabavad suuremad katsumused. Sa võid olla kindel, et Jehoova teab täpselt, millal ja kuidas sind aidata. (Laul 27:1, 3.)

 8. Mida õpetlikku võib leida Mira loost? (Jaak. 1:2–4; vaata ka pilti.)

⁸ Kui peame raskustes vastu praegu, siis teeme seda ilmselt ka suure viletsuse ajal. (Rooml. 5:3.) Miks võib nii öelda? Paljud vennad-õed on tundnud, et iga edukalt läbitud usuproov on neid valmistanud ette järgmiseks. Nõnda on tugevnenud nende usk sellesse, et Jehoova tahab ja suudab neid aidata. Ja tugev usk on aidanud neil järgmise katsumusega toime tulla. (Loe Jaakobuse 1:2–4.) Mira, pioneerist õde Albaaniast, räägib, kuidas see, et ta on varem raskustes vastu pidanud, aitab tal praeguste probleemidega hakkama saada. Vahel ta tunneb, et tema on ainuke, kellel on nii palju muresid. Kuid siis mõtleb ta sellele, kui palju on Jehoova teda viimase 20 aasta jooksul toetanud, ja ütleb endale: „Jää Jehoovale ustavaks. Sa oled aastate jooksul tema abiga nii palju lahinguid võitnud. Ära nüüd alla anna.” Ka meie võiksime mõelda, kuidas Jehoova on juba aidanud meil vastu pidada. Samuti tuleks meil olla veendunud, et ta näeb kõike, mida me läbi elame, ja et ta annab meile tasu. (Matt. 5:10–12.) Kui peame praegu katsumustes vastu, valmistab see meid ette suureks viletsuseks ja aitab sellest võitjana välja tulla.

 9. Millest ilmnes, et Süüria Antiookia kristlased tundsid oma Juudamaa vendadele-õdedele kaasa?

⁹ Kui Süüria Antiookia kristlased kuulsid, et Juudamaal on näljahäda, tundsid nad kahtlemata sealsetele usukaaslastele kaasa. Kuid kaastunne ajendas neid ka tegudele. Nad otsustasid „saata Juudamaa vendadele abi, igaüks oma võimaluste piires”. (Ap. t. 11:27–30.) Kuigi vennad-õed, kes pidid nälga kannatama, elasid neist kaugel, tahtsid Antiookia kristlased midagi oma usukaaslaste heaks teha. (1. Joh. 3:17, 18.)

10. Kuidas me saame aidata usukaaslasi, keda on tabanud mõni katastroof? (Vaata ka pilti.)

¹⁰ Ka meie tunneme kaasa vendadele-õdedele, keda on tabanud mõni katastroof, ja me tahame neid aidata. Võiksime küsida kogudusevanematelt, mida teha, et saaksime taastamistöödes kaasa lüüa või muud moodi aidata.b Samuti saame annetada ülemaailmse töö heaks ja oma usukaaslaste eest palvetada. (Õpet. 17:17.) Näiteks aastal 2020 moodustati kogu maailmas üle 950 hädaabikomitee, et koroonapandeemia ajal abivajajaid aidata. Vennad, kes sellistes komiteedes teenivad, väärivad tõesti kiitust. Kaastunne ajendab neid oma vendi-õdesid aitama. Nad viivad neile humanitaarabi, aitavad neil usku tugevana hoida ning vajadusel parandavad nende kodusid ja kuningriigisaale või lausa ehitavad need uuesti üles. (Vrd 2. Kor. 8:1–4.)

11. Kuidas toovad meie head teod Jehoovale au?

¹¹ Pingutused, mida me teeme, et aidata usukaaslasi, keda on tabanud mõni katastroof, ei jää märkamata. Toome ühe näite. 2019. aastal hävis Bahama saartel orkaan Doriani tõttu üks kuningriigisaal. Kui saali taastama asuti, vajasid vennad ühe ehitusfirma abi ja küsisid, kui palju töö maksma läheks. Firma omanik ütles neile: „Ma tahaksin annetada . . . nii tehnika, tööjõu kui ka materjalid. . . . Ma lihtsalt tahan seda teie organisatsiooni heaks teha. Mind liigutab väga see, kui palju te üksteisest hoolite.” Enamik inimesi maailmas ei tunne Jehoovat. Kuid paljud neist teavad, kes on Jehoova tunnistajad ja nad panevad meid tähele. Meie head teod võivad inimesi tõmmata meie halastava Jumala ligi. (Efesl. 2:4.)

12. Miks on meil vaja juba praegu kaastunnet arendada? (Ilm. 13:16, 17.)

¹² Miks on meil suure viletsuse ajal vaja kaastunnet? Piibel annab mõista, et need, kes ei toeta poliitilisi võime, kogevad raskusi. Ja seda nii praegu kui ka suure viletsuse ajal. (Loe Ilmutus 13:16, 17.) Meie vendadel-õdedel võib nappida hädavajalikku ja nad võivad vajada meie abi. Kahtlemata soovime, et kui meie kuningas Jeesus tuleb maa üle kohut mõistma, näeks ta, kuidas me oma usukaaslaste eest hoolitseme, ja ütleks meile: „Teie tasuks on kuningriik, mis on teie jaoks valmis alates maailma rajamisest.” (Matt. 25:34–40.)

13. Mis aitas esimese sajandi kristlastel omavahelist armastust tugevdada? (Rooml. 15:7.)

¹³ Esimese sajandi kristlasi iseloomustas armastus. Ent kas neil oli lihtne üksteist armastada? Näiteks Rooma koguduses oli väga erisuguse taustaga inimesi. Mõned neist olid juudid, kes olid kasvanud üles Moosese seadust järgides. Samuti oli seal teistest rahvustest inimesi, kelle taust oli sootuks teistsugune. Mõned kristlased olid orjad ja mõned võisid olla isegi orjapidajad. Mis aitas neil hoolimata suurtest erinevustest üksteist armastama õppida? Apostel Paulus ergutas neid üksteist vastu võtma. (Loe Roomlastele 15:7.) Mida ta sellega mõtles? Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „vastu võtma”, tähendab kedagi lahkelt oma koju või sõprade ringi kutsuma. Näiteks ütles Paulus Fileemonile, et ta võtaks südamlikult vastu ärakaranud orja Oneesimose. (Fileem. 17.) Ja Priskilla ja Akvila kutsusid enda juurde Apollose, kes vajas abi mõningate pühakirja tõdede mõistmiseks. (Ap. t. 18:26.) Kristlased ei lasknud erinevustel probleeme tekitada, vaid kohtlesid üksteist lahkelt ja armastavalt.

14. Mida ajendas armastus usukaaslaste vastu Annat ja tema abikaasat tegema?

¹⁴ Meiegi saame näidata, et armastame oma vendi-õdesid, kui püüame nendega sõbraks saada. Tihti ajendab see neidki oma südant avardama ja meie armastusele vastama. (2. Kor. 6:11–13.) Anna ja tema abikaasa, kes teenivad misjonäridena, said määramise ühte Lääne-Aafrika riiki. Peagi pärast nende kolimist algas koroonapandeemia ja neil polnud võimalik oma kogudusega kokku saada. Niisiis võtsid nad nendega ühendust videokonverentsi teel ja ütlesid neile, kui väga nad tahaksid neid paremini tundma õppida. See liigutas paljusid vendi-õdesid ning tänulikkus ajendas neid Annale ja tema abikaasale helistama ja sõnumeid saatma. Miks püüdis see abielupaar oma usukaaslaste vastu armastust üles näidata? Anna räägib: „Mina ja mu pere oleme nii headel kui ka halbadel aegadel tundnud teiste armastust. See jääb mulle alatiseks meelde ja südamesse ning on ajendanud mindki armastust väljendama.”

15. Mida võib õppida Vanessalt? (Vaata ka pilti.)

¹⁵ Paljudes kogudustes on väga erineva tausta ja isiksusega vendi ja õdesid. Meie armastus nende vastu kasvab, kui püüame mõelda nende headele omadustele. Vanessal, kes teenib Uus-Meremaal, oli raske mõningate usukaaslastega läbi saada, sest nende isiksused ei klappinud. Kuid ta otsustas, et ei hoia neist eemale, vaid püüab nendega hoopis rohkem aega koos veeta. See aitas tal näha, mis Jehoovale nende juures meeldib. Ta räägib: „Kui mu abikaasast sai ringkonnaülevaataja, kohtusime veel palju rohkemate vendade-õdedega ja ma tunnen, et mul on nüüd lihtsam kõigiga läbi saada. Mulle lausa meeldib see, et me oleme nii erinevad. Ja on selge, et see meeldib ka Jehoovale, kuna ta on enda juurde tõmmanud kõiksuguseid inimesi.” Me saame näidata, et armastame oma usukaaslasi, kui püüame neisse suhtuda nii, nagu Jehoova neisse suhtub. (2. Kor. 8:24.)

16. Miks on armastus suure viletsuse ajal ülioluline? (Vaata ka pilti.)

¹⁶ Suure viletsuse ajal on armastus ülioluline. Kuidas Jehoova meid sel ajal kaitseb? Kui muistne Babülon oli rünnaku all, ütles Jehoova oma teenijatele: „Mine, mu rahvas, oma kambritesse ja sulge uks enda järel. Peida end üürikeseks ajaks, kuni viha möödub.” (Jes. 26:20.) Paistab, et need sõnad käivad ka nende kohta, kes elavad suure viletsuse ajal. Meie kambriteks võivad olla kogudused. Sel ajal on Jehoova lubanud meid kaitsta, kui teenime teda ühtselt koos usukaaslastega. Seepärast tuleb meil juba praegu pingutada, et oma vendi-õdesid mitte lihtsalt taluda, vaid neid südamest armastada. Sellest võib sõltuda meie elu.

17. Miks meil on vaja suureks viletsuseks valmistuda?

¹⁷ Jehoova suur päev on hädaaeg kõigile inimestele. (Sef. 1:14, 15.) Ka Jehoova teenijad ei jää raskustest puutumata. Kui aga valmistume selleks juba praegu, suudame jääda rahulikuks ja ka teisi aidata. Me peame vastu mistahes raskustes. Kui meie usukaaslased satuvad hätta, ajendab kaastunne meid neid aitama. Ja me hoiame oma vendade-õdede ligi, sest armastame neid väga. Kui seda kõike teeme, annab Jehoova meile tasuks igavese elu maailmas, kus endised katastroofid ja raskused ei tule enam meeldegi. (Jes. 65:17.)