Piibli 26. raamat — Hesekiel

Kirjutaja: Hesekiel

Kirjutamiskoht: Babüloonia

Kirjutamine lõpetati: u 591 e.m.a

Käsitletud ajavahemik: 613 — u 591 e.m.a

AASTAL 617 e.m.a loovutas Juuda kuningas Joojakin Jeruusalemma Nebukadnetsarile, kes viis maa tähtsama osa rahvast ning Jehoova koja ja kuningakoja aarded Babülooniasse. Vangide seas oli kuningapere ja vürstid; vaprad ja vägevad mehed; oskus- ja ehitustöölised ning ka preester Hesekiel, Buusi poeg (2. Kun. 24:11—17; Hes. 1:1—3). Raske südamega olid need pagendatud iisraellased teinud läbi kurnava rännaku oma mägede-, jõgede- ja orguderikkalt maalt mõõtmatute tasandikega maale. Nüüd elasid nad vägeva impeeriumi keskosas Kebari jõe ääres, ümbritsetuna võõraste kommetega rahvast, kes teenis paganlikke jumalaid. Nebukadnetsar lubas iisraellastel elada oma majades, pidada sulaseid ja ajada äri (Hes. 8:1; Jer. 29:5—7; Esra 2:65). Kui nad olid usinad, võisid nad jõukaks saada. Kas nad langevad babüloonia religiooni ja materialismi püünisesse? Kas nad hakkavad Jehoovale ikka vastu? Kas nad näevad pagenduses tema karistust? Maapaos olles ootasid neid ees uued katsumused.

² Ka noil kriitilistel aastatel, mis viisid Jeruusalemma hävitamiseni, ei lakanud Jehoova läkitamast prohveteid oma rahva juurde. Jeremija tegevuspiirkond oli Jeruusalemmas, Taanieli oma Babüloni õukonnas, Hesekiel aga oli prohvetiks Babüloonias juudi pagulaste seas. Hesekiel oli nii preester kui prohvet nagu ka Jeremija ja hiljem Sakarja (Hes. 1:3). Hesekieli raamatus kõnetatakse teda üle 90 korra kui ”inimesepoega”, mis on tema prohvetlikku sõna uurides tähelepanuväärne tõik, sest Kristlikes Kreeka Kirjades viidatakse ligikaudu 80 korda ka Jeesusele kui ”Inimese Pojale” (Hes. 2:1; Matt. 8:20). Nimi Hesekiel (heebrea keeles Jehez·qeʼlʹ) tähendab ’Jumal teeb tugevaks’. Jehoova määras Hesekieli prohvetiametisse aastal 613 e.m.a, Joojakini viiendal pagulasaastal. Kirjas on, et Hesekiel jätkas seda tööd ka veel 22 aastat hiljem, 27. pagulasaastal (Hes. 1:1, 2; 29:17). Ta oli abielus, kuid ta naine suri päeval, mil Nebukadnetsar alustas Jeruusalemma lõplikku piiramist (24:2, 18). Pole teada, millal ja kuidas ta ise suri.

³ Seda, kas Hesekiel ikka kirjutas raamatu, mis tema nime kannab, ning kas sel raamatul on koht Pühakirja kaanonis, pole vaidlustatud. Raamat lisati kaanonisse Esra päevil ning kuulus algkristlike aegade kataloogidesse, nimelt ka Origenese kaanonisse. Selle autentsuse tõendiks on ka Jeremija ja Ilmutusraamatuga hämmastavalt sarnane sümboolika. (Hes. 24:2—12 — Jer. 1:13—15; Hes. 23:1—49 — Jer. 3:6—11; Hes. 18:2—4 — Jer. 31:29, 30; Hes. 1:5, 10 — Ilm. 4:6, 7; Hes. 5:17 — Ilm. 6:8; Hes. 9:4 — Ilm. 7:3; Hes. 2:9; 3:1 — Ilm. 10:2, 8—10; Hes. 23:22, 25, 26 — Ilm. 17:16; 18:8; Hes. 27:30, 36 — Ilm. 18:9, 17—19; Hes. 37:27 — Ilm. 21:3; Hes. 48:30—34 — Ilm. 21:12, 13; Hes. 47:1, 7, 12 — Ilm. 22:1, 2.)

⁴ Lisaks on autentsuse tõendiks see, kui vapustavalt läksid täide Hesekieli prohvetikuulutused naaberriikide, nagu Tüürose, Egiptuse ja Edomi kohta. Näiteks kuulutas Hesekiel prohvetlikult, et Tüüros laastatakse, ning see täituski osaliselt siis, kui Nebukadnetsar linna pärast 13 aastat kestnud piiramist alistas (Hes. 26:2—21). Ent see konflikt ei tähendanud Tüürose täielikku lõppu. Ometi oli Jehoova kohtuotsuseks, et linn hävitatakse täielikult. Ta kuulutas Hesekieli kaudu: ”Mina pühin sealt ära ta põrmugi ning teen ta paljaks kaljuks! . . . su kivid, puud ja prügi nad heidavad vette!” (26:4, 12). Kõik see läks täide enam kui 250 aastat hiljem, kui Aleksander Suur Tüürose saareosa vastu sõjakäigu korraldas. Aleksandri sõjamehed kuhjasid merre kokku kõik mahakistud maismaalinna varemeprahi, nii et moodustus saarelinnani viiv 800-meetrine teetamm. Seejärel ronisid nad keerukat piiramisrajatist kasutades üle 46 meetri kõrguste müüride ning alistasid linna aastal 332 e.m.a. Tuhanded tapeti, veelgi rohkem viidi orjusesse. Nagu Hesekiel oli ette öelnud, muutus Tüüros ’paljaks kaljuks, nootade kuivatuspaigaks’ (26:14).a Samuti läks täide Hesekieli prohvetikuulutus teisel pool Tõotatud Maad elavate reeturlike edomlaste hävitamise kohta (25:12, 13; 35:2—9).b Ja muidugi osutusid tõeseks ka Hesekieli prohvetikuulutused Jeruusalemma hävitamise ja Iisraeli endiste olude taastamise kohta (17:12—21; 36:7—14).

⁵ Prohvetitegevuse algaastatel kuulutas Hesekiel konkreetseid Jumala kohtuotsuseid truudusetu Jeruusalemma vastu ning hoiatas pagendatuid ebajumalakummardamise suhtes (14:1—8; 17:12—21). Vangistatud juudid ei ilmutanud ehtsa kahetsuse märke. Nende vastutavatel meestel oli tavaks Hesekielilt nõu küsida, ent nad ei pööranud mingit tähelepanu Jehoovalt tulnud sõnumitele, mida Hesekiel neile edastas. Nad jäid ebajumalakummardamise ja materialistliku eluviisi juurde. Templist, pühast linnast ja kuningadünastiast ilmajäämine oli küll kohutav vapustus, kuid see ärgitas vaid väheseid alandlikkusele ja kahetsusele (Laul 137:1—9).

⁶ Hesekieli hilisemates ennustustes rõhutati iisraellaste kodumaale naasmise lootust. Neis ennustustes on ka etteheiteid Juuda naaberrahvastele, kes rõõmustasid tema langemise üle. Nende alandus koos Iisraeli endise olukorra taastamisega pidi pühitsema nende rahvaste ees Jehoovat. Vangistuse ja koju tagasipöördumise eesmärk oli kokkuvõtlikult see, et nii juudid kui ka teised rahvad teaksid, kes on Jehoova (Hes. 39:7, 22). Jumala nime seesugust pühitsemist tõstetakse esile kogu raamatus, kus esineb umbes 60 korda järgmine mõte: ”Siis te tunnete, et mina olen Jehoova” (6:7).

MILLE POOLEST KASULIK

²⁹ Kõik kohtuotsused, nägemused ja tõotused, mis Hesekiel Jehoova käest sai, anti täpselt edasi paguluses olevatele juutidele. Kuigi paljud pilkasid ja naeruvääristasid prohvet Hesekieli, uskusid mõned siiski tema sõnu ja see tõi neile palju head. Tõotused kodumaale pöördumisest andsid rahvale jõudu. Erinevalt teistest vangiviidud rahvastest säilitasid iisraellased oma rahvusliku identiteedi ning Jehoova viis nende jäägi aastal 537 e.m.a kodumaale tagasi, nagu oli ennustatud (Hes. 28:25, 26; 39:21—28; Esra 2:1; 3:1). Nad ehitasid uuesti üles Jehoova koja ja taastasid seal õige jumalateenistuse.

³⁰ Hesekieli raamatus olevad põhimõtted on olulised ka meile tänapäeval. Ärataganemine, ebajumalateenistus ja mässamine viivad üksnes Jehoova ebasoosingusse (Hes. 6:1—7; 12:2—4, 11—16). Igaüks peab vastust andma oma pattude eest, aga Jehoova andestab neile, kes pöörduvad valelt teelt tagasi. Niisugusele inimesele antakse armu ja ta võib edasi elada (18:20—22). Jumala sulased peavad olema ustavad vahimehed nagu Hesekiel, ja seda isegi raskeid ülesandeid täites ning naeruvääristamist ja häbistamist kogedes. Me ei tohi lasta õelatel surra, ilma et neid hoiataksime, sest siis tuleks nende veri meie pea peale (3:17; 33:1—9). Jumala rahva karjastel on tõsine vastutus hoolitseda tema karja eest (34:2—10).

³¹ Üks tähelepanuväärsemaid jooni Hesekieli raamatus on ennustused Messia kohta. Tema on see, ”kellel on õigus” Taaveti troonile ja kellele see troon ka antakse. Kahes kohas räägitakse temast kui ”sulasest Taavetist”, samuti on teda nimetatud karjaseks, kuningaks ja vürstiks (21:32; 34:23, 24; 37:24, 25). Kuna Taavet oli tolleks ajaks ammu surnud, rääkis Hesekiel Temast, kellest pidi saama nii Taaveti poeg kui ka Issand (Laul 110:1; Matt. 22:42—45). Nii nagu Jesaja, räägib ka Hesekiel õrnast vitsukesest, mille Jehoova istutab kõrgele (Hes. 17:22—24; Jes. 11:1—3).

³² Huvitav on võrrelda Hesekieli templinägemust Ilmutusraamatu nägemusega ”pühast Jeruusalemmast” (Ilm. 21:10). Neis on mõningaid erinevusi; näiteks Hesekieli tempel asub linnast väljas ja jääb sellest põhja poole, kuid Ilmutusraamatus mainitud linna tempel on Jehoova ise. Mõlemas nägemuses nähti aga voolamas eluveejõge; puid, mis kannavad vilja igas kuus; tervendavaid puulehti ning Jehoova auhiilgust. Mõlemad nägemused aitavad mõista Jehoova kuningavõimu ja tema korraldatud päästet neile, kes teda teenivad (Hes. 43:4, 5 — Ilm. 21:11; Hes. 47:1, 8, 9, 12 — Ilm. 22:1—3).

³³ Hesekieli raamat rõhutab seda, et Jehoova on püha. See annab teada, et Jehoova nime pühitsemine on tähtsam kui miski muu. ”Ma pühitsen oma suurt nime . . . Ja paganad peavad tundma, et mina olen Jehoova, ütleb Issand Jehoova.” Nagu see ennustus näitab, pühitseb Jumal oma nime sellega, et hävitab kõik oma nime teotajad, ka Maagoogi Googi. Targad on kõik need, kes praegu Jehoovat oma elus pühitsevad, teenides teda nõuete kohaselt. Nad saavad tervise ja igavese elu tänu templist voolavale jõele. Hiilgav ja kaunis on see linn, mida kutsutakse nimega ”Jehoova on seal!” (Hes. 36:23; 38:16; 48:35).

[Allmärkused]