Esiteks, Hesekiel pani tähele, et luud olid „kuivanud”, isegi „täiesti kuivanud”. (Hes. 37:2, 11.) See näitab, et need, kelle luid ta nägi, olid juba väga pikka aega surnud. Teiseks, surnute elustumine oli järkjärguline, mitte silmapilkne protsess. Algul oli kuulda mingit häält, klõbinat, kui „luud lähenesid üksteisele ning kinnitusid omavahel”. Seejärel nägi Hesekiel, et „neile kasvasid kõõlused ja liha”. Siis kattusid luud, kõõlused ja liha nahaga ning „neisse tuli eluvaim” ja „nad elustusid”. Lõpuks viis Jehoova oma elustatud rahva tagasi nende maale. See kõik võttis aega. (Hes. 37:7–10, 14.)

19. sajandi lõpus tegi Charles Taze Russell koos oma kaaslastega kõvasti tööd, et Piibli tõdesid üles leida. See oli otsekui sümboolse liha ja naha kinnitumine vaimse luustiku ümber. Siioni Vahitorn ja teised väljaanded aitasid siirastel inimestel Piibli õpetustest aru saada. Hiljem tugevdasid Jumala rahvast sellised abivahendid nagu 1914. aastal välja antud „Loomise fotodraama” („Photo-Drama of Creation”) ja 1917. aastal välja antud raamat „Lõpetatud saladus” („The Finished Mystery”). Viimaks, aastal 1919 Jumala rahvas vaimses mõttes elustus ja otsekui asus elama uuele maale, oma vaimsetesse valdustesse. Aja jooksul ühinesid selle võitute jäägiga ka maise lootusega kristlased ning koos moodustavad nad tõesti „tohutu suure sõjaväe”. (Hes. 37:10; Sak. 8:20–23.)b