Belsassar — Babüloni kuningas
BELSASSAR oli Nabunaidi esmasündinud poeg ja Nabunaidi kaasvalitseja Babüloonia impeeriumi viimastel aastatel. Piibli ülestähendustes mainib teda ainult prohvet Taaniel, ja piiblikriitikud eitasid pikka aega tema positsiooni ”Paabeli kuningana” (Taaniel 5:1, 9; 7:1; 8:1). Ent arheoloogilised tõendid muistsete tekstide näol on kinnitanud selle Piibli ülestähenduse ajaloolisust.
Tekstis Taanieli 5:2, 11, 18, 22 nimetatakse Nebukadnetsarit Belsassari ”isaks” ja Belsassari Nebukadnetsari ”pojaks”. Raamatus ”Nabonidus and Belshazzar” (R. P. Dougherty, 1929) arutatakse, et tõenäoliselt oli Belsassari ema Nitokris ja et viimane oli Nebukadnetsari (II) tütar. Kui see paika peab, oli Nebukadnetsar Belsassari vanaisa. (Vaata 1. Moosese 28:10, 13, kus kasutatakse sõna ”isa” sarnasel viisil.) Kuid mitte kõik õpetlased ei pea piisavaks tõendeid selliste seoste olemasolu kohta. Nebukadnetsar võis olla Belsassari ”isa” vaid trooni poolest, kuna ta oli tema kuninglik eelkäija. Ka assüürlased kasutasid sarnaselt väljendit ”Omri poeg”, pidades silmas ühte Omri järeltulijat.
Ajalugu tunnustab Belsassari valitsejana
Ühes kiilkirjatahvlis, mis dateeringu järgi pärineb aastast, mil Awil-Marduki (Evil-Merodaki) järel tuli Babüloonia troonile Neriglissar, mainitakse seoses mingi rahalise tehinguga kedagi ”Belsassari, kuninga ülemhaldurit”. On võimalik, kuigi seda pole tõestatud, et see on viide Piibli Belsassarile. Aastal 1924 avaldati Nabunaidi värssjutustuseks nimetatud muistse kiilkirjateksti dešifreeringud, millega toodi avalikkuse ette väärtuslik info, mis kinnitas selgelt, et Belsassaril oli Babülonis kuninglik positsioon, ja selgitas, kuidas ta Nabunaidi kaasvalitsejaks sai. Selle kohta, kuidas Nabunaid oma valitsuse kolmandal aastal Taima vallutas, ütleb tekstikatkend: ”Ta usaldas ”laagri” oma vanimale (pojale), esmasündinule [Belsassarile], väed kogu maal jättis ta tema (juhtimise) alla. Ta [Nabunaid] andis (kõik) ära, usaldas kuningavõimu talle ja ise ta asus pikale retkele, kus Akkadi (sõja)jõud marssisid koos temaga; ta pöördus Taima poole (kaugel) läänes.” (”Ancient Near Eastern Texts”, toim. J. Pritchard, 1974, lk. 313.) Seega sai Belsassar Nabunaidi kolmandast valitsusaastast alates kindlasti kuningliku võimu, ja see on tõenäoliselt seesama sündmus, millele Taaniel viitab kui ”Paabeli kuninga Belsassari esimesele aastale” (Taaniel 7:1).
Ühes teises dokumendis, Nabunaidi kroonikas, leidub ütlus Nabunaidi seitsmenda, üheksanda, kümnenda ja üheteistkümnenda valitsusaasta kohta. Seal öeldakse: ”Kuningas (oli) Taimas, (kuid) prints, ametnikud ja tema armee (olid) Akkadis [Babüloonias].” (”Assyrian and Babylonian Chronicles”, A. Grayson, 1975, lk. 108.) Ilmselt veetis Nabunaid oma valitsuse ajal palju aega Babülonist eemal, ja kuigi ta ei loobunud kõrgeima valitseja positsioonist, mis tal oli, usaldas ta administratiivvõimu siiski oma poja Belsassari kätte, et see tegutseks tema äraolekul. See ilmneb reast tekstidest, mis on leitud iidsetest arhiividest ja tõestavad, et Belsassaril olid kuninglikud privileegid ning ta andis käske ja korraldusi. Mõningad dokumendid ja korraldused, mille kaudu Belsassar asju ajas, olid sellised, et tavaliselt oleks nendega tegelnud Nabunaid kui kõrgeim valitseja, kui ta oleks kohal olnud. Sellegipoolest jäi Belsassar vaid impeeriumi teiseks valitsejaks, mistõttu ta sai Taanielile pakkuda ainult seda, et teeb ta ”kolmandaks valitsejaks kuningriigis” (Taaniel 5:16).
On tõsi, et ametlikud raidkirjad annavad Belsassari tiitliks ”kroonprints”, kuid Taanieli raamatus on tal tiitel ”kuningas” (Taaniel 5:1—30). Üks arheoloogiline leid Põhja-Süüriast viitab sellele, miks see nii võis olla. Aastal 1979 kaevati välja muistse Goosani valitseja elusuuruses kuju. Selle ülekuuel oli kaks raidkirja, üks assüüria keeles ja teine aramea keeles — samas keeles, milles on kirjutatud Taanieli raamatu jutustus Belsassarist. Need kaks peaaegu identset raidkirja erinevad ühes tähelepanuväärses punktis. Assüüriakeelne tekst ütleb, et see on ”Goosani maavalitseja” kuju. Arameakeelne ehk kohaliku rahva keeles kirjutatud tekst nimetab teda aga ”kuningaks”.
Sellepärast kirjutab arheoloog ja keeleteadlane Alan Millard: ”Pidades silmas babüloonia allikaid ja selle kuju peal leiduvaid uusi tekste, võis olla üsna tavapärane, et taolistes mitteametlikes ülestähendustes, nagu seda on Taanieli raamat, nimetati Belsassari ”kuningaks”. Ta tegutses kuningana, oma isa esindajana, kuigi ta polnud ehk ametlikult kuningas. Taanieli jutustuses oleks täpne vahetegemine olnud asjakohatu ja segadusttekitav.” (”Biblical Archaeology Review”, mai/juuni 1985, lk. 77.)
Neilt, kellele Babüloonias kõrgeim võim kuulus, oodati, et nad oleksid jumalate austamises eeskujulikud. On olemas kuus kiilkirjateksti, mis puudutavad sündmusi Nabunaidi 5. kuni 13. valitsusaastani, ja need näitavad, et Belsassar teenis andunult babüloonia jumalusi. Neist dokumentidest ilmneb, et Nabunaidi äraolekul tegevkuningana toimides andis Belsassar kulda, hõbedat ja loomi templitele Erekis ja Sipparis, toimides seega viisil, mis oli kohane tema kuninglikule positsioonile.
Belsassari valitsuse lõpp
Aastal 539 e.m.a. 5. oktoobri ööl (gregooriuse kalendri järgi, 11. oktoobri ööl juuliuse kalendri järgi) korraldas Belsassar suure peo oma tuhandele suurnikule, nagu jutustab Taanieli 5. peatükk (Taaniel 5:1). Sel ajal ohustasid Babüloni linna Pärsia Kyrose ja temaga liitunud meedlase Dareiose ähvardavad jõud. Nagu kirjutab juudi ajaloolane Josephus (kes tsiteerib Babüloonia Berossost), oli Nabunaid pärast Meedia-Pärsia vägedelt lahingus lüüasaamist Borsippasse varjule läinud. (”Contra Apionem” I, 150—152 [20].) Kui see paika peab, oli Belsassar Babülonis tegevkuningas. Pidutseda ajal, mil linn oli ümber piiratud, polnudki nii ebatavaline, kui pidada meeles, et babüloonlased olid kindlad, et linna müürid on vallutamatud. Ka ajaloolased Herodotos ja Xenophon ütlevad, et selles linnas olid külluslikud vajalike asjade varud, mistõttu elanikud ei muretsenud puuduse pärast. Herodotos kirjutab, et tol ööl oli linn peomeeleolus, rahvas tantsis ja lõbutses.
Selle peo ajal ning veini mõju all olles käskis Belsassar tuua kohale Jeruusalemma templist pärit nõud, et tema ja ta külalised ning naised ja liignaised saaksid neist juua ning samal ajal babüloonia jumalaid ülistada. On ilmselge, et selle korralduse põhjuseks polnud mitte jooginõude puudus, vaid see, et too paganlik kuningas tahtis nimelt teotada iisraellaste Jumalat Jehoovat (Taaniel 5:2—4). Sellega esitas ta väljakutse Jehoovale, kes oli inspireerinud prohvetiennustused, milles kuulutati ette Babüloni langemist. Kuigi Belsassar näis mitte muretsevat selle pärast, et linna piiravad vaenlased, kohkus ta väga, kui ootamatult ilmus üks käsi ja hakkas palee seinale kirjutama. Tema põlved värisesid, kui ta kutsus kokku kõik oma targad, et need selgitaksid talle kirjaliku sõnumi tähendust, kuid keegi ei suutnud seda. Ülestähendus näitab, et siis andis kuninganna talle head nõu ja soovitas kutsuda Taanieli, kes suudaks teksti tähendust selgitada (Taaniel 5:5—12). Mõningad õpetlased on arvamusel, et ”kuninganna” (UM) pole mitte Belsassari naine, vaid tema ema, keda usutakse olevat Nebukadnetsari tütar Nitokris. Taaniel tegi inspiratsiooni all teatavaks selle imelise sõnumi tähenduse ja ennustas, et Babülon langeb meedlaste ja pärslaste kätte. Kuigi eakas prohvet mõistis hukka selle, et Belsassar teotas Jumalat, kasutades Jehoova teenimiseks mõeldud nõusid, ülistamaks jumalaid, kes ei näe, kuule ega tea mitte midagi, pidas Belsassar oma sõna ja andis Taanielile kolmanda valitseja positsiooni hävingule määratud kuningriigis (Taaniel 5:17—29).
Belsassar ei elanud seda ööd üle, sest ta tapeti, kui linn langes 539. aastal e.m.a. 5. oktoobri ööl, mil Nabunaidi kroonika järgi ”Kyrose (II) armee sisenes Babüloni ilma lahinguta” (”Assyrian and Babylonian Chronicles”, lk. 109, 110; vaata ka Taaniel 5:30). Belsassari surmaga ja ilmselt Nabunaidi alistumisega Kyrosele lõppes Uus-Babüloonia impeerium.
[Pilt lk 29]
Babüloonia silinderpitsat, millel nimetatakse kuningas Nabunaidi ja tema poega Belsassari