7. Millise ettepaneku tegid kõrged ametikandjad ja satraabid kuningale ning mil viisil nad selle esitasid?

⁷ Daarjavese kaaskonda kuuluvad ametikandjad ja satraabid lausa ”tormasid”, kui nad tema ette ilmusid. Sellekohane arameakeelne väljend annab edasi mõtte kärarikkast saginast. Ilmselt tahtsid need mehed jätta mulje, et neil on Daarjavesele esitada mingi väga pakiline asi. Nad võisid arvata, et kui nad esitavad selle veendunult, nagu oleks tegemist mingi kohest tegutsemist nõudva küsimusega, on vähem tõenäoline, et ta peab nende ettepanekut küsitavaks. Niisiis asusid nad kohe asja juurde: ”Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõukoerte auku!”a (Taaniel 6:7, 8).

8. a) Miks võis see soovitatud seadus Daarjavesele meeldida? b) Milline oli kõrgete ametikandjate ja satraapide tegelik motiiv?

⁸ Ajalooliste ülestähenduste kohaselt oli Mesopotaamia kuningate puhul tavaline, et neid peeti jumalikeks ja kummardati vastavalt. Seega oli Daarjaves sellest ettepanekust kahtlemata meelitatud. Ta võis ka asja praktilist külge näha. Tuleta meelde, et Babüloni elanikele oli Daarjaves võõramaalane ja uustulnuk. See uus seadus tugevdaks tema positsiooni kuningana ning ergutaks Babülonis elavaid rahvahulki uuele režiimile truudust vanduma ja seda toetama. Kuid selle määruse kehtestamiseks ettepanekut tehes polnud kõrged ametikandjad ja satraabid huvitatud sugugi mitte kuninga heaolust. Nende tegelik motiiv oli Taaniel lõksu püüda, sest nad teadsid, et tal on tavaks kolm korda päevas oma katusekambri avatud akna ees Jumalat paluda.

9. Miks ei pruukinud see uus seadus tekitada probleeme enamikule mittejuutidele?

⁹ Kas see palvetamise keeld võis tekitada probleeme kõigile Babüloni religioossetele kogukondadele? Mitte ilmtingimata, eriti veel kui see keeld pidi kehtima vaid kuu aega. Lisaks sellele pidasid ajutiselt inimese kummardamist kompromissiks vaid vähesed mittejuudid. Üks piibliõpetlane märgib: ”Kuninga kummardamine ei tundunud enamikule ebajumalakummardajatest rahvastele mingi võõrastust tekitava nõudmisena; ja seepärast olid babüloonlased kohe nõus käsku täitma, kui neid kutsuti üles osutama vallutajale — meedlasele Daarjavesele — jumala väärilist austust. Üksnes juut pani taolist nõudmist pahaks.”