Jeesus — Valitseja, ”kelle põlvnemine on muistseist päevist”

KUJUTA ette, millist ootusärevust sa tunned, kui on saabumas sugulane, keda sa pole ammu näinud. Lõpuks te kohtute ning sa tervitad teda suure rõõmuga. Sa kuulad tähelepanelikult, kui ta jutustab sulle, miks tema isa on teda sinu juurde läkitanud. Kuid peagi jõuab kätte lahkumisaeg. Nukralt jätad sa temaga hüvasti. Siiski, kurbus, mis sind valdas tema lahkumisel, väheneb, kui kuuled, et ta on turvaliselt koju jõudnud.

Lehitsedes hiljem mõningaid vanu dokumente, märkad nende hulgas kirju, kus mainitakse sinu sugulase suuri tegusid, mida ta tegi kaua enne seda, kui alustas oma teekonda sinu juurde. Nendest kirjadest saad sa üht-teist huvitavat teada tema taustast ning need teadmised kasvatavad sinu hindamist nii tema külastuse kui ka praeguse tegevuse vastu.

”Muistseist päevist”

Need vanad dokumendid, mis olid kättesaadavad esimesel sajandil elanud juutidele, sisaldasid Jumala prohveti Miika kirjutisi, mis olid ligi 700 aastat varem kirja pandud. Seal öeldakse täpselt, kus Messias sünnib. ”Sina, Petlemm Efrata, olgugi väike, et olla Juuda tuhandete seas, sinust väljub mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kelle põlvnemine on muistseist päevist, igiaegadest!” (Miika 5:1). Nagu ennustatud, sündis Jeesus Juudamaal Petlemma linnakeses nüüdse ajaarvamise järgi aastal 2 e.m.a. Kuidas võis ta aga olla pärit ”muistseist päevist”?

Jeesus eksisteeris ka enne inimeseks saamist. Kirjas Kolossa kristlastele ütles apostel Paulus Jeesuse kohta, et tema on ”nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu” (Koloslastele 1:15, meie kursiiv).

Jehoova, tarkuse Allikas, lõi oma esimese Poja ”esimesena oma töödest” — seda väljendit kasutas kuningas Saalomon, kui ta selle inspiratsiooni all Õpetussõnade raamatusse kirja pani. Pärast maa peal viibimist ja taevasse naasmist tunnistas Jeesus, et ta on tõepoolest ”Jumala loodu algus”. Jeesus kui isikustatud tarkus kuulutas enne inimeseks saamist: ”Kui [Jehoova] valmistas taevad, olin mina seal” (Õpetussõnad 8:22, 23, 27; Ilmutuse 3:14).

Juba alguses sai Jumala Poeg ainulaadse ülesande — olla oma Isa kõrval ”meistertööline” (UM). Millist rõõmu see küll Jehoovale valmistas! ”Olin päevast päeva temale [Jehoovale] rõõmuks,” ütleb Õpetussõnad 8:30, ”olin kogu aeg rõõmus tema ees” (UM).

Hiljem kutsus Jehoova oma esmasündinud Poega osalema inimeste loomises. ”Tehkem inimesed oma näo järgi,” kuulutas ta, ”meie sarnaseks” (1. Moosese 1:26). Nüüd oli Jeesusel veel üks põhjus rõõmustada. Jeesus, kes hiljem inimeseks sai, ütles, et ’ta tundis rõõmu inimlastest’ (Õpetussõnad 8:31). Oma evangeeliumi alguses tunnistas apostel Johannes Jeesuse rolli loomistöös: ”Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi” (Johannese 1:3).

Jehoova Eesträäkija

Johannese sõnad pööravad tähelepanu ka teisele Jumala Poja eesõigusele, nimelt eesträäkija rollile. Algusest peale tegutses ta Sõnana. Seega, kui Jehoova rääkis Aadamaga ning hiljem Aadama ja Eeva mõlemaga, tegi ta seda tõenäoliselt Sõna kaudu. Ja kes oleks võinud paremini inimeste heaoluks vajaminevaid Jumala juhiseid edasi anda kui mitte tema, kes inimestest rõõmu tundis! (Johannese 1:1, 2.)

Kuidas võis küll Sõnale haiget teha see, kui ta nägi, et Eeva ja seejärel ka Aadam Loojale sõnakuulmatuks osutusid! Ja kuidas võis ta soovida heaks teha seda kahju, mida sõnakuulmatus nende järeltulijatele tõi! (1. Moosese 2:15—17; 3:6, 8; Roomlastele 5:12.) Pöördudes Saatana poole, kes oli Eevat mässule õhutanud, teatas Jehoova: ”Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele” (1. Moosese 3:15). Olnud tunnistajaks Eedenis toimunule, mõistis Sõna, et naise ”seemne” peamise osana saab ta õela viha märklauaks. Ta teadis, et Saatan on inimesetapja (Johannese 8:44).

Kui Saatan hiljem ustava Iiobi laitmatuse kahtluse alla seadis, tundis Sõna kindlasti tohutut viha selle üle, et tema Isa vastu selliseid laimavaid süüdistusi esitati (Iiob 1:6—10; 2:1—4). Täites oma rolli peainglina, oli Sõna tuntud kui Miikael, mis tähendab ”Kes on Jumala sarnane?”, ning see näitab, kuidas ta astub Jehoova eest välja igaühe vastu, kes püüab Jumala valitsusvõimu endale haarata (Taaniel 12:1; Ilmutuse 12:7—10).

Kogu Iisraeli ajaloo jooksul nägi Sõna seda, kuidas Saatan üritas inimesi puhtast jumalakummardamisest ära pöörata. Pärast iisraellaste lahkumist Egiptusest ütles Jumal neile Moosese kaudu: ”Vaata, mina läkitan sinu eel ingli sind tee peal hoidma ja sind viima paika, mille ma olen valmistanud! Ole valvel tema ees ja kuule ta häält, ära kibesta ta meelt; sest ta ei andesta teie üleastumist, sellepärast et temas on minu nimi!” (2. Moosese 23:20, 21). Kes oli see ingel? Tõenäoliselt Jeesus enne inimeseks saamist.

Allub ustavalt

Mooses suri aastal 1473 e.m.a. ning tema surnukeha maeti ”orgu Moabimaal, Beet-Peori kohale” (5. Moosese 34:5, 6). Ilmselt tahtis Saatan kasutada Moosese surnukeha selleks, et seda kummardama hakataks. Miikael seisis sellele vastu, kuid alistus alandlikult oma Isa Jehoova autoriteedile. Miikael ”ei julgenud lausuda pilkavat otsust, vaid ütles: ”Issand [”Jehoova”, UM] sõidelgu sind!”” (Juuda 9).

Siis hakkasid iisraellased Tõotatud Maad, Kaananimaad, vallutama. Jeeriko linna lähedal kinnitati Joosuale, et Sõna hoolitseb selle rahva eest ka edaspidi. Seal kohtas Joosua meest, kes hoidis käes paljastatud mõõka. Joosua lähenes võõrale ning küsis: ”Kas sa oled meie või meie vaenlaste seltsist?” Kujuta ette, kui üllatunud võis Joosua olla, kui see võõras teatas, kes ta on, öeldes: ”Ei, vaid ma olen nüüd tulnud kui Jehoova sõjaväe vürst!” Pole siis ime, et Joosua heitis silmili maha Jehoova aulise esindaja ette, kes oli kahtlemata see, kes hiljem inimeseks Jeesuseks ning ’võitud vürstiks’ sai (Joosua 5:13—15; Taaniel 9:25).

Edasised kokkupõrked Miikaeli ja Saatana vahel leidsid aset Jumala prohveti Taanieli päevil. Sel juhtumil toetas Miikael oma kaasinglit, kui Pärsia kuningriigi deemon viimasele kolm nädalat ’vastu pani’. Ingel selgitas: ”Vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi ja ma jätsin tema sinna, Pärsia kuningate kaitseingli juurde” (Taaniel 10:13, 21).

Au enne inimeseks saamist ja inimesena

Aastal 778 e.m.a., mil Juuda kuningas Ussija suri, nägi Jumala prohvet Jesaja nägemust Jehoovast tema kõrgel troonil. ”Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” küsis Jehoova. Jesaja oli nõus vabatahtlikult minema, kuid Jehoova hoiatas teda, et teised iisraellased ei võta tema sõnu kuulda. Apostel Johannes võrdles esimese sajandi uskmatuid juute Jesaja päevil elanud inimestega ning ütles: ”Seda ütles Jesaja, kui ta nägi [”tema”, UM] auhiilgust ja rääkis temast.” Kelle auhiilgust? Nii Jehoova kui ka taevases õukonnas tema kõrval olnud ja hiljem inimeseks saanud Jeesuse auhiilgust (Jesaja 6:1, 8—10, meie kursiiv; Johannese 12:37—41).

Sajandeid hiljem jõudis kätte aeg, mil Jeesusel tuli täita suurim ülesanne, mis talle tolle ajani antud oli. Jehoova siirdas oma armsa Poja elujõu taevast Maarja emaihusse. Üheksa kuud hiljem sünnitas ta poja, Jeesuse (Luuka 2:1—7, 21). Apostel Paulus ütles: ”Kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest” (Galaatlastele 4:4). Samuti tunnistas apostel Johannes: ”Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde” (Johannese 1:14).

Ilmub Messiana

Vähemalt 12-aastaselt hakkas noor Jeesus mõistma, et ta peab olema hõivatud selle tööga, mis tema taevane Isa on talle teha andnud (Luuka 2:48, 49). Umbes 18 aastat hiljem läks Jeesus Ristija Johannese juurde Jordani jõe äärde ning lasi end ristida. Ajal, mil Jeesus palvetas, avanesid taevad ja tema peale laskus püha vaim. Mõtle, kui paljud mälestused ärkasid ellu, kui talle meenusid need lugematud aastatuhanded, mil ta teenis oma Isa kõrval meistertöölisena, eesträäkijana, Jumala sõjaväe vürstina ja peaingel Miikaelina. Siis saabus see suur hetk, mil ta kuulis oma Isa häält Ristija Johannesele ütlevat: ”See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Matteuse 3:16, 17; Luuka 3:21, 22).

Ristija Johannes kindlasti ei kahelnud selles, et Jeesus oli eksisteerinud ka enne inimeseks saamist. Kui Jeesus Johannese juurde läks, kuulutas too: ”Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” Ning ta lisas: ”See on, kellest ma ütlesin: pärast mind tuleb mees, kes on olnud enne mind, sest ta oli enne kui mina!” (Johannese 1:15, 29, 30, meie kursiiv). Ka apostel Johannes oli teadlik Jeesuse olemasolust enne inimeseks saamist. ”Kes tuleb ülalt, see on üle kõikide,” kirjutas ta, ”kes tuleb taevast, on üle kõikide ja tunnistab seda, mida ta on näinud ja kuulnud” (Johannese 3:31, 32, meie kursiiv).

Umbes aastal 61 m.a.j. rääkis apostel Paulus heebrea kristlastele, kui tähtis on täielikult aru saada Messia maa peale saabumise tähtsusest ning tema töö tähtsusest Ülempreestrina. Juhtides tähelepanu Jeesuse rollile Eesträäkijana, kirjutas Paulus: ”Jumal .. [on] neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, .. kelle läbi ta on teinud maailmaajastud.” Ükskõik kas see viitab siis Jeesuse rollile ”meistertöölisena” loomise ajal või tema osalemisele järk-järgult täideviidavates Jumala korraldustes, et lepitada inimesed, tunnistab ka Paulus selles tekstis Jeesuse olemasolu enne inimeseks saamist (Heebrealastele 1:1—6; 2:9).

Lojaalsus ”muistseist päevist”

Paulus kirjutas esimesel sajandil elanud Filipi kristlastele järgmise manitsuse: ”Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani” (Filiplastele 2:5—8). Tasuks Jeesuse lojaalsuse eest äratas Jehoova ta üles ning võttis ta taevasse tagasi. Millise suurepärase laitmatuse eeskuju on küll Jeesus meile läbi ajastute jätnud! (1. Peetruse 2:21.)

Kui tänulikud me oleme selle põgusa ülevaate eest, mida Piibel annab Jeesuse elu kohta enne inimeseks saamist! Kahtlemata tugevdavad need ülestähendused meie otsusekindlust jäljendada tema lojaalset teenistust, ja seda eriti nüüd, mil ta valitseb kuningana Jumala Messia-Kuningriigis. Tervitagem ”Rahuvürsti” Kristust Jeesust meie Valitsejat, ”kelle põlvnemine on muistseist päevist”! (Jesaja 9:5; Miika 5:1.)

[Kast lk 24]

Tõendid Jeesuse olemasolu kohta enne inimeseks saamist

Jeesuse enda sõnad annavad piisavalt tunnistust tema olemasolu kohta enne inimeseks saamist, nagu näitavad alltoodud kirjakohad:

◻ ”Ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg!” (Johannese 3:13.)

◻ ”Mooses ei andnud teile leiba taevast, aga minu Isa annab teile tõelise leiva taevast! Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu! .. ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud” (Johannese 6:32, 33, 38).

◻ ”See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks. Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti” (Johannese 6:50, 51).

◻ ”Aga mis on siis, kui te näete Inimese Poja üles minevat sinna, kus ta enne oli?” (Johannese 6:62.)

◻ ”Mu tunnistus [on] siiski tõsi, sest ma tean, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen. [—] Teie olete alt, mina olen ülalt; teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast” (Johannese 8:14, 23).

◻ ”Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen lähtunud Jumalast ja tulen temast, sest ma ei ole ju tulnud iseenesest, vaid tema on mind läkitanud” (Johannese 8:42).

◻ ”Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin mina!” (Johannese 8:58.)

◻ ”Austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu. Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille sa mulle oled andnud; sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist” (Johannese 17:5, 24).

[Pilt lk 23]

Joosua kohtab Jehoova sõjaväe vürsti