Piibli 36. raamat — Sefanja

Kirjutaja: Sefanja

Kirjutamiskoht: Juuda

Kirjutamine lõpetati: enne a 648 e.m.a

JUUDA kuninga Joosija valitsusaja alguses (valitses 659—629 e.m.a), ajal, mil Baali teenimine lokkas ja ”ebajumalapapid” olid selle ebapuhta kummardamise eesotsas, võis Jeruusalemma elanikke jahmatada sõnum, mida kuulutas neile prohvet Sefanja. Kuigi Sefanja oli tõenäoliselt Juuda kuningakojast pärit kuningas Hiskija järeltulija, mõistis ta rahva olukorra teravalt hukka (Sef. 1:1, 4). See oli hävingusõnum. Jumala rahvas oli muutunud sõnakuulmatuks, ning ainult Jehoova võiks tuua oma teenijad tagasi puhta jumalakummardamise juurde ja õnnistada neid nõnda, et nad võiksid saada ”kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas” (3:20). Sefanja osutas, et ainult Jumala sekkumise kaudu võib leida ”varju Jehoova vihapäeval” (2:3). Kui kohane on küll tema nime tähendus ”Jehoova on varjanud (varunud)”!

² Sefanja pingutused kandsid vilja. Kuningas Joosija, kes oli kaheksa-aastaselt troonile tõusnud, hakkas 12. valitsusaastal ”puhastama Juudat ja Jeruusalemma”. Ta juuris välja ebajumalateenistuse, kohendas ”Jehoova koda” ning seadis uuesti sisse paasapüha pidamise. (2. Ajar. ptk 34 ja 35.) Kuningas Joosija reformid olid siiski vaid ajutised, sest pärast teda hakkasid valitsema tema kolm poega ja üks pojapoeg, kes kõik tegid ”kurja Jehoova silmis” (2. Ajar. 36:1—12). See juhtus täpselt nõnda, nagu Sefanja oli ennustanud: ”Ma nuhtlen vürste ja kuningapoegi ja kõiki, . . . kes täidavad oma isanda koja vägivalla ja pettusega” (Sef. 1:8, 9).

³ Eelolevast ilmneb, et ”Jehoova sõna . . . tuli Sefanjale” veidi enne aastat 648 e.m.a, Joosija 12. eluaastal. Seda et ta rääkis Juudas, ei tõesta mitte ainult esimene salm. Tema üksikasjalikud teadmised Jeruusalemma paikadest ja tavadest kinnitavad samuti, et ta elas Juudas. Selle raamatu sõnum on kahepoolne, nii ähvardav kui ka lohutav. Enamasti räägib see Jehoova päevast — vihapäevast, mis on ligidal —, kuid samal ajal kuulutab ette, et Jehoova jätab alles alandlikud inimesed, kes ”otsivad pelgupaika Jehoova nimes” (1:1, 7—18; 3:12).

⁴ Selle prohvetiraamatu autentsuses pole alust kahelda. Jeruusalemm hävitati aastal 607 e.m.a, mis on enam kui 40 aastat pärast Sefanja ettekuulutust. Seda ei kinnita mitte ainult ilmalikud ajalooallikad, vaid ka Piiblis endas sisalduvad tõendid, mis näitavad selgelt, et see sündis täpselt nõnda, nagu Sefanja oli ennustanud. Peagi pärast Jeruusalemma hävingut kirjutas Jeremija Nutulaulude raamatu. Ta kirjeldab seal õudusi, mida oli oma silmaga näinud ning mis olid tal ikka veel eredalt meeles. Mitmete piiblisalmide võrdlemisel tuleb välja, et Sefanja sõnum on tõepoolest ”Jumala Vaimu poolt sisendatud”. Kui Sefanja hoiatab, et patte on tarvis kahetseda ”enne kui teie peale tuleb Jehoova vihapäev”, siis Jeremija viitab millelegi, mis oli juba toimunud, öeldes, et ”Jehoova . . . valas välja oma tulise viha” (Sef. 2:2; Nutul. 4:11). Sefanja kuulutab ette, mida Jehoova tulevikus teeb: ”Ma viin inimesed ahastusse, et nad käiksid nagu pimedad . . . Nende verd puistatakse nagu põrmu” (Sef. 1:17). Jeremija räägib sellest kui täideläinud sündmusest: ”Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud.” (Nutul. 4:14; võrdle ka Sefanja 1:13 ja Nutulaulud 5:2; Sefanja 2:8, 10 ja Nutulaulud 1:9, 16; 3:61; meie kursiivid.)

⁵ Ka ajalugu räägib paganrahvaste hävingust — Moab, Ammon, Assüüria koos pealinna Niinivega —, täpselt nagu Sefanja oli Jumala juhatusel ennustanud. Just nagu prohvet Nahum kuulutas ette Niinive hävingut (Nah. 1:1; 2:11), nõnda kuulutas ka Sefanja, et Jehoova ”teeb Niinive lagedaks, kuivaks nagu kõrbe” (Sef. 2:13). See häving oli nii täielik, et vaevalt 200 aastat hiljem kirjutas ajaloolane Herodotos Tigrisest kui ”jõest, mille kaldal asetses kunagi Niinive linn”.a Kreeka kirjanik Lukianos kirjutas umbes aastal 150 m.a.j, et ”praeguseks pole sellest järel enam jälgegi”.b ”The New Westminster Dictionary of the Bible” (1970) ütleb leheküljel 669, et sissetungivat armeed ”aitas suuresti Tigrise jõe äkiline tulv, mis kandis ära suurema osa linnamüürist ja tegi selle koha kaitsetuks. . . . Häving oli nii täielik, et Kreeka ja Rooma võimu ajal sai Niinivest peagu et müüt. Siiski oli kogu selle aja jooksul osa linnast olemas suurte rusuhunnikute alla mattununa”. Sama teos osutab leheküljel 627 sellele, et ka Moab hävitati nii, nagu oli ette kuulutatud: ”Nebukadnetsar alistas moabiidid.” Josephus Flavius räägib samuti ammonlaste alistamisest.c Mõlemad, nii moabiidid kui ka ammonlased, lakkasid lõpuks eksisteerimast kui rahvas.

⁶ Juudid on alati pidanud Sefanja raamatut selle õiguspärasel kohal inspireeritud Pühakirja kaanonis. Selle raamatu kuulutused, mis on öeldud Jehoova nimel, on märkimisväärselt täitunud ja nõnda tõestanud Jehoova valitsemisõigust.

MILLE POOLEST KASULIK

¹⁰ Kuningas Joosija oli üks neist, kes pani tähele Sefanja hoiatussõnumit ja see tuli talle suureks kasuks. Ta alustas laiaulatuslikku usupuhastust. Tänu sellele leiti ka seaduseraamat, mis oli kadunud ajast, kui Jehoova koda maha jäeti. Joosija oli murest murtud, kui talle loeti sellest raamatust ette, missugused tagajärjed on sõnakuulmatusel. Seda kinnitati ka teise tunnistaja, Moosese suu läbi, kes oli rääkinud sellest, mida Sefanja kogu aeg ennustas. Joosija alandas ennast Jumala ees, mille tulemusena Jehoova tõotas talle, et ettekuulutatud häving ei tule tema elupäevil. (5. Moos. ptk 28—30; 2. Kun. 22:8—20.) Maa oli hävingust päästetud! Kuid mitte kauaks, sest Joosija pojad ei järginud tema head eeskuju. Kuid sellest, et Joosija ja tema rahvas pani tähele ”Jehoova sõna, mis tuli Sefanjale”, oli kahtlemata palju kasu (Sef. 1:1).

¹¹ Jumala suurim prohvet Jeesus Kristus kinnitas oma kuulsas mäejutluses, et Sefanja on tõeline Jumala prohvet, kui ta ütles sõnad, mis tähelepandavalt sarnanevad Sefanja nõuandega 2. peatüki 3. salmis: ”Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal . . . Otsige õiglust, otsige alandlikkust!” Jeesus kutsus üles: ”Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust” (Matt. 6:33). Need, kes otsivad esiti Jumala riiki, peavad olema valvsad ükskõiksuse suhtes, mille eest Sefanja hoiatas, kui ta rääkis neist, ”kes on taganenud Jehoova järelt, kes ei otsi Jehoovat ega nõua teda” ja ”kes ütlevad oma südames: ”Jehoova ei tee head ega kurja!”” (Sef. 1:6, 12). Paulus rääkis oma kirjas heebrealastele tulevasest kohtupäevast ja hoiatas tagasitõmbumise eest. Ta lisab: ”Ent meie ei ole need, kes tagasi tõmbuvad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks” (Heebr. 10:30, 37—39, UT 2005). Sefanja sõnad ”vahest leiate varju Jehoova vihapäeval” ei käi tõest loobujate või tänamatute inimeste kohta, vaid nende kohta, kes alandlikult ja innukalt otsivad Jehoovat usus. Aga miks ”vahest”? Sellepärast, et lõplik pääste sõltub inimesest endast (Matt. 24:13). See tuletab meile ka meelde, et me ei või kuritarvitada Jumala halastust. Sefanja prohvetikuulutus näitab selgelt, et see päev tuleb äkiliselt nende peale, kes seda kõige vähem ootavad (Sef. 2:3; 1:14, 15; 3:8).

¹² See on järelikult hävituse sõnum neile, kes patustavad Jehoova vastu, ja õnnistuste eelkuma neile, kes väärtegusid kahetsedes ’otsivad Jehoovat’. Need kahetsevad inimesed võivad olla julged, sest Sefanja ütleb, et ”Jehoova, Iisraeli kuningas, on su keskel”. Siionil pole aeg karta või oma käsi lõdvaks lasta. Aeg on hoopis usaldada Jehoovat. Ta on ”kangelane, kes aitab! Ta rõõmutseb sinu pärast üpris väga, ta uuendab oma armastust, ta tunneb hõisates sinust rõõmu”. Õnnelikud on ka need, kes ’otsivad esiti tema riiki’, oodates tema armastavat kaitset ja igavesi õnnistusi! (3:15—17.)

[Allmärkused]