Kas Jumal nõuab paastumist?
MOOSESE kaudu antud Jumala seadus nõudis paastumist ainult ühel juhtumil — iga-aastasel lepituspäeval. Seadus käskis iisraellastel sellel päeval ’alandada oma hinged’, mis tähendab seda, et nad paastusid (3. Moosese 16:29—31; 23:27; Laul 35:13). Kuid see paast ei olnud pelgalt vormitäide. Lepituspäeva pidamine tegi Iisraeli rahva teadlikumaks oma patususest ja vajadusest lunastuse järele. Sel päeval paastuti ka selleks, et väljendada kurbust oma pattude pärast ja kahetsust Jumala ees.
Kuigi see oli Moosese seaduse all ainus kohustuslik paast, pidasid iisraellased paaste ka muudel juhtudel (2. Moosese 34:28; 1. Saamueli 7:6; 2. Ajaraamat 20:3; Esra 8:21; Ester 4:3, 16). Nende seas olid ka vabatahtlikud paastud, miskaudu nad näitasid oma kahetsust. Jehoova esitas patustavale Juuda rahvale üleskutse: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates!” Nad ei pidanud seda silmatorkavalt näitama, sest Jumal lisas: „Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riideid” (Joel 2:12—15).
Aja möödudes hakkasid paljud paastuma vormitäiteks. Jehoova ei sallinud sellist ebasiirast paastumist ja seepärast ta küsis silmakirjalikelt iisraellastelt: „Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Jehoovale meelepäraseks päevaks?” (Jesaja 58:5). Nendel isepäistel inimestel ei palutud mitte demonstratiivselt paastuda, vaid hoopis meeleparanduse tegusid teha.
Mõned juutide kehtestatud paastud olid Jumalale algusest peale vastumeelsed. Näiteks üksvahe oli Juuda rahval neli iga-aastast paastu, et mälestada hädatoonud sündmusi seoses Jeruusalemma piiramise ning hävitamisega seitsmendal sajandil e.m.a. (2. Kuningate 25:1—4, 8, 9, 22—26; Sakarja 8:19). Pärast seda, kui juudid Babüloonia vangipõlvest vabastati, ütles Jehoova prohvet Sakarja kaudu: „Kui te olete paastunud .. need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?” Jumal ei kiitnud neid paaste heaks, sest juudid paastusid ja kurvastasid kohtuotsuste pärast, mis tulid Jehoovalt eneselt. Nad paastusid neile osaks saanud õnnetuse, aga mitte oma üleastumiste pärast, mis selleni viisid. Olles kodumaale tagasi toodud, oli neil aeg hõisata, selle asemel et möödunut haletseda (Sakarja 7:5).
Kas kristlased peaksid paastuma?
Kuigi Jeesus Kristus ei käskinud kunagi oma jüngritel paastuda, paastus ta siiski koos oma järelkäijatega lepituspäeval, sest nad olid Moosese seaduse all. Lisaks paastusid mõned tema jüngrid vabatahtlikult ka muudel juhtudel, sest Jeesus ei andnud neile ka korraldust sellest kombest täielikult loobuda (Apostlite teod 13:2, 3; 14:23). Kuid nad ei tohtinud kunagi ’teha oma palet näotuks, et rahvas näeks neid paastuvat’ (Matteuse 6:16). Selline jumalakartuse välispidine ilmutamine võis kaasinimeste imetlevaid pilke ja heakskiitvaid noogutusi pälvida. Seevastu Jumalale taoline demonstratiivsus ei meeldi (Matteuse 6:17, 18).
Jeesus rääkis ka seda, et tema järelkäijad paastuvad tema surma ajal. Ta ei seadnud sellega sisse rituaalset paastu. Ta osutas hoopis sellele, kuidas nad sügava kurbuse tõttu tema surmale reageerivad. Pärast ülestõusmist pidi ta jälle olema koos nendega ning taolist põhjust paastuda ei pidanud neil enam olema (Luuka 5:34, 35).
Moosese seadus kaotas kehtivuse, kui ’Kristus tõi üks kord enese ohvriks, et ära võtta paljude patud’ (Heebrealastele 9:24—28). Ning seaduse kaotamisega kadus ka käsk lepituspäeval paastuda. Seega kõrvaldati ainus kohustuslik paast, mida Piibel mainib.
Mida arvata suurest paastust?
Millel siis põhineb ristiusu kiriku komme pidada suurt paastu? Nii katoliku kui protestandi kirik tunnustab suurt paastu, ehkki viis, kuidas seda peetakse, on kirikuti erisugune. Mõned söövad kogu lihavõtte-eelse 40-päevase perioodi jooksul vaid kord päevas. Teised paastuvad täielikult, kuid ainult tuhkapäeval ja suurel reedel. Mõnede meelest nõuab suur paast hoidumist lihast, kalast, munast ja piimatoodetest.
Suur paast arvatakse põhinevat Jeesuse 40-päevasel paastumisel pärast ristimist. Kas ta pani sel ajal aluse rituaalile, mida iga aasta järgida? Sugugi mitte. See ilmneb tõsiasjast, et Piibel ei maini algkristlastega seoses mingit taolist kommet. Suurt paastu peeti esimest korda neljandal sajandil pärast Kristust. Nagu paljud teised ristiusu õpetused, on seegi laenatud paganlikest allikaist.
Kui suure paastuga jäljendatakse Jeesuse ristimisjärgset paastumist kõrbes, siis miks peetakse seda nädalatel, mis eelnevad lihavõttepühale — tema arvatavale ülestõusmisajale? Jeesus ei paastunud oma surmaeelsetel päevadel. Evangeeliumide jutustused näitavad, et vaid mõned päevad enne oma surma külastas ta koos jüngritega Betaanias kodusid ja võttis osa söömaaegadest. Ning ööl vastu oma surma sõi ta paasatoitu (Matteuse 26:6, 7; Luuka 22:15; Johannese 12:2).
Jeesuse ristimisjärgsest paastumisest on midagi õppida. Ta oli astumas ülitähtsasse teenistusse. See oli seotud Jehoova suveräänsuse õigeksmõistmise ja kogu inimsoo tulevikuga. Oli aeg sügavalt mõtiskleda ning palvemeeles Jehoovalt abi ja juhatust otsida. Sellisel ajal Jeesus sobivalt paastus. Järelikult võib paastumine olla kasulik, kui seda tehakse õigel motiivil ja kohasel juhtumil. (Võrdle Koloslastele 2:20—23.)
Millal võiks paastumine olla kasulik
Vaadelgem mõningaid juhtumeid, millal Jumala sulane tänapäeval tahab ehk paastuda. Inimene, kes on pattu teinud, võib mõnda aega tunda, et ta ei taha süüa. See pole nii mitte selleks, et avaldada teistele muljet, ega ka mitte vihast saadud karistuse pärast. Ja mõistagi ei sea paastumine kui selline suhteid Jumalaga korda. Kuid tõeliselt kahetsev inimene tunneb sügavat kurbust selle pärast, et ta on Jehoovale ning võib-olla ka sõpradele ja perekonnale haiget teinud. Hingepiin ja südamesttulev palve saada andeksandi võivad söögiisu alandada.
Niisugune kogemus oli Iisraeli kuningal Taavetil. Kui ta mõistis, et tema ja Batseba poeg arvatavasti sureb, palus ta Jehoovat kogu jõust, et saada oma lapse pärast halastust. Sel ajal kui palved haarasid tema emotsioonid ja jõu, ta paastus. Ka tänapäeval võib söömine mõningates pingelistes olukordades tunduda ebakohane (2. Saamueli 12:15—17).
Võib olla ka aegu, mil jumalakartlik inimene tahab keskenduda mõnele sügavale vaimsele asjale. Võib-olla tuleb tal uurida mingit teemat Piiblist ja kristlikest väljaannetest. Ehk on tal vaja mõnda aega mõtiskleda. Sellise haarava uurimisaja jooksul võib inimene pidada paremaks mitte hajutada oma tähelepanu söömaaegadega. (Võrdle Jeremija 36:8—10.)
Pühakirjas on näiteid Jumala sulastest, kes paastusid siis, kui tuli langetada tõsiseid otsuseid. Nehemja päevil tuli juutidel anda Jehoovale vanne, mille murdes pidid nad needuse osaliseks saama. Neil kästi tõotada, et nad saadavad ära oma võõramaalastest naised ja hoiavad end ümbritsevatest rahvastest eraldi. Enne selle vande andmist ja oma süü ülestunnistamise ajal terve kogudus paastus (Nehemja 9:1; 10:1, 30, 31). Seega, kui kristlase ees seisab kaalukas otsus, soovib ta ehk olla lühikest aega söömata.
Kui algkristliku koguduse vanematekogud otsuseid tegid, kaasnes sellega mõnikord paastumine. Kui kogudusevanemate ees on tänapäeval mõni keerukas, näiteks kohtuasjaga seotud otsus, eelistavad nad ehk seda arutades mitte süüa.
See, kas mingis olukorras paastuda või mitte, on igaühe enda otsustada. Selles valdkonnas ei peaks keegi teise üle kohut mõistma. Me ei peaks tahtma ’paista inimestele õigetena’; samuti ei peaks me tegema toidust nii suurt numbrit, et see hakkaks meid tõsiste kohustuste täitmisel segama (Matteuse 23:28, UT; Luuka 12:22, 23). Seega näitab Piibel, et Jumal ei nõua meilt paastumist ega ka keela meil seda teha.
[Pilt lk 7]
Kas sa tead, miks Jeesus pärast ristimist 40 päeva paastus?