’Ma olen kiivas Siioni pärast’

6., 7. Mil moel oli Jehoova ’suure raevuga kiivas Siioni pärast’?

⁶ Esimest korda kasutatakse seda väljendit Sakarja 8:2 (NW), kust me võime lugeda: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: ’Ma olen kiivas Siioni pärast suure kiivusega, ja suure raevuga olen ma kiivas tema pärast.’ ” Jehoova tõotus seista kiivalt ehk suure innuga oma rahva eest tähendas seda, et ta on agar taastama nende rahu. Iisraeli tagasitoomine omale maale ja templi ülesehitamine tõendasid seda innukust.

⁷ Mis aga sai neist, kes olid Jehoova rahvale vastu pannud? Jehoova „suur raev” oma vaenlaste vastu oli niisama suur kui tema innukus oma rahva eest seistes. Kui ustavad juudid teda ülesehitatud templis kummardasid, võisid nad mõtiskleda tollaseks langenud võimsa Babüloni saatuse üle. Nad võisid mõtiskleda ka selle üle, kui haledalt olid läbi kukkunud vaenlaste püüded takistada templi ülesehitamist (Esra 4:1—6; 6:3). Ning nad võisid tänada Jehoovat, et ta oma tõotuse täitis. Tema innukus tõi neile võidu!

9. Milline märkimisväärne muutus toimus „Jumala Iisraeli” seisundis aastal 1919?

⁹ Nõnda nagu need kaks teadaannet olid muistsele Iisraelile tähendusrikkad, tähendavad need ka meile 20. sajandi lõpu lähenedes palju. Ligi 80 aastat tagasi, Esimese maailmasõja päevil, sattusid need mõni tuhat võitut, kes „Jumala Iisraeli” tollal moodustasid, vaimsesse vangistusse, just nagu muistne Iisrael oli Babüloni vangi viidud (Galaatlastele 6:16). Neid kujutati prohvetlikult kui tänaval lebavaid surnukehasid. Kuid siiski oli neil siiras soov Jehoovat „vaimus ja tões” kummardada (Johannese 4:24). Seepärast vabastas Jehoova nad 1919. aastal vangistusest, äratades nad nende vaimsest surmaseisundist üles (Ilmutuse 11:7—13). Seega tuli Jesaja prohvetlikule küsimusele „Kas maa võib ühel päeval lapsevaeva läbi sündida? Kas rahvas võib ühe hoobiga ilmale tulla?” Jehoovalt vastuseks selge jah (Jesaja 66:8, SP). Aastal 1919 oli Jehoova rahvas taas vaimse rahvana omaenda „maal” ehk vaimsel omandil maa peal.

10. Millistest õnnistustest on võitud kristlased 1919. aastast alates oma „maal” rõõmu tundnud?

¹⁰ Olles turvaliselt sellel maal, teenisid võitud kristlased Jehoova suures vaimses templis. Nad nimetati „ustavaks ja mõistlikuks sulaseks” ning nad võtsid vastu kohustuse hoolitseda Jeesuse maise vara eest — see on eesõigus, millest nad veel praegugi, 20. sajandi lõpu lähenedes, rõõmu võivad tunda (Matteuse 24:45—47). Nad on tõesti kogenud, et Jehoova on „rahu Jumal” (1. Tessalooniklastele 5:23).

11. Kuidas on ristiusumaailma religioossed juhid näidanud, et nad on Jumala rahva vaenlased?

¹¹ Mis aga sai Jumala Iisraeli vaenlastest? Jehoova tuline viha vastaste vastu on niisama suur kui tema innukus oma rahva eest seistes. Esimese maailmasõja ajal avaldasid ristiusumaailma religioossed juhid tohutut survet, püüdes — kuigi asjatult — seda väikest rühma tõde kuulutavaid kristlasi maa pealt minema pühkida. Teise maailmasõja ajal olid ristiusumaailma vaimulikud ühinenud ainult ühes asjas: konflikti mõlemal poolel õhutasid nad valitsusi Jehoova tunnistajatele lõppu tegema. Isegi praegusajal on palju maid, kus religioonijuhid kihutavad valitsusi tagant, et need Jehoova tunnistajate kristlikule kuulutustööle piiranguid seaksid või selle keelustaksid.

12., 13. Kuidas on Jehoova väljendanud oma tulist viha ristiusumaailma vastu?

¹² Jehooval ei ole see märkamata jäänud. Pärast Esimest maailmasõda langes ristiusumaailm ja kogu ülejäänud Suur Baabülon (Ilmutuse 14:8). See, et ristiusumaailm siis tõesti langes, on avalikkusele teatavaks saanud alates 1922. aastast, mil valati välja terve rida sümboolseid nuhtlusi, mis paljastasid avalikult tema vaimset surmaseisundit ja hoiatasid tema ees seisva hävingu eest (Ilmutuse 8:7—9:21). Tõend sellest, et nende nuhtluste väljavalamine jätkub, on 23. aprillil 1995 üle kogu maailma peetud kõne „Valereligiooni lõpp on lähedal” ja sellele järgnenud erilise Kuningriigi sõnumi traktaadi levitamine sadades miljonites eksemplarides.

¹³ Nüüdisajal on ristiusumaailm haletsusväärses seisundis. Kogu 20. sajandi jooksul on tema liikmed tapnud üksteist metsikutes sõdades, millele on oma õnnistuse andnud tema preestrid ja kirikuõpetajad. Mõnel maal ei ole tal praktiliselt üldse mingit mõjuvõimu. Ta on määratud hävingule koos ülejäänud Suure Baabüloniga (Ilmutuse 18:21).