„Tooge kogu kümnis varaaita”
„Proovige mind ometi sellega . . . Tõesti, ma avan teile taevaluugid.” — MALAKIA 3:10.
1. a) Millise kutse andis Jehoova oma rahvale viiendal sajandil e.m.a.? b) Mis oli selle tulemus, kui Jehoova tuli esimesel sajandil m.a.j. templisse kohut mõistma?
IISRAELLASED olid viiendal sajandil e.m.a. Jehoovale ustavusetud. Nad hoidusid kümnist maksmast ja tõid templisse ohvriteks kõlbmatuid loomi. Vaatamata sellele tõotas Jehoova, et kui nad toovad kogu kümnise varaaita, kallab ta neile õnnistust küllastuseni. (Malakia 3:8—10) Umbes 500 aastat hiljem tuli Jehoova, esindatuna Jeesuse kui oma lepingu käskjala kaudu, Jeruusalemma templisse kohut mõistma. (Malakia 3:1) Iisrael rahvana osutus nõuetele mittevastavaks, kuid neid, kes pöördusid tagasi Jehoova juurde, õnnistati rikkalikult. (Malakia 3:7) Nad võiti Jehoova vaimseteks poegadeks, uueks looduks, „Jumala Iisraeliks”. — Galaatlastele 6:16; Roomlastele 3:25, 26.
2. Millal pidi Malakia 3:1—10 teistkordselt täituma ja mida kutsutakse meid seoses sellega tegema?
2 Peaaegu 1900 aastat pärast seda, aastal 1914, seati Jeesus Jumala taevase Kuningriigi Kuningana troonile ja Jumalast inspireeritud sõnadel Malakia 3:1—10 oli aeg teistkordselt täituda. Seoses selle erutava sündmusega kutsutakse tänapäeva kristlasi tooma kogu kümnis varaaita. Kui me teeme nii, kogeme ka meie õnnistusi küllastuseni.
3. Kes oli käskjalg, kes valmistas Jehoova ees teed a) esimesel sajandil? b) enne Esimest maailmasõda?
3 Jehoova ütles oma templisse tulemise kohta: „Vaata, ma läkitan oma ingli [„käskjala”, NW] ja tema valmistab minu ees teed!” (Malakia 3:1) Selle täitumiseks esimesel sajandil tuli Ristija Johannes Iisraelile pattude kahetsemist kuulutama. (Markuse 1:2, 3) Kas ka Jehoova teistkordseks tulemiseks oma templisse tehti ettevalmistusi? Tehti küll. Kümneid aastaid enne Esimest maailmasõda ilmusid maailmaareenile piibliuurijad, kes õpetasid puhast Piibli õpetust ja paljastasid Jumalat teotavaid valesid, nagu kolmainsuse ja põrgutule doktriin. Nad hoiatasid ka, et rahvaste ajad lõpevad aastal 1914. Paljud vastasid neile tõe valguse kandjatele. — Laul 43:3; Matteuse 5:14, 16.
4. Milline küsimus pidi Issanda päeva jooksul lahendatama?
4 Aastal 1914 algas aeg, mida Piibel nimetab „Issanda päevaks”. (Ilmutuse 1:10) Selle päeva jooksul pidid toimuma väga kaalukad sündmused, kaasa arvatud „ustava ja mõistliku orja” määratlemine ja tema panemine „üle kogu [Isanda] vara”. (Matteuse 24:45—47, NW) Tol 1914. aastal väitsid tuhanded kirikud end olevat kristlikud. Millist rühma tunnustab Isand Jeesus Kristus kui oma ustavat ja mõistlikku orja? See küsimus pidi lahendatama siis, kui Jehoova tuleb templisse.
Vaimsesse templisse tulemine
5, 6. a) Millisesse templisse tuli Jehoova, et kohut mõista? b) Millise kohtuotsuse sai ristiusumaailm Jehoovalt?
5 Aga millisesse templisse ta tuli? On selge, et mitte sõnasõnalisse templisse Jeruusalemmas. Viimane neist templitest hävitati juba aastal 70 m.a.j. Jehooval on siiski üks suurem tempel, mida Jeruusalemmas olnu ette kujutas. Paulus rääkis sellest suuremast templist ja näitas, kui suur see tegelikult on koos püha paigaga taevas ja eesõuega siin maa peal. (Heebrealastele 9:11, 12, 24; 10:19, 20) Sellesse suurde vaimsesse templisse tuligi Jehoova, et kohut mõista. — Võrdle Ilmutuse 11:1; 15:8.
6 Millal see toimus? Arvukate tõendite järgi aastal 1918.a Mis oli selle tulemus? Mis puutub ristiusumaailma, siis nägi Jehoova organisatsiooni, kelle käed on täis verd, allakäinud religioonisüsteemi, kes on hooranud selle maailmaga, sidudes end jõukatega ja rõhudes vaeseid ning õpetades paganlikke doktriine, selle asemel et rakendada ellu puhast kummardamist. (Jakoobuse 1:27; 4:4) Jehoova hoiatas Malakia kaudu: „[Ma] olen kärmeks tunnistajaks nõidade, abielurikkujate ja valevandujate vastu ja nende vastu, kes teevad liiga palgalisele palga poolest, lesknaisele ja vaeselelapsele.” (Malakia 3:5) Ristiusumaailm oli teinud kõike seda ja veel hullematki. Aastaks 1919 oli selgelt näha, et Jehoova mõistis ta hävingule koos ülejäänud osaga Suurest Babülonist, valereligiooni ülemaailmsest struktuurist. Sellest ajast alates läkitati õiglase südamega inimestele kutse: „Minge välja temast, minu rahvas.” — Ilmutuse 18:1, 4.
7. Keda Jeesus tunnustas oma ustava ja mõistliku orjana?
7 Kes siis oli ustav ja mõistlik ori? Esimesel sajandil sai see alguse väikesest inimrühmast, kes osutas vastukaja Ristija Johannese ja Jeesuse, lepingu käskjala tunnistustööle. Meie sajandil olid need mõned tuhanded inimesed, kes osutasid vastukaja enne 1914. aastat toimunud piibliuurijate ettevalmistavale tööle. Nad pidasid Esimese maailmasõja ajal vastu karmidele katsetele, kuid nad näitasid, et nende süda oli Jehoovaga.
Puhastustöö
8, 9. Mil viisil vajas ustav ja mõistlik ori puhastamist 1918. aastal ja millise tõotuse Jehoova selles suhtes oli andnud?
8 Kuid isegi see rühm vajas puhastamist. Mõned, kes olid ennast nendega sidunud, osutusid usu vaenlasteks ja nad tuli minema pühkida. (Filiplastele 3:18) Teised ei olnud valmis kandma vastutust, mida hõlmas Jehoova teenimine, ja nad triivisid eemale. (Heebrealastele 2:1) Lisaks sellele oli jäänud babülonlikke tavasid, mis tuli kõrvaldada. Ustavat ja mõistlikku orja tuli puhastada ka organisatsiooniliselt. Tuli õppida ja rakendada kohast neutraalset seisundit selle maailma suhtes. Ja seoses maailma üha suurema ja suurema allakäiguga oli neil vaja pingsalt võidelda, et hoida kogudustest eemal moraalset ja vaimset ebapuhtust. — Võrdle Juuda 3, 4.
9 Jah, puhastust oli vaja, kuid Jehoova oli troonileseatud Jeesuse kohta armastavalt tõotanud: „Ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Jehoovale õige ohvrianni [„õigluses”, NW]!” (Malakia 3:3) Jehoova on alates 1918. aastast selle lepingu käskjala kaudu täitnud oma tõotust ja puhastanud oma rahvast.
10. Millise ohvri Jumala rahvas tõi ja millise kutse Jehoova talle andis?
10 Nii Kristuse võitud vennad kui ka suur rahvahulk, kes nendega hiljem Jehoova teenimises ühines, on saanud kasu Jehoova tegutsemisest hõbeda sulataja ja puhastajana. (Ilmutuse 7:9, 14, 15) Organisatsioonina tõid nad, ja toovad ikka veel, Jehoovale ohvrianni õigluses. Ja nende ohver „meeldib Jehoovale . . . nagu muistseil päevil ja ammuseil aastail”. (Malakia 3:4) Nad olid need, keda Jehoova prohvetlikult kutsus: „Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” — Malakia 3:10.
Ohvrid ja kümnis
11. Miks ei nõuta enam Moosese Seadusesüsteemile vastavaid ohvreid?
11 Malakia päevil tõi Jumala rahvas sõnasõnalisi ohvreid ja kümnist, nagu teravili, puuviljad ja kariloomad. Isegi Jeesuse päevil ohverdasid ustavad iisraellased templis sõnasõnalisi ohvreid. Kuid pärast Jeesuse surma see kõik muutus. Seadus, kaasa arvatud käsk tuua teatud materiaalseid ohvreid ja kümnist, tühistati. (Efeslastele 2:15) Jeesus viis täide Seaduse all toodud ohvrite prohvetliku eelpildi. (Efeslastele 5:2; Heebrealastele 10:1, 2, 10) Mil moel võivad siis kristlased ohvreid ja kümnist tuua?
12. Millist liiki vaimseid ohvreid toovad kristlased?
12 Nende jaoks on ohvrid eelkõige vaimset liiki. (Võrdle Filiplastele 2:17; 2. Timoteosele 4:6.) Näiteks rääkis Paulus kuulutustööst kui ohvrist, öeldes: „Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime.” Ta viitas ka teisele vaimset liiki ohvrile, kui ta soovitas tungivalt: „Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi.” (Heebrealastele 13:15, 16) Kui vanemad julgustavad oma lapsi astuma pioneerteenistusse, võib öelda, et nad ohverdavad nad Jehoovale, mis on üsna sarnane sellega, kuidas Jefta ohverdas oma tütre „põletusohvriks” Jumalale, kes oli andnud talle võidu. — Kohtumõistjate 11:30, 31, 39.
13. Miks ei nõuta kristlastelt sõnasõnalise kümnendiku andmist oma sissetulekust?
13 Ent kuidas on lugu kümnisega? Kas kristlased on kohustatud panema kõrvale kümnendiku oma materiaalsest sissetulekust ja andma selle Jehoova organisatsioonile, sarnaselt sellega, mida tehakse mõnedes ristiusumaailma kirikutes? Ei, seda ei nõuta. Pole olemas kirjakohta, mis seaks kristlastele sellise reegli. Kui Paulus kogus annetusi Juudamaa puudustkannatavate inimeste heaks, ei maininud ta kindlat protsenti, mida tuleks anda. Ta ütles hoopis: „Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” (2. Korintlastele 9:7) Rääkides neist, kes on erilises teenistuses, näitas Paulus, et kuigi mõned said täiesti kohasel viisil ülalpidamist vabatahtlikest annetustest, oli tema valmis töötama ja ennast ülal pidama. (Apostlite teod 18:3, 4; 1. Korintlastele 9:13—15) Selleks polnud määratud mingit kümnist.
14. a) Miks ei kujuta kümnise toomine kõige andmist Jehoovale? b) Mida kümnisega kujutatakse?
14 On selge, et kümnis sümboliseerib ehk kujutab kristlaste jaoks midagi. Kuna see on kümnendik ja arv kümme kujutab Piiblis sageli maist täielikkust, kas sümboliseerib see siis seda, et me anname kõik Jehoovale? Ei sümboliseeri. Me anname kõik Jehoovale siis, kui me pühendume talle ja sümboliseerime seda veeristimisega. Alates meie pühendumise päevast pole meil midagi, mis juba ei oleks Jehoova oma. Kuid Jehoova lubab inimestel kasutada oma äranägemise järgi seda, mis neil on. Seega kujutab kümnis seda osa meie omandist, mille me toome Jehoovale või mida me kasutame Jehoova teenimisel märgina sellest, et me armastame teda ja tunnustame tõsiasja, et kuulume talle. Nüüdisaegne kümnis ei pea olema täpselt kümnendik. Mõnel juhul on see vähem. Teisel juhul on see rohkem. Iga inimene annab nii palju, kui palju tema süda sunnib teda andma ja kui palju tema olukord lubab.
15, 16. Mida meie vaimne kümnis sisaldab?
15 Mida see vaimne kümnis sisaldab? Esiteks anname me Jehoovale oma aja ja energia. Aeg, mille me veedame koosolekutel, viibides kokkutulekutel, konventidel ja põlluteenistuses — kõik see on midagi, mis antakse Jehoovale, osa meie kümnisest. Aeg ja energia, mida me kulutame haigete külastamiseks ja teiste aitamiseks — see on jällegi osa meie kümnisest. Kuningriigisaalide ehitamisel abistamine ja saali hooldamises ning koristamises osalemine on samuti üks osa sellest.
16 Meie kümnis sisaldab ka meie rahalisi annetusi. Seoses Jehoova organisatsiooni erakordse kasvuga viimastel aastatel on rahalised kohustused kasvanud. On vaja uusi kuningriigisaale ja uusi harubürooehitisi ning uusi kokkutulekusaale, ja lisaks tuleb neid, mis on juba ehitatud, korras hoida. Et katta kulusid, mis on neil inimestel, kes on teinud end kättesaadavaks erilise teenistuse jaoks — ja tihti toonud selleks enda poolt suuri ohvreid —, tähendab samuti märkimisväärset väljakutset. Ainuüksi misjonäride, reisivate ülevaatajate ja eripioneeride ülalpidamine maksis 1991. aastal rohkem kui 40 miljonit dollarit, ja kõik see saadi vabatahtlikest annetustest.
17. Kui palju me siis peaksime andma oma vaimse kümnisena?
17 Kui palju me siis peaksime andma oma vaimse kümnisena? Jehoova ei sea protsendimäära. Kuid tõeline pühendumine, ehtne armastus Jehoova ja vendade vastu ning ka pakilisuse tunnetamine, mis tuleb mõistmisest, et tuleb päästa elusid, julgustavad meid tooma kogu vaimset kümnist. Me tunneme, et oleme sunnitud teenima Jehoovat suurimal võimalikul määral. Kui me piirame enese või oma varude andmist või anname neid vastumeelselt, oleks see samaväärne Jehoovalt varastamisega. — Võrdle Luuka 21:1—4.
Õnnistatud küllastuseni
18, 19. Kuidas on Jehoova rahvast kogu kümnise toomise eest õnnistatud?
18 Jehoova rahvas on 1919. aastast saadik heldelt vastanud kuulutustöö vajadustele oma aja, energia ja rahaliste vahendite andmisega. Nad on tõesti toonud kogu kümnise varaaita. Selle tulemusena on Jehoova täitnud oma tõotuse ning kallanud õnnistust küllastuseni. Seda on kõige silmatorkavamalt näha arvulises kasvus. Mõnest tuhandest võitust, kes teenisid Jehoovat, kui ta tuli oma templisse aastal 1918, on nad, võitud koos oma kaaslaste — teiste lammastega —, kasvanud tänaseks rohkem kui nelja miljonini 211 erineval maal. (Jesaja 60:22) Neid on õnnistatud ka pideva kasvuga tõest arusaamises. Prohvetlik sõna on tehtud neile palju kindlamaks. Nende veendumus Jehoova eesmärkide täitumises on rajatud kindlale alusele. (2. Peetruse 1:19) Nad on tõepoolest „Jehovast õpetatud” rahvas. — Jesaja 54:13, VP.
19 Jehoova andis Malakia kaudu teada ühe lisaõnnistuse: „Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad tema nime!” (Malakia 3:16) Kõigist organisatsioonidest, kes väidavad end olevat kristlikud, on Jehoova tunnistajad ainsad, kes austavad tema nime ja ka ülistavad seda rahvaste seas. (Laul 34:4) Kui õnnelikud nad on, kui neile kinnitatakse, et Jehoova peab nende ustavust meeles!
20, 21. a) Missugused õnnistatud suhted kristlastel on? b) Milline erinevus saab kristluse suhtes üha selgemaks ja selgemaks?
20 Võitud jäänus on Jehoova eriline rahvas, ja suur rahvahulk, kes koguneb hulgana, et liituda temaga, lõikab koos temaga puhta kummardamise õnnistusi. (Sakarja 8:23) Jehoova tõotab Malakia kaudu: „Nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib!” (Malakia 3:17) Milline õnnistus on see, et Jehoova suhtub nendesse nii hellasti!
21 Tõepoolest, tõeliste ja valede kristlaste vahel saab ilmsiks üha enam ja enam erinevusi. Samal ajal kui Jehoova rahvas püüab kinni pidada tema mõõdupuudest, vajub ristiusumaailm üha sügavamale ja sügavamale selle maailma ebapuhtuse mülkasse. On tõesti osutunud õigeks Jehoova sõnad: „Te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni!” — Malakia 3:18.
22. Millistes õnnistustes me võime kindlad olla, kui me jätkame kogu kümnise toomist?
22 Valekristlastele saabub varsti arveteõienduse päev. „Vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova.” (Malakia 3:19) Jehoova rahvas teab, et sel ajal kaitseb ta neid, nagu ta kaitses oma vaimset rahvast aastal 70 m.a.j. (Malakia 3:20) Kui õnnelikud nad on, et neil on selline kinnitus! Sellepärast näidakem igaüks kuni selle ajani üles hindamist ja armastust Jehoova vastu, tuues kogu kümnise varaaita. Siis me võime olla kindlad, et ta jätkab meie õnnistamist küllastuseni.
[Allmärkus]
a Lisainformatsiooni vaata 1987. aasta 15. juuni ingliskeelsest Vahitornist lehekülgedelt 14—20.
Kas sa suudad selgitada?
◻ Millal tuli Jehoova nüüdisajal koos oma lepingu käskjalaga templisse?
◻ Kes on ustav ja mõistlik ori ning millist puhastust oli tal vaja pärast 1918. aastat?
◻ Millist liiki vaimseid ohvreid toovad Jehoovale tõelised kristlased?
◻ Mis on see kümnis, mida kristlastel palutakse varaaita tuua?
◻ Milliseid õnnistusi Jumala rahvas kogeb, andes vaimset kümnist?
[Pilt lk 15]
Meie vaimne kümnis sisaldab oma jõu ja varude ohverdamist kuningriigisaalide ehitamiseks
[Pilt lk 16]
Kuna Jehoova on oma rahvast õnnistanud, on olnud vaja teha palju ehitustööd, kaasa arvatud kuningriigisaalide ja kokkutulekusaalide ehitamine