5., 6. a) Miks olid eriti laiduväärsed just preestrid? b) Kuidas väljendas Jehoova põlgust preestrite vastu?

⁵ Miks olid eriti laiduväärsed just preestrid? Seitsmes salm esitab ühe põhjuse: „Preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse käsuõpetust, sest tema on vägede Jehoova käskjalg!” Rohkem kui tuhat aastat varem ütles Iisraeli rahvale antud Jumala seadus, et preestritel on kohustus „õpetada Iisraeli lastele kõiki neid seadusi, millest Jehoova neile Moosese läbi on rääkinud” (3. Moosese 10:11). Kahjuks teatas aga hiljem 2. Ajaraamatu kirjutaja 15. peatüki salmis 3: „Kaua aega ei olnud Iisraelil tõsist Jumalat, õpetavat preestrit ega käsuõpetust.”

⁶ Viiendal sajandil e.m.a, Malakia päevil, oli preesterkond samasugune. Nad ei õpetanud rahvale Jumala Sõna. Need preestrid väärisid seega, et nende käest aru nõutaks. Pane tähele, kui kõvade sõnadega Jehoova neid noomib. Malakia 2:3 kuulutab: „[Ma] puistan teile mustust näkku, teie pidupäevade mustuse.” Kui ränk karistus! Ohvriloomade mustus viidi tavaliselt väljapoole leeri ning põletati (3. Moosese 16:27). Kui aga Jehoova ütleb, et ta puistab neile mustust näkku, siis näitab see selgelt, et ta põlgab nii ohvreid kui ohverdajaid ega võta neid vastu.

11. Kes peavad eriti valvsad olema?

¹¹ Mis puutub vendadesse, kel on tänapäeval eesõigus õpetada koguduses Jumala Sõna, siis neile on Malakia 2:7 sõnad hoiatuseks. Seal öeldakse, et nende huuled „talletavad tarkust ja [nende] suust otsitakse käsuõpetust”. Neil õpetajatel lasub suur vastutus, sest nagu näitab Jakoobuse 3:1, saavad nemad „seda suurema nuhtluse”. Kuna vennad peaksid õpetama jõuliselt ja entusiastlikult, peab nende õpetus tuginema kindlalt Jumala Sõnale ja juhatusele, mis tuleb Jehoova organisatsiooni kaudu. Nii on nad „sobivad õpetama ka teisi”. Seepärast antakse neile nõu: „Püüa hoolega osutuda kõlbavaks Jumalale kui töötegija, kellel pole tarvis häbeneda, kes tõesõna jagab õieti” (2. Timoteosele 2:2 [EP 97], 15).

12. Mille suhtes peavad valvel olema need, kes õpetavad?

¹² Kui me pole hoolikad, võime ehk tunda kiusatust toonitada õpetades mõnd isiklikku eelistust või arvamust. Risk seda teha on eriti suur inimesel, kes kaldub oma järeldusi alati õigeks pidama, isegi kui need lähevad vastuollu Jehoova organisatsiooni õpetustega. Malakia raamatu 2. peatükk rõhutab aga, et meil peaks olema võimalik usaldada koguduse õpetajaid selles, et need jagavad Jumalalt tulevaid teadmisi, mitte enda isiklikke mõtteid, mis võivad lambaid komistama panna. Jeesus ütles: „Kes pahandab [„paneb komistama”, UM] ühe neist pisukesist, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse” (Matteuse 18:6).