Mis tegelikult inimest rüvetab?

32. aasta paasapüha eel õpetab Jeesus Galileas inimesi. Seejärel läheb ta ilmselt paasapühaks Jeruusalemma, nagu Jumala seadus ette näeb. Jeesus on ettevaatlik, sest juudid otsivad võimalust teda tappa. (Johannese 7:1.) Pärast seda naaseb ta Galileasse.

Arvatavasti on Jeesus Kapernaumas, kui variserid ja kirjatundjad Jeruusalemmast tema juurde tulevad. Miks nad selle reisi ette võtavad? Nad püüavad leida põhjust, et süüdistada Jeesust usutraditsioonide rikkumises. Nad küsivad: „Miks sinu jüngrid esiisade pärimusest kinni ei pea? Näiteks ei pese nad enne söömist käsi.” (Matteuse 15:2.) Jumal pole kunagi käskinud oma rahval täita käte küünarnukkideni pesemise rituaali. (Markuse 7:3.) Kuid variserid peavad selle tegemata jätmist tõsiseks üleastumiseks.

Selle asemel et nende süüdistusele otse vastata, juhib Jeesus tähelepanu sellele, kuidas nad tahtlikult Jumala seadust rikuvad. „Miks teie oma pärimuse pärast Jumala käsust kinni ei pea?” küsib ta. „Jumal on ju öelnud: „Austa oma isa ja ema” ning „Kes sõimab oma isa või ema, peab surema.” Aga teie ütlete: „Kes ütleb isale või emale: „Kõik, millega saaksin sind toetada, on Jumalale pühendatud ohvriand”, see ei peagi oma isa austama.”” (Matteuse 15:3–6; 2. Moosese 20:12; 21:17.)

Variserid väidavad, et raha, vara ja kõik muu, mis on Jumalale pühendatud, kuulub templile ning seega ei tohi seda ühekski teiseks otstarbeks kasutada. Tegelikult jääb Jumalale pühendatud ohvriand andja valdusse. Näiteks võib poeg öelda, et raha või vara on korban (Jumalale või templile pühendatud ohvriand), justkui templil oleks nüüd sellele ainuõigus. Kuigi see raha või vara on ikka poja oma, väidab ta, et seda ei või kasutada oma eakate, puuduse all kannatavate vanemate abistamiseks. Nii hiilib ta kõrvale oma kohustusest neid aidata. (Markuse 7:11.)

Jeesus on õigusega nördinud selle üle, et niimoodi Jumala seadust rikutakse, ning ütleb: „Te olete oma pärimuse pärast Jumala sõna kõrvale heitnud. Te silmakirjatsejad, Jesaja on teie kohta õigesti ennustanud: „See rahvas ülistab mind huultega, aga nende süda on minust kaugel. Nad teenivad mind ilmaasjata, sest kõik, mida nad õpetavad, on vaid inimeste käsud.”” Variseridel pole Jeesuse terava kriitika peale midagi kosta. Nüüd kutsub ta rahvahulga enda juurde. „Kuulake ja saage aru!” ütleb ta. „Mitte see, mis läheb suust sisse, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust välja tuleb.” (Matteuse 15:6–11; Jesaja 29:13.)

Kui nad hiljem ühte majja lähevad, küsivad jüngrid Jeesuselt: „Kas sa tead, et variserid said sinu sõnade peale pahaseks?” Ta vastab: „Iga taim, mida pole istutanud mu taevane isa, juuritakse välja. Jätke nad! Nad on pimedad teejuhid. Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.” (Matteuse 15:12–14.)

Paistab, et Jeesus on üllatunud, kui Peetrus palub jüngrite nimel selgitust selle kohta, mis inimest rüvetab. Jeesus vastab: „Kas te ei tea, et kõik, mis läheb suust sisse, läheb kõhtu ja väljutatakse käimlas? Ent mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest. Südamest lähtuvad ju kurjad mõtted, mõrvad, abielurikkumised, hooramised, vargused, valetunnistamised, pühaduseteotus. Kõik see rüvetab inimest, aga pesemata kätega söömine ei rüveta inimest.” (Matteuse 15:17–20.)

Jeesus ei pea hügieeni sugugi vähetähtsaks. Ta ei väida, et enne söögitegemist ja söömist pole vaja käsi pesta. Ta hoopis mõistab hukka nende usujuhtide silmakirjalikkuse, kes üritavad inimeste pärimusi ettekäändeks tuues Jumala õiglastest seadustest mööda hiilida. Tegelikult rüvetavad inimest halvad teod, mis lähtuvad südamest.