„Võrrelgem üht piibliteksti teisega”

KUI jutlustaja George Storrs kord rongiga New Yorki sõitis, leidis ta põrandalt trükise, milles väideti, et inimese hing on surelik. Olles teemast huvitatud, hakkas ta trükist lugema. Loetu hämmastas teda väga, sest ta polnud hinge surematuse õpetuses ealeski kahelnud. Kuigi ta ei teadnud, kes on trükise autor, tundus talle, et selles toodud argumendid on usutavad, põhinevad Pühakirjal ning väärivad sügavamat uurimist.

Mainitud juhtum leidis aset 1837. aastal. Samal aastal pani Charles Darwin esmakordselt oma märkmikusse kirja mõtted, millest kujunes hiljem tema evolutsiooniteooria. Tollal tundis enamik inimesi veel religiooni vastu huvi ning uskus Jumalasse. Paljud lugesid Piiblit ning pidasid seda autoriteediks.

Hiljem sai George Storrs teada, et trükise autor on Pennsylvania osariigist Philadelphiast pärit Henry Grew. Grew põhimõtteks oli see, et Pühakiri on iseenda parim tõlgendaja. Grew ja tema mõttekaaslased olid uurinud Piiblit eesmärgiga kohandada selle raamatu järgi oma elu. Tänu Piibli uurimisele hakkasid nad mõistma nii mõningaidki tähtsaid tõdesid.

Saanud indu Grew kirjutisest, uuris Storrs hoolega, mida Pühakiri hinge kohta räägib, ning arutles hinge surelikkuse teema üle ka teiste jutlustajatega. Pärast viis aastat kestnud põhjalikku uurimistööd otsustas Storrs avalikustada Pühakirja tõe, mille oli äsja avastanud. 1842. aastal valmistaski ta jutluse, et see pühapäeval kirikus ette kanda. Hiljem kirjutas ta veel mõned jutlused, et seda teemat põhjalikumalt käsitleda. Lõpuks sai Storrsil hinge surelikkuse jutlusi kokku kuus, millest ta koostas kogumiku ja andis trükki. Storrs võrdles omavahel piiblikohti, et kaevata välja tõde, mille olid enda alla matnud ristiusu kirikute Jumalat teotavad õpetused.

Piibel ütleb, et Jeesuse võitud kaaslastele antakse surematus tasuks ustavuse eest (1. Korintlastele 15:50–56). Storrs järeldas, et kui surematus on tasu ustavatele, siis ei saa kurjade hing olla surematu. Selle asemel et hakata asja üle spekuleerima, asus ta Pühakirja uurima. Storrs mõtiskles piibliteksti Matteuse 10:28 üle, mis ütleb: „Kartke ennemini teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus.” Niisiis on hinge võimalik hukata. Samuti pani ta tähele mõtet „hing, kes teeb pattu, peab surema”, mis on kirjas Hesekieli 18:4. Uurides Piiblit kui tervikut, sai talle ilmsiks hinnaline tõde. „Kui minu arvamine selles asjas õige on,” kirjutas Storrs, „siis saavad selgeks, rahuldustpakkuvaks, tähendusrikkaks ja jõuliseks paljud Pühakirja osad, mis on olnud hinge surematuse uskumuse tõttu segased.”

Kuidas aga mõista näiteks kirjakohta Juuda 7? See salm ütleb: „Nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust.” Seda teksti lugedes võivad mõningad inimesed järeldada, et Soodomas ja Gomorras piinatakse hukatute hingi igavesti tules. „Võrrelgem üht piibliteksti teisega,” kirjutas Storrs. Seejärel tsiteeris ta 2. Peetruse 2:5, 6: „Ta ei säästnud muistset maailma, vaid varjas ainult õigusekuulutajat Noad, ... kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale; ja mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud.” Jah, Soodom ja Gomorra põletati tuhaks, hävitati igaveseks koos nende elanikega.

„Peetrus heidab Juuda kirjale valgust,” selgitas Storrs. „Nende kahe raamatu kõrvutamisel saab väga hästi selgeks, millist pahameelt on Jumal väljendanud patuste vastu. ... Need kohtuotsused, mis said osaks vanale maailmale – Soodomale ja Gomorrale – on põliseks hoiatuseks ehk „hirmu täheks” kõikidele inimestele kuni maailma otsani.” Niisiis viitas Juudas sellele, et Soodom ja Gomorra hävisid tules igaveseks. See ei muuda kuidagi tõika, et inimhing on surelik.

Storrs ei kasutanud pühakirjatekste valikuliselt, et toetada oma seisukohti. Ta võttis arvesse iga piiblikoha konteksti ning Piiblit tervikuna. Kui mingi salm näis olevat vastuolus teiste kirjakohtadega, otsis Storrs loogilise selgituse saamiseks abi ülejäänud Piiblist.

Üks neist, kes hakkas George Storrsiga läbi käima, oli noor mees Charles Taze Russell, kes korraldas piibliuurimisgrupi kokkusaamisi Pennsylvanias Pittsburghis. 1876. aastal ilmus Storrsi väljaantavas ajakirjas „Bible Examiner” üks Russelli esimesi piibliteemalisi artikleid. Russell oli tänulik varasematele piibliuurijatele, kes olid teda mõjutanud. Hiljem, kui temast oli saanud ajakirja „Siioni Vahitorn” väljaandja, kirjutas ta hindavalt Storrsi abist, mida ta oli saanud temalt nii silmast silma kohtudes kui ka kirja teel.

Kui Russell 18-aastaselt piibliuurimisrühma moodustas, seadis ta sisse Piibli uurimise meetodi, mille kohta tema mõttekaaslane Alexander H. Macmillan kirjutas järgmist: „Keegi piibliuurijaist tõstatab küsimuse, mida hakatakse seejärel arutama. Vaadatakse järele kõik küsimusega seotud piiblikohad, ning kui kõik jõuavad üksmeelele nende kooskõlas, tehakse viimaks kokkuvõte ja pannakse see kirja.”

Russell oli veendunud, et kui uurida Piiblit tervikuna, on selle sõnum ühtne ning kooskõlas oma Autori, Jumala isiksusega. Ta arvas, et raskesti mõistetavaid Piibli lõike aitavad selgitada ja tõlgendada teised piiblitekstid.

Russell, Storrs ega Grew polnud sugugi esimesed, kes lasid Pühakirjal end ise tõlgendada. Sellele tavale pani aluse kristluse rajaja Jeesus Kristus. Et selgitada mingi teksti tegelikku tähendust, viitas ta mitmele teisele Pühakirja tekstile. Näiteks siis, kui variserid kritiseerisid Jeesuse jüngreid, et need katkuvad hingamispäeval viljapäid, näitas Jeesus kirjakoha 1. Saamueli 21:7 põhjal, kuidas hingamispäeva käsku tuleks rakendada. Usujuhid teadsid hästi seda lugu, kuidas Taavet ja tema mehed sõid vaateleibasid. Seejärel viitas Jeesus Seaduse sättele, mis ütles, et ainult Aaroni soost preestrid võivad süüa vaateleibu (2. Moosese 29:32, 33; 3. Moosese 24:9). Sellegipoolest lubati Taavetil neid leibu süüa. Jeesus lõpetas oma veenva argumendi tsitaadiga Hoosea raamatust: „Kui te teaksite, mis see on: ma tahan halastust, aga mitte ohvrit! siis te ei oleks hukka mõistnud süütuid” (Matteuse 12:1–8). See on hea näide, kuidas erinevate pühakirjatekstide võrdlemine aitab jõuda õige arusaamani.

Jeesuse järelkäijad järgisid seda eeskuju ning selgitasid üht teksti teistega. Kui apostel Paulus oli õpetamas Tessaloonikas, arutles ta Pühakirja üle, „seletades ja tõestades [„viidete abil”, UM], et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma” (Apostlite teod 17:2, 3). Paulus lasi ka oma kirjades, mis ta Jumala inspiratsiooni all kirja pani, saada Piiblil iseenda tõlgendajaks. Näiteks, kui ta kirjutas kirja heebrealastele, tsiteeris ta üht kirjakohta teise järel, tõestamaks, et Seadus on tulevaste hüvede vari (Heebrealastele 10:1–18).

Seega 19. sajandil ja 20. sajandi alguses elanud piibliuurijad lihtsalt taastasid algse Piibli uurimise meetodi. Sama piiblikohtade võrdlemise meetodit jätkatakse ka ajakirjas „Vahitorn” (2. Tessalooniklastele 2:15). Jehoova tunnistajad rakendavad seda põhimõtet pühakirjatekstide analüüsimisel.

Kuidas saame meie Piiblit lugedes jäljendada Jeesuse ja tema ustavate järelkäijate eeskuju? Esmalt võiksime uurida küsimuse all oleva salmi konteksti. Kuidas võib see aidata mingi salmi tähendust mõista? Vaadelgem vastuse saamiseks Jeesuse sõnu kirjakohas Matteuse 16:28: „Tõesti, mina ütlen teile, neist, kes siin seisavad, on mõned, kes ei maitse surma, enne kui nad näevad Inimese Poja tulevat tema kuningriigis!” Mõningatele inimestele võib tunduda, et need sõnad ei täitunudki, sest Jeesuse jüngrid, kes olid temaga siis, kui ta need sõnad lausus, surid enne Jumala taevase Kuningriigi rajamist. „The Interpreter’s Bible” ütleb selle salmi kohta isegi: „See ennustus ei täitunud, ja nii pidasid kristlased hiljem vajalikuks väita, et tegemist on metafooriga.”

Kõnesoleva salmi kontekst ning Markuse ja Luuka kirjapandu sama sündmuse kohta aitavad aga mõista selle teksti tegelikku tähendust. Millest jutustab Matteus kohe pärast ülaltsiteeritud sõnu? Ta kirjutas: „Ja kuue päeva pärast Jeesus võttis enesega Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, tema venna, ja viis nad üles kõrgele mäele isepäinis. Ja ta muudeti nende ees” (Matteuse 17:1, 2). Nii Markus kui ka Luukas seostasid Jeesuse kommentaari Kuningriigist tema muutmisega (Markuse 9:1–8; Luuka 9:27–36). Jeesuse muutmine, tema auhiilgus, mille tunnistajaks olid kolm apostlit, kujutas ette tema tulekut Kuningriigi valitsejana. Seda kinnitas Peetrus, kui ta rääkis „Issanda Jeesuse Kristuse väest ja tulemisest” seoses sellega, et ta oli tunnistajaks Jeesuse muutmisele (2. Peetruse 1:16–18).

Mida tuleks teha aga siis, kui sa ei saa mõnest kirjakohast aru ka pärast konteksti uurimist? Siis võib abi olla sellest, kui võrdled piiblikohta teiste pühakirjatekstidega, võttes arvesse Piiblit tervikuna. Suurepärase abivahendi võib leida Pühakirja Uue Maailma Tõlkest, mis on nüüdseks kättesaadav kas tervikuna või osaliselt 57 keeles. Selleks abivahendiks on ääremärkused ehk ristviited, mida sisaldavad paljud selle tõlke väljaanded. Pühakirja Uue Maailma Tõlke lisamaterjaliga väljaandes on neid enam kui 125 000. Selle tõlke eessõnas öeldakse: „Ristviidete hoolikas võrdlemine ja allmärkuste uurimine näitab, et Piibli 66 raamatu vahel valitseb täielik kooskõla, mis tõestab, et need moodustavad ühe raamatu, mille on inspireerinud Jumal.”

Vaadelgem, kuidas ristviited on meile abiks. Võtame näiteks Aabrami ehk Aabrahami mineku Kaananimaale. Kes viis tema pere Uurist välja? 1. Moosese 11:31 ütleb: „Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti ... ja Saarai, oma minia ... ja lahkus ühes nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama.” Seda salmi lugedes paistab, et Aabrami isa Terah oli see, kes viis oma pere Uurist välja. Pühakirja Uue Maailma Tõlkest leiame selle salmi kohta 11 ristviidet. Viimane neist on Apostlite teod 7:2, kus on kirjas Stefanose sõnad esimese sajandi juutidele: „Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias enne oma siirdumist Haaranisse, ning ütles temale: „Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast ja tule sinna maale, mille ma sulle näitan”” (Apostlite teod 7:2, 3, meie kursiiv). Kas Stefanos ajas selle sündmuse segamini Aabrami lahkumisega Haaranist? Ilmselt mitte, sest Stefanose sõnad on osa Jumala inspireeritud Piiblist (1. Moosese 12:1–3).

Miks siis ütleb 1. Moosese 11:31, et „Terah võttis oma poja Aabrami” ja teised pereliikmed ning viis nad Uurist minema? Kuna Terah oli patriarh ja ta nõustus koos Aabramiga Uurist lahkuma, räägitakse temast kui oma pere Haaranisse viijast. Kui võrdleme neid kahte piiblikohta ja püüame nende vahel kooskõla leida, jõuame selgusele, mis tegelikult toimus. Aabram veenis lugupidavalt oma isa Uurist lahkuma, et toimida Jumala käsu kohaselt.

Niisiis tuleks meil Pühakirja lugedes võtta arvesse konteksti ning Piiblit tervikuna. Kristlastele on öeldud: „Meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andnud, ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega” (1. Korintlastele 2:11–13). Meil tuleb paluda Jehoovalt tema Sõna mõistmiseks abi ning püüda seletada „vaimseid asju vaimsetega”, uurides küsimusi tekitanud kirjakoha konteksti ning sama teemaga seotud teisi piiblisalme. Nii leiame Jumala Sõna uurides imelisi tõepärleid.