Viidates sellele, kuidas karjane hoolitseb oma lammaste eest, lausus Jeesus: „Kui kellelgi inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist eksib ära, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedele ja lähe otsima seda, kes on ära eksinud? Ja kui juhtub, et ta selle leiab, tõesti ma ütlen teile, et ta sellest tunneb rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast, kes ei olnud ära eksinud. Nõnda ei ole ka teie Isa tahtmine, kes on taevas, et üks neist pisukesist hukka läheks” (Matteuse 18:12–14). Vaadelgem, kuidas maalib Jeesus siin pildi Jehoova hellast hoolest iga oma teenija eest.

Selgitades seda kujukat näidet, ütles Jeesus, et Jumal ei taha, et „üks neist pisukesist hukka läheks”. Varem oli Jeesus hoiatanud oma jüngreid selle eest, et nad ei paneks komistama kedagi ’neist pisukesist, kes temasse usuvad’ (Matteuse 18:6). Mida siis Jeesuse näide meile Jehoova kohta õpetab? Seda, et ta on Karjane, kes hoolib väga igast oma lambast, ka neist pisukesist, kes võivad tunduda maailma silmis tühisena. Jah, Jumala jaoks on iga tema teenija ainulaadne ja väärtuslik.