Miks pandi kirja suuline seadus?

MIKS ei võtnud paljud esimesel sajandil elanud juudid Jeesust vastu Messiana? Üks tolleaegsete sündmuste pealtnägija räägib: ”Kui nad tulid pühakotta, astusid ülempreestrid ja rahva vanemad tema [Jeesuse] juurde, kui ta õpetas, ja ütlesid: ”Missuguse meelevallaga sa teed neid asju? Ja kes on sulle selle meelevalla andnud?”” (Matteuse 21:23). Nende silmis oli Kõigevägevam andnud juudi rahvale Toora (Seaduse) ning selle alusel andis Jumal mõnedele inimestele rahva üle meelevalla. Kas Jeesusel oli selline meelevald?

Jeesus näitas üles ülimat austust Toora ja nende vastu, kellele see andis autoriteetse positsiooni (Matteuse 5:17—20; Luuka 5:14; 17:14). Kuid ta mõistis korduvalt hukka neid, kes astusid Jumala käskudest üle (Matteuse 15:3—9; 23:2—28). Need inimesed järgisid pärimusi, mis said tuntuks suulise seadusena. Jeesus ei tunnistanud selle autoriteeti. Paljud omakorda ei tunnistanud teda Messiana. Nad uskusid, et Jumala toetuse võib pälvida üksnes see, kes järgib nende endi keskel olevate autoriteetide pärimusi.

Kust on suuline seadus pärit? Mis viis selleni, et juudid hakkasid seda pidama sama autoriteetseks kui kirjalikku Seadust, mis on üles tähendatud Pühakirjas? Ja kui see pidi olema vaid suuline pärimus, miks pandi see lõpuks kirja?

Kus on nende pärimuste juured?

1513. aastal e.m.a. astusid iisraellased Siinai mäe juures Jehoova Jumalaga lepingusuhetesse. Moosese kaudu anti neile teada sätted, mida see leping kätkes (2. Moosese 24:3). Neid määrusi järgides võisid nad olla pühad, nagu Jehoova, nende Jumal, oli püha (3. Moosese 11:44). Seaduseleping nägi ette, et ametissemääratud preestrid peavad Jehoova kummardamisel tooma ohvreid. Samuti pidi neil olema üks keskne kummardamispaik, milleks lõpuks sai Jeruusalemma tempel (5. Moosese 12:5—7; 2. Ajaraamat 6:4—6).

Moosese Seadus andis täpsed juhendid selle kohta, kuidas pidid iisraellased rahvana Jehoovat kummardama. Ometi ei olnud mitte kõik üksikasjad selgesõnaliselt paika pandud. Näiteks keelas Seadus hingamispäeval tööd teha, kuid see ei määratlenud täpselt, kust algab töö ja kust muud tegevused (2. Moosese 20:10).

Kui see oleks Jehoova silmis tarvilik olnud, oleks ta võinud anda üksikasjalikud juhised igaks võimalikuks juhtumiks. Kuid ta lõi inimestele südametunnistuse ning võimaldas neil tema seaduste raames paindlikult talitada. Kohtuasjadega määras Seadus tegelema preestrid, leviidid ja kohtumõistjad (5. Moosese 17:8—11). Kohtuasjade arvu suurenedes said mõningad otsused pretsedendiks ning kahtlemata kandusid mõningad neist edasi põlvest põlve. Samuti anti Jehoova templis preestrikohuste täitmise meetodeid edasi isalt pojale. Mida kauem Iisrael rahvana tegutses, seda enam kinnistus traditsioone.

Iisraeli jumalakummardamise keskmeks jäi aga siiski Moosese antud kirjalik Seadus. 2. Moosese 24:3, 4 ütleb: ”Mooses tuli ning jutustas rahvale kõigist Jehoova sõnadest ja kõigist kohtuseadustest. Ja kogu rahvas vastas ühehäälselt öeldes: ”Me tahame teha iga sõna järgi, mis Jehoova on rääkinud!” Ja Mooses kirjutas üles kõik Jehoova sõnad.” (Meie kursiiv.) Nende kirjalike käskude põhjal Jumal sõlmiski lepingu iisraellastega (2. Moosese 34:27). Seda, et oleks olemas veel suuline seadus, Pühakirjas kuskil ei mainita.

”Kes on sulle selle meelevalla andnud?”

Moosese Seaduses oli selgelt näidatud, et religioosne võim ja sellega seotud õpetamisõigus kuulub eeskätt preestritele, Aaroni järeltulijatele (3. Moosese 10:8—11; 5. Moosese 24:8; 2. Ajaraamat 26:16—20; Malakia 2:7). Kuid sajandite jooksul muutusid mõned preestrid ustavusetuteks ja pahelisteks (1. Saamueli 2:12—17, 22—29; Jeremija 5:31; Malakia 2:8, 9). Kreeka ülemvõimu ajajärgul tegid paljud preestrid usuküsimustes kompromissi. Teisel sajandil e.m.a. hakkasid variserid — vastloodud judaismi rühmitus, kus suhtuti preesterkonda umbusaldusega — sisse seadma pärimusi, mida järgides võis tavainimenegi end pidada niisama pühaks, kui on preester. Sellised pärimused olid küll paljudele meele järgi, ent need polnud seaduse täiendusena vastuvõetavad (5. Moosese 4:2; 13:1).

Variseridest said uued Seaduse õpetlased — nad hakkasid tegema tööd, mille nende arvates preestrid tegemata jätsid. Kuna Moosese Seadus neile autoriteetset positsiooni ei andnud, arendasid nad välja uusi Pühakirja tõlgitsemisviise, kasutades varjatud vihjeid ja muid meetodeid, mis näisid toetavat nende vaateid.a Olles peamised nende pärimuste eest seisjad ja nende propageerijad, rajasid nad autoriteedile Iisraelis uue aluse. Meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli variseridest saanud judaismi kandvamaid jõude.

Kogunud olemasolevad suulised pärimused kokku ning otsides pühakirjalist alust uusi juurde mõelda ja sisse seada, nägid variserid vajadust lisada oma tegevusele autoriteetsust. Sündis uus käsitus nende pärimuste algupära kohta. Rabid hakkasid õpetama: ”Mooses sai Toora Siinail ja andis selle edasi Joosuale, Joosua andis vanematele, vanemad prohvetitele ja prohvetid andsid selle edasi Suure Sünagoogi meestele” (Abot 1:1, Mišna).

Sõnadega ”Mooses sai Toora” ei pidanud rabid silmas mitte üksnes kirjalikke seadusi, vaid kõiki nende suulisi pärimusi. Nad väitsid, et kõik need pärimused — mis olid inimeste endi välja mõeldud ja arendatud — sai Mooses Jumalalt Siinai mäel. Ja nad õpetasid, et Jumal ei andnud inimese pädevusse katta Toora puudujäägid, vaid määratles suuliselt selle, mis kirjalikus Seaduses ütlemata oli jäetud. Nende sõnul lasi Mooses suulise seaduse põlvest põlve edasi anda, kuid seda mitte preestritele, vaid teistele juhtidele. Variserid väitsid, et just nemad on selle ”katkestamatu” võimuahela õigusjärgsed lülid.

Seaduse kriis ja uus lahendus

Jeesus, kelle jumaliku meelevalla juudi usujuhid kahtluse alla panid, kuulutas ette templi hävingut (Matteuse 23:37—24:2). Pärast seda, kui roomlased 70. aastal m.a.j. templi hävitasid, ei olnud enam võimalik järgida Moosese Seaduse nõudeid seoses ohvrite toomise ja preestriteenistusega. Jumal oli teinud uue lepingu, mis põhines Jeesuse lunastusohvril (Luuka 22:20). Moosese Seadus oli tühistatud (Heebrealastele 8:7—13).

Selle asemel et näha neis sündmustes tõendit selle kohta, et Jeesus on Messias, leidsid variserid teise lahenduse. Nad olid juba haaranud enda kätte suure osa preesterkonna mõjuvõimust. Nüüd, kus tempel oli hävitatud, võisid nad aga veel sammu võrra kaugemale minna. Rabiinlik akadeemia Jabnes sai reorganiseeritud süneedriumi, juudi kõrgema kohtu keskuseks. Jabnes tegutsenud Johanan ben Zakkai ja Gamaaliel II juhtimisel korraldati judaism täielikult ümber. Templiteenistus ja seda juhtinud preestrid asendusid nüüd sünagoogiteenistusega, mida toimetasid rabid. Ohvreid — iseäranis neid, mis toodi lepituspäeval — asendasid palved. Selle põhjenduseks variserid väitsid, et suuline seadus, mille Mooses Siinai mäe juures sai, nägigi seda juba ette ja kätkes taolisi korraldusi.

Rabiinlikud akadeemiad saavutasid üha enam kuulsust. Põhiliselt sisaldas nende õppekava intensiivset mõttevahetust suulise seaduse üle, selle päheõppimist ja rakendusõpet. Varem õpetati suulist seadust Pühakirja tõlgenduse Midraši alusel. Nüüd aga hakati neid pärimusi, mida aina kogunes, õpetama ja süstematiseerima eraldi. Iga suulise seaduse reegel taandati lühikeseks, kergesti päheõpitavaks fraasiks, millele tihti loodi juurde meloodia.

Miks suulist seadust kirja panna?

Rabiinlike akadeemiate küllus ja rabiinlike reeglite pidev lisandumine tõi kaasa uue raskuse. Rabiinlik õpetlane Adin Steinsaltz selgitab: ”Iga õpetaja õpetas isemoodi ja sõnastas oma suulised reeglid talle ainuomasel viisil. [——] Ei piisanud enam sellest, et õpilane tutvub oma juhendaja õpetustega, vaid ta oli kohustatud end kurssi viima ka teiste õpetlaste töödega .. Seega pidid õpilased selle ”teadmiste plahvatuse” tõttu omandama tohutu hulga materjali.” Selles segase informatsiooni tulvas oli õpilase mälu viimase piirini koormatud.

Bar-Kohba juhitud juutide mäss Rooma vastu teisel sajandil viis rabiinlike õpetlaste ägeda tagakiusamiseni. Akiba — mõjukaim rabi, kes oli Bar-Kohbat toetanud — ja veel paljud teised nimekad õpetlased tapeti. Rabid kartsid, et uus tagakiusamislaine võib ohustada nende suulise seaduse eksistentsi. Nad olid arvanud, et kõige parem on pärimusi edasi anda suusõnaliselt õpetajalt õpilasele, ent muutunud olukordade tõttu tuli nüüd teha suuremaid jõupingutusi, et luua tarkade õpetuste säilimise eesmärgil üks korrastatud süsteem, vastasel juhul jääksid need alatiseks unustusehõlma.

Sellele järgnenud ajaperioodil, mil valitses suhteline rahu Roomaga, kogus Jehuda han-Nasi (juhtiv rabi, kes elas teise sajandi lõpus, kolmanda alguses) kokku hulga õpetlasi ning seadis tohutul hulgal suulisi pärimusi süsteemi ehk kuude ”Korda”, mis omakorda olid jaotatud väiksemateks traktaatideks, mida oli kokku 63. See sai tuntuks Mišna nime all. Ephraim Urbach, suulise seaduse autoriteet, kommenteerib: ”Mišna .. leidis taolist poolehoidu ja saavutas sellise autoriteedi, mida ükski raamat peale Toora enda polnud eales saavutanud.” Messias oli tagasi lükatud, tempel oli varemetes, kuid Mišna näol kirjalikult säilitatud suulise seadusega algas judaismi uus ajajärk.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Miks ei tunnustanud paljud juudid Jeesuse autoriteeti?